Rajal on Osvald Tukman, Antsoni oma maja poiss, kellega koos Spartakisse kiiruisutrenni mindi.
Uued uisutrenni pürgijad kogunesid Spartaki raskejõustikumajja. See asus kunagises ja ka nüüdses Rüütli tänavas, mis aastatel 1950–1987 oli Rataskaevu tänava pikenduseks degradeeritud.
Tänava nimi selleks, aga auväärses hoones lõid poksijad ninasid rulli, maadlejad virutasid üksteist matile ja tõstjad puhkisid rauale tuult alla! Tegemist oli 1531. aastal valminud, venelaste 1944. aasta pommitamistest imeväel pääsenud ja Spartaki kasutusse antud Rootsi Mihkli kirikuga! Hiljem läks maja üle Kalevile, kes seda lauatennisesaaliga rikastas ja keldris basseiniehitust alustas. Arvestades sigadustega, mida nõukogude võim oli suuteline korda saatma, võib öelda, et Rootsi Mihkli kirikul läks hästi. Sport pole ju pühaduseteotus ja kui kirik 1992. aastal Mihkli kogudusele tagasi läks, olid tingimused ennistustöödeks olemas.
Niisiis, Antsoni uisutee algas kehalise ettevalmistusega Rootsi Mihkli kirikus: sõber Oss Tukmani kutsel ja kiriku seinu ehtivate Lenini-Stalini portreede all. Ilma külmenedes laskuti Snelli tiigi jääle.
“Ants edenes kohe kiiremini, tal olid spordiks paremad eeldused, ta oli kehaliselt üle. Kuid mulle meeldisid treener Olmanni töö ja kogu tema grupp ning ka mul oli tulemusi,” selgitab Tukman.
“Kõik oli spordielus ilus, kuni TPI-sse sisse ei saanud. Et mitte joonelt sõjaväkke minna, astusin Leningradis siseministeeriumi tuletõrjekooli. Uisutasin edasi, aga 1961. aastal kahanes trennimaht kooli lõpetamise tõttu tublisti. Tagasi Eestis, ühinesin Olmanni rühmaga ja harjutasin himuga. Ilmselt pääsenuks ma uue aasta hakul ka rahvaste spartakiaadile, ent ületreeningu tõttu hakkas süda jupsima. Otsustasime Olmanniga, et pole mõtet võistlemisega riskida.
Jätkasin õpinguid ja uisutamist Moskvas. Täpsed tulemused on koos päevikuga kadunud, aga usutavasti sõitis neil aastail kiiremini üks eestlane: Ants Antson. 1965. aastal läks põlv nii paiste, et mõistlik oli lõpetada.
Koolid läbi, tulin kodumaale tuletõrjetööle ja tegin ka rakendussporti, olin tuletõrje teatejooksus Eesti meister.”
Kolmas Kaluri 13 uisutäht Ants Saks lahkus veerand sajandit enne meie raamatu ilmumist manalateele, aga Tukman on suuskadel läbinud kümme Vasaloppetit ja võib uhkusega näidata saavutust kinnitavat medalit. Tartu maraton jäi 2015. aastal üle aastate külmetuse tõttu vahele, seda kindlamalt tahab veteran uuel talvel jälle starti minna.
Koolipõlves oli mitmekülgsel, ka tehniliselt taibukal sportlasel üks põnev harrastus veel. Ta ehitas jääpurjekaid, millega sai käbedalt näiteks üle Kopli lahe Kakumäel ära käia. Vene piirivalvurid puhastasid kihutavat poisinolki nähes binokliklaase ja neile tundus uuelgi uurimisel, et nii kiire sõidukiga on Soome jõudmine täiesti võimalik. Nad konfiskeerisid ühe jääpurjeka teise järel, vahi alla võetud Osvaldile kutsuti isa kordonisse järele.
Ühes on Ants ja Oss ühel meelel: nad elasid väga kvaliteetses majas. Ants armastas trompetit puhuda ja puhus ka, jäljendades džässi suurmeistrit Louis Armstrongi ja saades Eesti selle ala ladvalt Abi Zeiderilt kiita. Aga üles Ossi juurde polnud trompetit kuuldagi, nii hästi olid laed-põrandad ehitatud!
Lumelabidaga trenni
1954. aasta lõpul astus Antson Mitšurini, praeguseks taas Wismari tänava staadionil esimest korda kiiruisurajale ning poordide ja tõeliste väravatega hokiväljakule. Siin süttis armastus, kasvas kirg.
Tavaliselt algas Olmanni tollaste uisunoorte jäähooaeg Koplisse viiva tee ääres, Sitsi mäel kõrguva Balti manufaktuuri juures või Lasnamäe paeaukudes.
“Sitsis olid suured saviaugud ehk tiigid, kus palke leotati. Tuul ajas palgid alati ühte tiigiserva, ülejäänud vesi jäi vabaks. Sügavust oli neil veekogudel nii vähe, et juba esimesed külmad tõid jääkaane,” meenutab Antson.
