Von Koren sõi ruttu oma okroška ära ja andis taldriku tentsikule.
«Juba meie tutvuse esimesel kuul sain aru, mis mees Lajevski on,» jätkas ta diakoni poole pöördudes. «Tulime siia ühel ajal. Temataolised mehed armastavad väga seltsimehelikkust, lähema sõpruse sõlmimist, solidaarsust ja muud sarnast, sest neil on alati tarvis seltskonda vindimänguks, joominguks ja sööminguks; pealegi on nad lobisejad ja neil on tarvis kuulajaid. Saime temaga sõpradeks, see tähendab, et ta lonkis mu juurde iga päev, ei lasknud mul töötada ja ajas vägagi avameelset juttu oma sohinaisest. Juba algul hämmastas ta mind oma haruldase valelikkusega, mis pani mind lihtsalt iiveldama. Sõbrana noomisin teda, et miks ta joob palju, miks elab laialt ja teeb võlgu, miks ta midagi ei tee ega loe, miks ta on nii vähe haritud ja nii vähe teab, – ja vastuseks kõigile mu küsimustele naeratas ta meelekibedusega, ohkas ja ütles: «Olen hädavares, üleliigne inimene», või «Mis te meist, pärisorjuse kildudest, tahate, mu armas?», või: «Me mandume…» Või hakkas pikalt-laialt jaburdama Oneginist, Petšorinist, Byroni Kainist ja Basarovist, kelle kohta ta ütles: «Need on liha ja vaimu poolest meie isad.» Tema järgi tuleb välja nii, et tema ise polegi süüdi, et ametlikud kirjad on nädalate viisi avamata ja et ta joob ise ja õpetab ka teisi purjutama, vaid et selles on süüdi Onegin, Petšorin ja Turgenev, kes hädavarese ja üleliigse inimese leiutas. Äärmise kombelõtvuse ja sündsusetu käitumise põhjus peituvat mitte temas endas, vaid kuskil väljaspool, ruumis. Ja seejuures – osavasti välja mõeldud! – kõlvatu, valelik ja jälk pole mitte tema üksi, vaid meie… «meie – kaheksakümnendate aastate inimesed», «meie – pärisorjusaegne loid närviline, neetud sugu», «meid on ära rikkunud tsivilisatsioon»… Ühesõnaga, me pidavat aru saama, et niisugune suur inimene nagu Lajevski jäävat oma moraalilanguseski suureks; et tema kõlvatud eluviisid, harimatus ja ebaausus olevat paratamatusega sanktsioneeritud ajalooline loodusnähtus, et seda tingivat ülemaailmsed, stiihilised põhjused ja et Lajevski ette tulevat riputada ikoonilamp, sest ta olevat ajastu, ajavaimu, pärilikkuse ja muu saatuslik ohver. Kõik ametnikud ja daamid ohkisid ning ahhetasid teda kuulates, mina aga ei suutnud kaua aega mõista, kellega mul on tegemist, kas küüniku või osava kelmiga. Temataolised, pealtnäha intelligentsed, pisut kasvatust saanud ja oma õilsusest palju rääkivad subjektid oskavad teeselda haruldaselt keeruka iseloomuga isikuid.»
«Vaiki!» ägestus Samoilenko. «Ma ei luba, et minu kuuldes sellest nii õilsast inimesest pahasti kõneldakse!»
«Ära räägi vahele, Aleksandr Davidõtš,» ütles von Koren jahedalt. «Ma lõpetan kohe. Lajevski polegi nii väga keerukas organism. Ta moraalne kondikava on järgmine: hommikul tuhvlid, suplus ja kohv hiljem, kuni lõunani, tuhvlid, jalutamine ja jutuajamine, kell kaks tuhvlid, lõunasöök ja vein, kell viis suplus, tee ja vein, siis vint ja valetamine, kell kümme õhtusöök ja vein, pärast keskööd aga uni ja la femme2. Ta olelemine on suletud sellesse kitsasse programmi nagu muna oma kooresse. Olenemata sellest, kas ta käib, istub, vihastab, kirjutab või rõõmustab – kõik lõpeb ikka veini, kaartide, tuhvlite ja naisega. Naine etendab ta elus saatuslikku, domineerivat osa. Lajevski ise pajatab, et ta olevat armunud juba kolmeteistkümneaastaselt; esimese kursuse üliõpilasena elanud ta daamiga, kes olevat ta peale hästi mõjunud ja kellele ta võlgnevat tänu oma muusikalise hariduse eest. Teise kursuse õliõpilasena olevat ta ostnud lõbumajast välja avaliku naise ja tõstnud ta oma tasemele, see tähendab, võtnud armukeseks, naine aga elanud temaga pool aastat ja jooksnud tagasi perenaise juurde, ning see olevat teinud Lajevskile suurt hingevalu. Ah! Tema kannatanud siis nii rängalt, et jätnud ülikooli pooleli ja elanud kaks aastat kodus tegevuseta. Aga eks see olnudki parem. Kodus astunud ta vahekorda kellegi lesega, kes andnud talle nõu õigusteaduskonnast lahkuda ja minna keeleteaduskonda. Nõnda ta toiminudki. Lõpetanud ülikooli, hakanud ta kirglikult armastama oma praegust… kuidas teda nimetada?.. teise mehe naist ja olevat pidanud põgenema temaga siia Kaukaasiasse, ideaale otsima… Täna-homme lakkab ta seda naist armastamast ja põgeneb tagasi Peterburi, samuti ideaale otsima.»
