Te ei leia seda eales õigeaegselt.
Sadu jalgu allpool kutsub munakiviväljak nagu sulnis oaas. Kuidas ma ihkaksin veel veidi aega… kuid aeg on kaup, mida ei saa osta isegi minu hiigelvaranduse eest.
Neil viimastel sekunditel vaatan alla väljaku poole ja mu silme ette kerkib pilt, mis mind jahmatab.
Ma näen sinu nägu.
Sa vaatad varjust minu poole üles. Su silmad on kurvad ja ometi tunnen neis austust selle vastu, mida olen saavutanud. Sa mõistad, et mul pole valikut. Armastuse pärast Inimkonna vastu pean kaitsma oma meistriteost.
See kasvab isegi praegu… oodates… käärib laguuni veripunaste vete all, kus ei peegeldu ükski täht.
Ja nii tõstan pilgu sinult ja vaatan silmapiiri. Kõrgel selle taaga all ägava maailma kohal ütlen oma viimse palve.
Armas jumal, ma palun, et maailm ei mäletaks mu nime kui koletislikku patust, vaid kui hiilgavat päästjat, keda sa mind tegelikult olevat tead. Ma palun, et Inimkond mõistaks kinki, mille endast maha jätan.
Minu kink on tulevik.
Minu kink on lunastus.
Minu kink on Põrgu.
Seda öeldes sosistan aamen… ja astun viimse sammu, tühjusesse.
1. peatükk
Mälestused materialiseerusid aeglaselt… nagu põhjatu kaevu pimedusest pinnale kerkivad mullid.
Looritatud naine.
Robert Langdon silmitses teda üle jõe, mille loksuv vesi oli verest punane. Naine vastaskaldal seisis näoga tema poole: liikumatu, tõsine, nägu looriga varjatud. Käes pigistas naine punast riidetükki, mille ta nüüd oma jalge ees laiuva laibamere auks üles tõstis. Kõikjal hõljus surmalehk.
Otsi, sosistas naine. Ja sa leiad.
Langdon kuulis neid sõnu, nagu oleks naine öelnud neid tema peas. “Kes te olete?” hüüdis ta üle vee, kuid ta sõnad olid hääletud.
Aeg hakkab otsa saama, sosistas naine. Otsi, ja sa leiad.
Langdon astus sammu jõe poole, kuid nägi, et veripunane vesi on liiga sügav, et sellest läbi kahlata. Kui ta pilgu uuesti looritatud naisele tõstis, oli kehade hulk selle jalge ees mitmekordistunud. Nüüd oli neid sadu, võib-olla tuhandeid, mõned ikka veel elus, väänlemas agoonias, suremas kujuteldamatut surma… tulest neelatud, rooja maetud, üksteist õgides. Langdon kuulis inimkannatuste kaeblikke karjeid üle vee kajamas.
Naine astus tema poole, saledad käed nagu abi paludes välja sirutatud.
“Kes sa oled?” hüüdis Langdon uuesti.
Vastuseks tõstis naine käe ja tõmbas loori aeglaselt näo eest. Ta oli jahmatavalt kaunis ja ometi vanem, kui Langdon oli ette kujutanud: võib-olla üle kuuekümne, majesteetlik ja tugev, hõbehallide juustega, mis langesid kiharais ta õlgadele. Naise kaelas rippus lasuriidist amulett – saua ümber väändunud madu.
Langdonil oli tunne, et ta teab seda naist… usaldab teda. Aga kuidas? Miks?
Nüüd osutas naine väänlevale jalapaarile, mis maa seest välja tungis, kuuludes nähtavasti mõnele puusadeni mulla sisse maetud vaesele hingele. Kahvatul reiel oli üksainus täht, poriga kirjutatud R.
R? mõtles Langdon segaduses? Nagu… Robert? “Kas see… olen mina?”
Äkki hakkas naisest kiirgama valget valgust… üha heledamat ja heledamat. Kogu tema keha hakkas värisema ja ta lahvatas kõuekõminal tuhandeks valguskilluks.
Langdon ärkas karjatades.
Tuba oli valge. Ta oli üksi. Õhus heljus terav meditsiinilise alkoholi lehk ja kusagil piiksus mingi masin vaikses rütmis tema südamega. Langdon püüdis liigutada paremat käsivart, kuid terav valu takistas teda. Alla vaadates nägi ta küünarvarres kanüüli.