Kui pakast lisandus, läks jäässe Toompea lossi kunagisest vallikraavist moodustunud Snelli tiik. “Uisurada kulges kogu tiigi ulatuses. Ühes otsas sai nats kurvi sõita, teises tuli kohapeal ümber pöörata ja hoog uuesti üles võtta. Pikkust oli meie rajal natuke üle kilomeetri,” räägib Antson.
Järgmiseks tuli Harku järv. Lumisel ajal sõitsid kiiruisutajad trenni, labidad kaenlas, ja lükkasid jää puhtaks – see töö läks soojenduse ette. Kui vaja, tehti jäässe auke ja valati konarlik pind veega üle, saadi libedam rada.
“Seejärel pääsesime Kadriorgu, sealne rada mahtus vast platsile 40 x 30 meetrit,” jätkab Antson. “Tähendab, sõitsid nagu üht lakkamatut kurvi. Ja hiljem imestati, kust ma nii hea – kirjutati ka, et maailma parima! – kurvisõidutehnika sain. Asja kurvem pool on see, et vanaduses on vasak jalg paremast oluliselt kehvem, see elas ju kunagi kogu keharaskuse all.”
Õnnistatud päevad olid käes, kui talv Mitšurini tänavale jõudis. “Terve vutiplats valati jääd täis. See oli hea koht! Kella kolmest viieni käis meie trenn, tööpäeva lõppedes lasti linnarahvas tritsutama, väljak oli valgustatud ja puupüsti rahvast täis!”
Olmann suutis spordijuhtidele augu pähe rääkida: ka Lastestaadionile valati jää, raja pikkus oli 250 meetrit. Antson selgitab: “Raja valamine käis tihti nii, et vesi lasti auto paagist välja ja loodeti, et see külmub – spetsmasinaid polnud.”
Nii tegid kiiruisutajad endale 1950. aastatel jäärada. Ühel pildil sebib tuletõrjevoolikuga Aavo Nurm.
Jääd valati ka Komsomoli staadionil, aga Antson kirub Kalevit, oma Spartaki-järgset spordiühingut: “Sellel rajal oli kehv jää!”
Vahelduva eduga kattis jää Dünamole kuulunud Kadrioru staadioni, kuid Antsoni mäletamisel kergejõustiklased nurisesid. Uisutajate rajatrajektoor ei kattunud jooksjate omaga ja muru sai talviti kannatada.
Tallinna uisutajate lähim ja armastatuim laagripaik oli Aegviidu-Nelijärve. Purgatsi järve rajal selgitati korduvalt isegi Eesti meistreid, kuigi pealtvaatajaid polnud. 400-meetrilist rada puhastasid-lappisid sportlased ise.
“Ühegi raja puhastamine polnud imeasi. Vahel, kui Lastestaadionil läks lumekiht paksuks, oli seda keeruline käsitsi kühveldada. Otsisime linna pidi lumetõrjemasinaid, aga nendel oli ju tänavatel tähtsamat teha. Ometi ei mäleta, et me jää olemasolul – peitus see siis nii sügavale lume alla kui tahes – trenne ära jätnuks!”
Ka Tallinnast kaugel asus tähtsaid uisuradu.
Sõja eel oli uhke uisukants Tartu, kus võisteldi Raadil, Kalevi staadionil ja Emajõel. 1929–1939 korraldasid Eesti meistrivõistlusi üksnes tartlased. Pärast sõda, 1952. aastal uisutati tiitlite eest Tamme staadionil.
Elutähtsaks keskuseks kasvas Elva, sealne 333-meetrine rada kulges tavaliselt Arbi järvel. “Elvas oli alati, põhiline ilmaga võitlemine, ükskõik millisel aastal. Muidu oli hea rada,” meenutab Antson. “Austasin põlist rajameistrit Richard Antonit sedavõrd, et lükkasin kord Elva-võistlusel osalemiseks Sverdlovski koondiselaagri alustamise hilisemaks, mind noominud vene treenerid saatsin kuradile.”
Richard Anton oli entusiast. Vajadusel rakendas ta hobuse suure plaadi ette ja tugev loom vedas raja lumest puhtaks. Vahel olid pätid uisuraja lambid ja lüliti katki peksnud, aga pirnid vahetati ja neid tohtis kogu ööpäevaks põlema panna. Rippuvad traadiotsad tuli ühendada ja trenn võis alata.
Legend räägib, et kord, kui ilm ei lasknud rada järvele teha, valas Anton jää staadionile. Läti kalamehed, kes Elvas igal talvel sikuskapüügil käisid, teadsid täpselt: hea püügikoht on uisuraja keskel. Seal staadionil nad siis puurisid, kuni punase savi ja liivani jõudsid ning häbiga kodu poole punusid.
Sillamäel oli 400-meetrine päris kiire jää, seal sõideti rekordeid. Sillamäelased said nii uisutajatelt kui ka vaatlejatelt eriti kõvasti kiita 1963.