Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa

päeva suus keele all.”

      “Kust sina seda tead?” uurib Lill.

      “Ah, kuulsin kelleltki,” poetab Kiibits napilt ja pigistab suu nii kindlalt kinni, et sealt ei mahu välja enam ühtki sõna.

      “Miks mehed üldse niisuguseid asju teevad?” proovib Lill õnne järgmise küsimusega.

      “Naistele pidavat hullult meeldima,” ütleb Kiibits, kelle silmis süttib elevus. “Hullult! Seks pidi olema hoopis parem. Huvitav, kas neid kuulikesi saab paigaldada ka väljaspool vanglat? Näiteks mõnes tätoveerimisstuudios? Tohib, ma võtan selle endale?”

      “Säh, võta, mis mina sellega teen,” lubab Lill, poetades jubina nolgi pihku.

      “Aitäh!” rõõmustab Kiibits ja krapsab püsti. Ta pistab kuulikese suhu, annab taskupeegli Lillele ja kiirustab minekule.

      Pilk peeglile, mis on kaetud lögaste mädapritsmetega, ajab Lillel südame pahaks.

      “Tule tagasi!” hõikab ta Kiibitsale. “Tee mu peegel puhtaks!”

      “Mmmmm,” mõmiseb nolk. Ta osutab sõrmega suletud huultele ja laiutab käsi, demonstreerides, et ta ei saa kuulikest suus hoides rääkida.

      “Ega sul käed kinni ole,” pahandab Lill. “Kas teed peegli puhtaks või võtan selle asja tagasi?”

      “Mmmmmm!” väljendab Kiibits käsi taeva poole tõstes nördimust, ent nühib siiski peegli pabertaskurätikuga üle. “Mmm?”

      “Korras,” nendib Lill. “Rohkem etteheiteid pole.”

      “Mhmh,” tähendab Kiibits, tõstab mõlema käe pöidlad heakskiitvalt ülespoole ja ruttab oma teed.

      Lill jätkab telgi puhastamist. Kasutatud taskurätikud, poti äss, tühi kilekott, pisike metallist rõngas – huvitav, kust see küll pärit on? Suuruse järgi otsustades käis see ehk läbi huule… või rinnanibu… või kaunistas hoopis suguelundeid? Lill keerutab arupidavalt rõngast näppude vahel. Üks mis kindel: Kiibitsa käest ei hakka ta selle otstarvet küsima. Nii igaks juhuks.

      Kukil istumine keelatud!

      Metal-bändi trummari suunurgast nõrgub verd. Solisti kaelal eretab pikk punane haav, otsekui oleks tal kõri läbi lõigatud, nii et ta rögiseb laulda veel viimase kustuva jõuga. Loomulikult on see lavameik – aga kui mõjuv! Kontserdi lõpupoole astub solist lava äärele, õllepudel käes, ja küsib vahelduseks rögisemisele üsna tavalisel hääletoonil: “Kas te armastate õlut?”

      “Jaa! Jaa!” karjub rahvas.

      Saatanlikult irvitades raputab solist jooki, et seda vahtu ajada, ja tõstab siis pöidla pudelikaelalt. Purskav vahujuga ujutab üle esiridades möllajad. Pudel käib rahva seas käest kätte, jõudes turrisjuukselise kutini, kes rüüpab mõne lonksu ja ulatab siis lahkelt naeratades Kajale: “Joo, neiu!”

      Kaja võtab väikese sõõmu – viimasel ajal talle alkohol millegipärast ei maitse – ja annab pudeli edasi. Õllega üle piserdatud, jalas tolmused plätud, juuksed tuulest sasitud ja ainsaks meigiks ripsmetušš – ometi tunneb naine, et on kaunim kui kunagi varem. Ilusam, kui valmistudes talvel mõneks peoks, mis nõudis täismeiki, värskelt sätitud juukseid ja läbimõeldud riietust. Viimatine pilk tualetikabiini tuhmi peeglisse kinnitas enesetunnet: helesinine õlapaeltega kleidike sobib Kajale nagu valatult, nägu õhetab päikesest.

      Kumb on seksikam aastaaeg, kas suvi või talv? Muidugi suvi!

      Kumb on parem, kas orgasm või istuda kontserdi ajal kellegi kukil? Häh, milline tobe küsimus! Muidugi mõlemad!

