Duell. Anton Tšehhov

valged riided seljas ja valged kingad jalas, käisid sadamas ringi ja karjusid valjusti prantsuse keeles, ja neile hüüti nendelt laevadelt vastu. Väikeses linnakirikus löödi kärmesti kella.

      «Täna on pühapäev!» tuletas Nadežda Fjodorovna mõnuga meelde.

      Ta tundis end täiesti tervena ja oli lõbusas, pidulikus meeleolus. Tal oli seljas uus avar jämedast toorsiidist kleit ja peas suur õlgkübar, mille laiad ääred olid alla kõrvade juurde painutatud, nii et näis, nagu vaataks ta nägu välja karbikesest. Nadežda Fjodorovna oli enda meelest väga kena. Ta mõtles sellele, et kogu linnas on ainult üks noor, ilus ja intelligentne naine, ja see on tema, et üksnes tema oskab riietuda odavalt, elegantselt ja maitsekalt. See kleit näiteks maksis ainult kakskümmend kaks rubla, ja kui kena see küll on! Kogu linnas võib meeldida üksnes tema, mehi aga on palju, ja seepärast peavad nad tahes-tahtmata Lajevskit kadestama.

      Tal oli hea meel, et Lajevski oli viimasel ajal tema vastu külm, tagasihoidlikult viisakas ja taoti isegi jõhker ning toores; kõigile ta solvavatele märkustele ja põlastavatele, külmadele või veidratele, arusaamatutele pilkudele oleks Nadežda Fjodorovna varemalt vastanud pisarate ja etteheidetega või oleks ähvardanud tema juurest ära sõita või end surnuks näljutada, kuid nüüd ta ainult punastas vastuseks, heitis temale süüdlaslikke pilke ja oli rõõmus, et Lajevski ei püüdnud teda kallistada. Kui Lajevski oleks temaga tõrelnud või teda ähvardanud, siis oleks see olnud veelgi parem ja meeldivam, sest Nadežda Fjodorovna tundis end tema ees läbi ja läbi süüdlasena. Talle tundus, et ta on süüdi esiteks selles, et ei tunne kaasa Lajevski unistustele töökast elust, mille pärast ta oli Peterburi maha jätnud ja tulnud siia, Kaukaasiasse. Nadežda Fjodorovna oli veendunud, et Lajevski oli viimasel ajal just sellepärast temale pahane. Kui ta Kaukaasiasse tuli, tundus talle, et ta leiab juba esimesel päeval siin mererannas vaikse nurgakese, mugava aiakese, kus on varju, linde ja ojasid ning kus võib lilli ja köögivilja istutada, parte pidada ning kanu kasvatada, naabreid vastu võtta, vaeseid talumehi arstida ja neile raamatuid laenutada; kuid selgus, et Kaukaasia – see on lagedad mäed, metsad ja tohutud orud, kus peab kaua valima, vaeva nägema ja ehitama, et siin pole mingisuguseid naabreid ning on väga palav ja et siin võidakse inimene paljaks röövida. Lajevski ei rutanud krundi soetamisega; Nadežda Fjodorovnal oli sellest hea meel ja näis, nagu oleksid nad mõlemad mõttes kokku leppinud, et nad tööst elamist enam kunagi ei maini. Lajevski vaikis ja Nadežda Fjodorovna arvas, et mees on järelikult talle pahane, sest et temagi vaikib.