Spordiplatsi kutse oli vägev, aga vanaema imelisi lõunaid Ants naljalt vahele ei jätnud.
“Siin, tehnikaülikooli, tolleaegse nimega TPI nurga taga oli põhjatu järsu nõlvaga mägi, meie keeli Pajakas. Eesti ajal oli sealt kruusa ammutatud, masinad jäid venelaste tulles sinnapaika. Pajakas me siis suuskadel laskusime, hooplesime, kes on kõvem poiss. Mul purunes pilbasteks vast kolm-neli suusapaari. Hea, et määrdeid polnud, muidu kasvanuks kiirused ja rusude vahel võinuks hulle õnnetusi juhtuda.
TPI-il oli võimla, mida meil sageli kasutada lubati. Kui kasvasime ja spordist üha enam tuld võtsime, usaldas siinne võimlemisõpetaja härra Sule meid täielikult. Üks saalivõti seisis minu taskus, saime sisse alati, kui saalis muud õpet või trenni polnud. Õigustasime härra Sule usaldust ega lõhkunud iial midagi.
Vanaema ja onu Lembit, kes Ants Antsonile esimesed uisud tõi.
Kooli juurde rajati 1950. aastate algul, suuresti tudengite enda kätejõul 250-meetrise jooksuringiga staadion, sellel tegime kõiki kergejõustikualasid. Kümnevõistluses tulin hiljem pedagoogilise instituudi meistriks, ka TPedI rekord oli vist minu nimel. Vaid teivashüpe ei tahtnud klappida. Minusuguse teibad olid jäigad ja libedad, mingeid kleepaineid polnud, sülitasid pihku ja läks. Kord pääsesid käed lahti, sadasin kolmelt meetrilt käpuli liivakasti. Juhtum jäi kõrvade vahele, kartus ei kadunudki.
Palli mängisime praeguse Süsta pargi väljakutel, need olid heas korras.
Ja lõpuks oli meiepoolse kalda äär ujumiseks, uisutamiseks, jäähokiks, ka suusatamiseks suurepärane. Muide, Bekkeri sadama juures võis ujuda isegi päris pontoonide vahele loodud basseinis, millel oli pikkust umbes 20 ja laiust 10 meetrit. Siin oli liivane põhi. Kivine oli minu kodu pool, seal käisime ahinguga kalal. Haugi ja ahvenat oli palju, isegi angerjas polnud haruldane. Ema saatis mind siia mitte nagu kalale, vaid lihtsalt kala tooma.”
Toomas Kirss meenutab: “Suletud meretsooni pääsesime nii hokit mängima, uisurada lahti lükkama kui ka kala püüdma, sest piirivalvurid ei taibanud poisse karta. Tõsi, Antsu majas elanud Osvald Tukmanil tuli enda ehitatud jääpurjekad küll piirivalvuritele loovutada. Ja poolsaare teisel küljel lasti üks 12-aastane kutt, kes depoo juurest uisutama läks, igaks juhuks maha. Pärast selgus, et oli “oma”, sissetoodud vene perest pärit. Kala oli palju tänu Saksa hiigeldokile ja seal seisnud allveelaevadele, vesi oli madal ja põhi rohtu kasvanud. Kord sai Ants viiekilose haugi. Iseäranis osav oli ta ahinguga angerjat püüdma. Meie ahing? Hahaa, see tähendas kuut kokkuseotud kahvlit! Kui venelased 1953. aasta sügisel oma doki ära viisid, olid rohi ja angerjad ühe suvega läinud.”
Koduteed võinuks poisikesed ju pikalt käia, aga õigupoolest ei kulunud koolist tulekule vist viit minutitki, kiire oli. Kott nurka ja pärast lõunasööki kohe merele või staadionile! Kui teised poisid juba ootasid, võis lõuna vahele jääda.
Merejää pani olümpiavõidule aluse. Kuni jää oli lumevaba, mõõdeti plats paika, tõsteti kivid väravateks ja hoki võis lahti minna. Oli sadanud, algas mängupäev lumerookimisega. Hokivaba külma talvepäeva naljalt ette ei tulnud, poiste uisuvilumus aina kasvas. Pikateralise kiiruisuga olnuks merejääl keeruline, aga selliseid polnudki. Ettevalmistuseks sobisid lihtsamadki liikumisvahendid ning siit sirgusid Eesti uisueliiti Ants Antson, Osvald Tukman, Ants Saks, Toomas Kirss.
“Meil polnud pealtvaatajaid vajagi, peaasi, et punt koos oli!” rõõmustab Antson.
“Esimesi uiske saades olin vast seitsmene. Onu Lembit, ema vend, kes meie lähedal elas, leidis need vist keldrist. Need olid nurmised ehk firma Nurmis Sport uisuterad, mis seoti nööridega tavalise talvesaapa alla. Pärisuisud hankis isa, kui Kroonlinnas tööl käis. Ju ta nägi, kui väga uisud mind rõõmustaks. Isa tõi Leningradist ka nahkpalli. Ega ta mu spordiharrastuse vastu suurt huvi tundnud, oli lihtsalt rahul, et mul on tegevust, mis ei lase pätiks minna. Ta ise olevat noorpõlves pikka maad jooksnud, rääkis isegi maratonist.”
