Langdonil oli tunne, nagu oleks ta ärganud mõne Max Ernsti maali sees. Mida kuradit ma Itaalias teen? Tavaliselt käis Langdon siin üle aasta juunis kunstikonverentsil, kuid praegu oli märts.
Rahustid hakkasid nüüd mõjuma ja Langdonil oli tunne, nagu muutuks Maa külgetõmbejõud iga hetkega tugevamaks ning püüaks teda läbi madratsi sikutada. Ta hakkas vastu, hoidis pead üleval, püüdis jääda erksaks.
Doktor Brooks kummardus mehe kohale nagu ingel. “Palun, härra Langdon,” sosistas naine. “Peatrauma on esimese kahekümne nelja tunni jooksul väga õrn asi. Te peate puhkama, vastasel juhul võite endale tõsiselt häda teha.”
Äkki ragises palati sisetelefonis hääl. “Doktor Marconi?”
Habemik doktor vajutas nuppu seinal ja vastas. “Si?”
Hääl vuristas kiiresti midagi itaalia keeles. Langdon ei saanud öeldust aru, kuid märkas, kuidas arstid vahetasid üllatunud pilke. Või olid need murelikud?
“Momento,” ütles Marconi ja lõpetas vestluse.
“Mis lahti?” küsis Langdon.
Doktor Brooksi pilk tundus pisut ahenevat. “See oli kiirabiosakonna vastuvõtt. Keegi tuli teid vaatama.”
Langdoni uimasust läbistas lootuskiir. “See on ju hea uudis! Võib-olla see inimene teab, mis minuga juhtus.”
Doktor Brooks tundus kõhklevat. “Lihtsalt veider, et keegi siia tuli. Me ei teadnud teie nime ja te pole veel süsteemi sissegi registreeritud.”
Langdon võitles rahustite mõjuga ja vinnas end kohmakalt istuma. “Kui keegi teab, et ma siin olen, peab ta teadma ka seda, mis juhtus!”
Doktor Brooks vaatas doktor Marconi poole, kes raputas otsekohe pead ja koputas oma käekellale. Naine pöördus uuesti Langdoni poole.
“See siin on intensiivraviosakond. Siia ei lubata kedagi enne kella üheksat hommikul. Doktor Marconi läheb kohe välja ja uurib, kes see külastaja on ning mida ta soovib.”
“Aga kuidas on sellega, mida mina soovin?” nõudis Langdon.
Doktor Brooks naeratas kannatlikult ja alandas lähemale kummardudes häält. “Härra Langdon, on paar asja, mida te tänase öö kohta ei tea… selle kohta, mis teiega juhtus. Ja enne, kui te kellegagi räägite, oleks minu meelest õiglane, et te kõiki fakte teaksite. Paraku ei ole te minu arvates veel piisavalt tugev, et…”
“Milliseid fakte?” nõudis Langdon ja püüdis end üles ajada. Kanüül käsivarres pitsitas ja tundus, nagu kaaluks keha üle saja kilo. “Ma tean vaid seda, et olen mingis Firenze haiglas ja korrutasin saabudes sõnu “väga süüdi…”.”
Äkki torkas mehele pähe hirmutav mõte.
“Kas ma põhjustasin avarii?” küsis ta. “Kas ma vigastasin kedagi?”
“Ei, ei,” kinnitas doktor Brooks. “Seda ma ei usu.”
“Aga milles on siis asi?” ei jätnud Langdon järele, silmitsedes arste raevunult. “Mul on õigus teada, mis lahti on!”
Järgnes pikk vaikus, viimaks noogutas doktor Marconi oma veetlevale noorele kolleegile tõrksalt. Doktor Brooks ohkas ja nihkus Langdonile lähemale. “Olgu, ma räägin teile, mida tean… Ja teie kuulate rahulikult, nõus?”
Langdon noogutas. Pead läbistas liigutamisel valusähvatus. Ta ei pööranud sellele tähelepanu, oodates vastuseid.
“Kõigepealt see, et… Teie peahaava ei põhjustanud õnnetus.”
“Noh, see on kergendus.”
“Tegelikult ei ole. Tegelikult põhjustas haava kuul.”
Langdoni südamemonitor hakkas kiiremini piiksuma. “Kuidas palun?”