Mehe pulss kiirenes ja masin pidas sellega sammu, lisades samuti tempot.
Kus ma olen? Mis juhtus?
Kuklas tuikas näriv valu. Langdon tõstis ettevaatlikult vaba käe ja puudutas pead, püüdes leida valu asukohta. Pulstunud juuste all leidis ta tosina kuivanud verega kaetud õmbluse kõvad mügarad.
Mees sulges silmad, püüdes õnnetust meenutada.
Mitte midagi. Täielik tühjus.
Mõtle.
Ainult pimedus.
Palatisse ruttas arstiriietes mees, keda Langdoni kiirenenud südamemonitor oli ilmselt ärevile ajanud. Mehel oli sagris habe, lopsakad vuntsid ja leebed silmad, mille puhmaskulmude alt hoovas mõtlikku rahu.
“Mis… juhtus?” sai Langdon üle huulte. “Kas mul oli õnnetus?”
Habemik tõstis sõrme huultele ja tõttas siis välja, hüüdes kedagi koridoris.
Langdon keeras pead, kuid selle peale sähvatas läbi kolba kiirgav valujuga. Mees hingas mitu korda sügavalt sisse ja laskis valul vaibuda. Siis, väga vaikselt ja metoodiliselt, hakkas ta oma steriilset ümbrust uurima.
Palatis oli üksainus voodi. Lilli ei olnud. Kaarte ei olnud. Langdon märkas kapipealsel oma riideid, mis olid kokku pandud ja läbipaistvasse kilekotti torgatud. Riided olid verised.
Mu jumal. See pidi olema päris hull.
Nüüd keeras Langdon aeglaselt pead akna poole voodi kõrval. Väljas oli pime. Öö. Ta nägi klaasil ainult iseenda peegelpilti: tuhakarva võõrast, kahvatut ja väsinut, keset meditsiinitehnikat torude ja traatide külge kinnitatud.
Koridoris liginesid hääled ja Langdon pööras pilgu uuesti palati poole. Arst tuli tagasi, nüüd saatis teda keegi naine.
Naine paistis olevat pisut üle kolmekümne. Tal olid seljas sinised arstiriided ja ta paksud heledad juuksed olid hobusesabas, mis kõndides selja taga rappus.
“Mina olen doktor Sienna Brooks,” tervitas naine sisse astudes ja naeratas Langdonile. “Töötan täna öösel koos doktor Marconiga.”
Langdon noogutas jõuetult.
Pikka kasvu ja sale doktor Brooks kõndis sportlase kindla sammuga. Isegi vormitus arstiriietuses oli temas mingi nõtke elegants. Kuigi Langdon ei näinud ainsatki märki meigist, tundus naise jume ebatavaliselt sile, ainsaks iluveaks oli tilluke sünnimärk huulte kohal. Naise silmad, kuigi mahepruunid, tundusid ebatavaliselt läbitungivad, nagu oleksid nad tunnistajaks mingile sügavale kogemusele, mis temavanusele harva osaks saab.
“Doktor Marconi ei räägi kuigivõrd inglise keelt,” jätkas naine Langdoni kõrvale istudes, “ja ta palus mul teie paberid ära täita.” Naine naeratas uuesti.
“Tänan,” krooksatas Langdon.
“Nii,” alustas naine asjalikult. “Kuidas on teie nimi?”
Selleks kulus mõni hetk. “Robert… Langdon.”
Naine suunas Langdoni silmadesse pliiats-taskulambi valguse. “Kus te töötate?”
See info ujus pinnale veelgi aeglasemalt. “Professor. Kunstiajalugu… ja sümboloogia. Harvardi ülikool.”
Doktor Brooks laskis lambi alla ja paistis olevat jahmunud. Puhmaskulmudega arst tundus samavõrra üllatunud.
“Te olete… ameeriklane?”
Langdon tuiutas naist segaduses.
“Lihtsalt…” Doktor Brooks kõhkles. “Kui te täna õhtul siia jõudsite, ei olnud teil ühtki dokumenti. Teil oli seljas Harrise tviidjakk ja jalas Somerseti mokassiinid, niisiis pidasime me teid britiks.”
“Ma olen ameeriklane,” kinnitas Langdon, liiga kurnatud, et selgitada oma eelistusi hästi valmistatud riiete suhtes.
“On