Kaksikud Helgi ja Ants, koolis ka konkurendid.
Antsonite maja ja veepiiri vahel levitanud sealaut üsna vänget lehka, aga veepiiri pidi kolm versta sörkides jõudis Stroomi supelranda ja metsaradadeni.
“Mõõtsin endale juba poisikesena Stroomi metsa kolmekilomeetrise raja, kus end ikka tagant sundisin, ka hiljem pärissportlasena. Jooksuaeg andis täpselt teada, millises vormis olen,” mäletab Antson. “Valetaksin, kui ütleksin, et mul olid kõrged ja selged sportlikud eesmärgid. Ei olnud. Ma ei tegelnud üldse spordifilosoofiaga. Me lihtsalt lustisime, enamasti värskes õhus – lustisime end terveks ja tugevaks. Suviti olin vahel ema töökoha kaudu Palmses pioneerilaagris, kuigi ma pioneer polnud. Need olid päris sportlikud laagrid, ja süüa saime hästi, nagu lihakombinaadi laagri kohta ju arvata võibki. Sealt teenisin esimesed diplomid, lüües kinni jooksud – mida pikemad, seda parem! – suure ülekaaluga.”
Charles Vallmann lisab spordiajaloolise faktina, et Kopli poiste sporti edendas ka Ivan Dratšov, hiljem võrkpalli-Kalevi liidu meistriks tüürinud mees. Spordirahva seas lihtsalt Vanjaks kutsutud Dratšov rajas vabast ajast platsi, tõmbas võrgud paika, tutvustas tavalistele poistele mängusaladusi – nõnda, et hiljem tulid nood ise nii platside, võrkude kui ka mänguga toime. Enamgi, fanaatik Dratšov selgitas kõigi alade sportlaste kehalise ettevalmistuse tähtsust. Ta sättis puudealuses üles turnimistorud ja näitas kätte treenimisviisid. Mõni ime, et sportimist maailma mõnusaimaks ja tähtsaimaks tegevuseks pidav Antson päevavalges vaid söögiaegadeks koju sattus!
“Helgiga olime lähedased nagu õde-vend ikka. Päris pisikestena mängisime koos, aga siis valis tema nukud, mina uisud ja pallid. Edaspidi pigem jälgisime teineteise käekäiku. Oli suur kaotus, kui Helgi 59-aastasena kopsuvähki suri. Isa oli sama tõvega lahkunud enne 65. sünnipäeva …”
Ants elas end sportides välja, õega polnud muud konkurentsi, kui et vahel õppimises. Algul ei olnud sedagi, sest Helgi oli viieline, Ants aga leppis koolipoisinumbritega. Kui tema hinded tänu heale peale paranema hakkasid, tärkas huvi. Kolmed kadusid, neljasid jäi aina vähemaks, tekkis lausa sportlik tarve õest mööduda. “Nutsin, kui Helgile alla jäin!” tunnistab Ants. Aga seitsmendas klassis jõudis kätte seegi päev, kui ta Helgi omast parema tunnistuse tõi.
Klassijuhataja Liiv, noor ja kena
“Koolis oli kerge, koduseks õppimiseks polnud tarvidust,” teatab Antson. “Paljud õpetajad olid asjalikud ja toredad. Iseäranis meeldis mulle noor, kena ja malbe klassijuhataja, ta nimi oli Liiv. Teda mäletan kui esimest klassijuhatajat ja ka tema mees oli õpetaja.”
Tallinna linnaarhiivist saab 26. algkooli kohta teavet. Dokumendid näitavad, et laevatehase töötajate laste neljaklassiline algkool alustas tegevust 14. novembril 1914 ja kooli nimi vahetus mitu korda. Peagi pärast Eesti iseseisvumist võttis linn õppeasutuse üle, algul töötas see kuueklassilisena. Kool likvideeriti 1956 ehk kolm aastat pärast Antsoni lõpetamist. Õpilase Ants Antsoni seitsmenda ehk selle kooli lõpuklassi hinnetereas on kolmteist viit ja viis nelja. Ema Eesi oli olnud tegev kooli lastevanemate komitees ja õde Helgi õpilaskomitees. Nii ühes kui ka teises arutati ka õpilaste personaalküsimusi, aga Ants Antsonit ühestki mustast nimekirjast ei paista.
Antsoni meenutatud õpetaja Hulla Liiv oli 1950. aastal 26. kooli õpetajatööle jõudes vaid 20-aastane. 2015. aastal on ta 86 ning juhib vanurite eneseabi- ja nõustamisühingus heegeldamise, kudumise ja tikkimise ringi.
“Muidugi mäletan ma Antsu ja tema kaksikõde! Antsu tegemisi sai hiljem põhjalikult jälgida, aga mäletamise koha pealt pole isegi olümpiavõit oluline. Mul on meeles ka Poljakovi-vennad ja paljud teised tublid õpilased!” kinnitab vanaproua.
“Elasime tol ajal abikaasa Helmutiga lausa koolimajas, ehk seepärast on laste nimed ja näod paremini meelde sööbinud. Vaat hoopis seda, et ma otse klassijuhataja olnuks, ma ei mäleta, aga Antsu klass oli minu käe all küll. Mu seminaritunnistusel