«Aga kust sina seda tead?» urises Samoilenko ja vaatas zooloogile vihaselt otsa. «Parem söö.»
Lauale toodi keedetud meriärne poola kastmes. Samoilenko pani kummalegi kostilisele ette terve meriärni ja kallas oma käega kastet peale. Paar minutit möödus vaikuses.
«Naine mängib olulist osa iga mehe elus,» ütles diakon. «Pole midagi parata.»
«Seda küll, kuid millisel määral? Igaühele meist on naine – ema, õde, abikaasa, sõber, Lajevskile aga on naine kõik, ja sealjuures ainult armuke. Naine, see tähendab kooselu temaga, on Lajevski elu õnn ja eesmärk; ta on lõbus, nukker, tunneb igavust, on pettunud – naise pärast; kui elu on ära tüüdanud, siis on süüdi naine; lööb lõkkele uue elu koit, on leitud ideaale – siingi on mängus naine… Lajevskit rahuldavad ainult need kirjanduslikud teosed ja maalid, kus kujutatakse naist. Juba ainult sellepärast, et me ei oska ennast unustades anduda armujoovastusele ja kirele, on meie aeg tema arvates halb, halvem kui neljakümnendad ning kuuekümnendad aastad. Nende iharate meeste peaajus on vist eriline, sarkoomitaoline kasvaja, mis pigistab peaaju kokku ja juhib kogu psüühikat. Jälgige korraks Lajevskit, kui ta kuskil seltskonnas istub. Pange tähele, kui te tema juuresolekul tõstate üles mõne üldist laadi küsimuse, näiteks rakukesest või instinktist, istub ta omaette, vaikib ja ei kuula; ta näoilme on rauge, pettunud, teda ei huvita miski, kõik on ta meelest labane ja tühine, aga niipea kui te hakkate rääkima emaloomadest ja isaloomadest, näiteks sellest, et emaämblik sööb pärast sigitamist isase ära, löövad ta silmad uudishimulikult põlema, nägu muutub rõõmsaks, ühesõnaga, mees elustub. Kõigil ta mõtetel, kui õilsad, ülevad või ükskõiksed need ka ei oleks, on alati üks ja seesama ühtimispunkt. Kõnnid temaga tänaval ja tuleb teile näiteks vastu eesel… «Öelge, palun,» küsib ta, «mis juhtub, kui eeslimära paaritada kaameliga?» Ja unenäod? Kas ta on jutustanud teile oma unenägusid? Need on hunnitud! Kord näeb ta unes, et talle antakse naiseks kuu, kord kutsutakse ta politseisse ja kästakse elada kitarriga…»
Diakon pahvatas heledasti naerma; Samoilenko tegi sünge näo ja kortsutas vihaselt kulme, et mitte naerma hakata, kuid ei suutnud end siiski tagasi hoida ja pahvatas samuti naerma.
«Ja aina luiskab!» ütles ta pisaraid pühkides. «Jumala eest, luiskab!»
IV
Diakon oli naeruhimuline mees ja naeris iga tühise asja pärast, kuni küljes tekkisid pisted; ta naeris enese kas või pikali. Näis, nagu meeldiks tal viibida teiste inimeste seltskonnas ainult sellepärast, et neil on naljakaid jooni ja et neile võib anda naljakaid hüüdnimesid. Samoilenkole pani ta hüüdnimeks tarantel, ta tentsikule aga pardionu, ja ta oli vaimustatud, kui von Koren kord nimetas Lajevskit ja Nadežda Fjodorovnat makaakideks. Ahne pilguga, teraselt vaatas ta nägusid, kuulas silmi pilgutamata, ja oli näha, kuidas naer ta silmadesse valgus ja kuidas ta pingutas oma nägu ootuses, millal võib endale vaba voli anda ja laginal naerma pahvatada.
«See on liiderlik ja rikutud subjekt,» jätkas zooloog, kuna diakon naljakate sõnade ootel oma pilguga ta nägu puuris. «Sihukest närust inimest võib harva kuskil kohata. Kehalt on ta lõtv, kidur ja vana, intellekti poolest aga ei erine ta millegi poolest paksust kaupmehenaisest, kes ainult õgib, joob, sulgkotil magab ja oma kutsarit armukeseks peab.»
Diakon