      “Tahad kukile?” küsib turrisjuukseline noormees, kes on nihkunud seisma Kaja kõrvale. Või mis seisma! Kutt hüppab ja tantsib, vehib kätega ja laulab valjult, elades bändile kaasa iga ihurakuga.

      Kaja kõhkleb hetkeks. Mees tundub küll piisavalt kaine ja tugev, et jaksaks naist kanda, aga siiski… Kas ikka sobib istuda võhivõõra palja ülakehaga mehe kukile, kui sul on seljas lühike kleidike, mille all on vaid napid stringid?

      “Jaa!” hõikab Kaja.

      Noormehe õlgadele tõustes naudib Kaja joovastavat tunnet, mis valdab teda alati kukil olles. Milline avar vaade! Teiste hulgas seistes on silmapiir ju üsna kitsuke. Kui aga kõrgud rahva peade kohal, siis näed ühekorraga laval esinevat bändi ja möllavat publikut. Ahh! Vaimustunult tõstab Kaja käed ja viskab näppu. Kuigi selja taga on pikk ja vihmasevõitu septembripäev, on naise väsimus hetkega haihtunud.

      Silmanurgast märkab Kaja, kuidas punases vormijakis vuntsidega turvamees teeb lava ees kätega mingeid märke. Kas temale? Ah, vahet pole! Kaja tõstab pilgu lavale ja lubab muusikal oma liigutusi juhtida. Riivamisi paitab ta oma paljaste reite vahel võõra mehe turrisjuukselist pead. Ta on põiminud sääred mehe selja taha – nii saab hoida tasakaalu ainult jalgadega ning käed on kaasaelamiseks vabad.

      Läbi rahvasumma läheneb kaks punases vormijakis turvameest. Järelikult oli vuntsi märguanne ikkagi mõeldud temale? Järjekordse loo lõppedes plaksutab Kaja innukalt, ent siis jõuavad kohale korravalvurid.

      “Tulge kohe alla!” nõuab vunts, turvameestest vanem.

      “Miks?” imestab Kaja, kuid tema kandja libistab tüdruku juba maapinnale.

      “Ärge enam kukile võtke!” ütleb turvamees turrispäisele poisile.

      “Mis selles halba on!” protestib Kaja.

      “See on ohtlik. Nii võib alla kukkuda!”

      Kaja vastuväiteid kuulamata trügib vunts koos noorukese paarilisega läbi rahvasumma edasi. Sinnapoole, kus sõbra õlgadele on roninud paks mees, kelle lihavad kannikad on surnupealuudega šortsidest poolest saadik välja roninud. Peagi on ka see mees maapinnal tagasi. Kõige tipuks käsutavad turvamehed alla isa kukil istuva väikese tüdruku, silma järgi umbes viie-kuueaastase.

      Jahmunud Kaja laseb pilgul käia üle publiku. Enam ei istu keegi kukil! Vaatepilt tundub enam kui kummaline. Kaja hinges kasvab nördimus. No mida?! Miks peaks mingid ahistavad reeglid rikkuma inimeste lõbu? Kui sa oskad hoida tasakaalu ega roni lava ees tõuklejate keskele, siis pole õlgadel istumine põrmugi ohtlik. Kajale ei meenu kordagi, mil ta oleks kukkunud.

      “Milline idiootlik kord siin on!” siunab Kaja pahaselt. “Igal pool kontsertidel on inimesed kukil. Ja nüüd korraga ei või!”

      “Tahad, läheme küsime turvameestelt, miks see nii on,” pakub turrispäine noormees.

      “Ah, ei viitsi,” vastab Kaja. “Vaevalt, et turvamehed ise selle reegli välja mõtlesid. Need olid ikka korraldajad.”

      “Kas sa kujutad ette, et enam ei tohi kukil istuda mitte ühelgi rokk-kontserdil?” küsib noormees.

      Kaja raputab pead ja kiikab lava poole. Ümberringi seisavad nii pikad mehed, et ta ei näe suurt midagi… Ja see turrispäine kutt, kelle õlgadel oli nii tore istuda, tundub maapinnalt vaadates üsna tüütu.

      “Aitäh sulle, ma nüüd läksin!” teatab Kaja ja lipsab minema, lisades vabandava naeratusega: “Pean sõbrad üles otsima.”