Doktor Brooks rääkis rahulikult, kuid kiiresti. “Kuul riivas kolba ülemist osa ja põhjustas nähtavasti peapõrutuse. Teil vedas väga, et elus olete. Tolli võrra madalamalt ja…” Naine vangutas pead.
Langdon tuiutas teda uskumatult. Keegi tulistas mind?
Koridoris kostsid vihased hääled, tundus, et seal puhkes vaidlus. Paistis, et kes iganes Langdonile ka külla saabus, ei kavatsenud see isik hetkegi oodata. Peaaegu otsekohe kuulis Langdon, kuidas raske uks koridori kaugemas otsas pauguga lahti löödi. Siis nägi ta mööda koridori lähenevat inimkogu.
Naine oli üleni musta nahka riietatud. Ta oli tugeva kehaehitusega ja tumedate turris juustega. Naine liikus kergelt, nagu ei puudutakski jalad maapinda, ning suundus Langdoni palati poole.
Doktor Marconi astus kõhklemata avatud uksele, et takistada külalise läbipääs. “Ferma!” käratas mees, sirutades peopesa välja nagu politseinik.
Sammu aeglustamata tõmbas võõras välja summutiga relva, sihtis doktor Marconile otse rinda ja tulistas.
Kostis katkendlik sisin.
Langdon vaatas õudusega, kuidas doktor Marconi, selg ees, palatisse tuikus ja rinnust haarates põrandale vajus, valge kittel verest punane.
3. peatükk
Kaheksa kilomeetri kaugusel Itaalia rannikust podistas seitsmekümne viie meetri pikkune luksusjaht Mendacium läbi Aadria mere vaikselt loksuvatelt lainetelt kerkiva koidueelse udu. Laeva kere oli värvitud sinakashalliks, andes jahile sõjalaeva heidutava välimuse.
Üle kolmesaja miljoni USA dollari maksnud alusel olid kõik tavapärased luksused: spaa, bassein, kino, isiklik allveelaev ja helikopteri maandumisplats. Laeva mugavused ei pakkunud aga erilist huvi omanikule, kes oli jahi viis aastat tagasi oma valdusse saanud ja selle suures osas tühjaks teinud, et paigaldada sellesse tipptasemel elektroonikaga varustatud juhtimiskeskus.
Mendaciumi juhtimiskeskuses, mille side tagasid kolm eriotstarbelist satelliitkanalit ja terve hulk maismaal asuvaid releejaamu, töötas peaaegu paarkümmend inimest – tehnikud, analüütikud, operatsioonikoordinaatorid –, kes elasid laevas ning olid pidevas ühenduses organisatsiooni arvukate maapealsete operatsioonikeskustega.
Laeva turvateenistusse kuulus väike sõjaväelise väljaõppega üksus, kaks raketituvastussüsteemi ja uusim olemasolev arsenal. Ülejäänud tugipersonal – kokad, koristajad ja teenindajad – paisutas pardalviibijate koguarvu üle neljakümne. Mendacium oli sisuliselt liikuv büroohoone, kust omanik oma impeeriumi juhtis.
Alluvate seas hüüdnimega provost tuntud mees oli pisikest kasvu ja kidur, päevitunud naha ja sügaval asetsevate silmadega. Tema silmatorkamatu füüsis ja otsekohene käitumisviis tundusid hästi sobivat inimesele, kes oli teeninud hiigelvaranduse, pakkudes ühiskonna hämaratel äärealadel tervet salateenuste eramenüüd.
Teda oli nimetatud mitut moodi – tundetuks palgasõduriks, patule kaasaaitajaks, saatana käsilaseks – , kuid ta polnud ei üht ega teist. Provost pakkus oma klientidele lihtsalt võimalust püüelda tagajärgi kartmata oma ambitsioone ja ihasid; see, et inimkond on loomult patune, ei olnud tema probleem.
Hoolimata mahategijatest ja nende eetilistest vastuväidetest, hoidis provosti moraalne kompass kindlat kurssi. Ta oli rajanud oma maine – ja oma Konsortsiumi – kahele kuldreeglile:
Ära kunagi anna lubadust, mida ei suuda pidada.
Ja ära kunagi kliendile valeta.
Mitte kunagi.
Oma professionaalse karjääri vältel polnud provost eales murdnud ühtki lubadust ega taganenud ühestki kokkuleppest. Tema sõna oli kaljukindel – täielik garantii – ja kuigi oli kahtlemata lepinguid,