Käsivarremusklid pingul, lükkab keskealine turske naine mööda lirtsuvat rohumaad ratastoolis invaliidi. Aegamisi ja visalt, kõrvuti nagu paarisrakendis, trügivad mees ja naine lapsevankrit ja jalutuskäru.
Vihm… Pealava esine on üks suur mudaväli, kus seisab vältimatu olukorraga leppinud publik. Kel kingad jalast võetud, kel jalas kummist plätud.
Lava ees hüppav ja tõuklev inimmass, peamiselt noored mehed, on kaetud mustade pritsmetega. Mõne porikäki ainus heledam koht on silmavalged. Keda see segab?
Lombis kargajate jalge alt pritsib musta ollust läheduses seisvatele inimestele. Geenius sirutab pöidla välja ja pühib õrnalt ära pritsmed Maarja põsesarnalt. Maarja vaatab mehe poole, silmist hoovamas soe ja õrn tänutunne… ja midagi veel. Nüüd, kui nad on olnud paar ligi kaks kuud, on Geenius õppinud lugema naise soove silmist. Seekordne sõnatu soov muudab püksid Geeniuse jalgevahes kitsaks.
Vihm… Kaja on varjunud hevikaraoke telgi katuse alla. Telgi kõrval lageda taeva all seisab atraktsioon: motoriseeritud härg, mida ümbritsev täispuhutav pehmendus on muutunud madalaks basseiniks. Ometi leidub ikka ja jälle soovijaid, kes lunastavad pileti ja püüavad püsida perutava härja seljas.
Kaja judistab ennast, vaadates tundmatut nolki, kes paneb end proovile. Praeguse ilmaga ei teeks naine niisuguseid trikke isegi siis, kui talle peale makstaks! Tänan, ei! Poiss kukub, paisates vett kahte lehte, plaksab siis käega vastu märgi pükse ning longib minema.
Ent härg ei jää kauaks üksi. Peagi vibutab motoriseeritud elukas seljast järjekordse sõitja, kes on hoobilt kaltsmärg. Kukkuja ajab ennast püsti, valgehambaline naeratus nägu valgustamas, ning ronib taas härja selga. See on ju Kõvamees!
Kasvava imetlusega vaatab Kaja duelli, ei, õieti kolmevõitlust: härg ja vihm püüavad ühisel jõul mehest jagu saada, aga see ei õnnestu. Üha uuesti ja uuesti tõuseb naerev Kõvamees veest ning haarab härjal sarvist.
Viimaks on Kõvamehe taskud nii tühjad, et ta keerab need piletiraha otsides tagurpidi. Null. Ent see ei häiri meest. Särav õnnenaeratus näol, riided kleepumas jõulisele lihaselisele kehale, korjab Kõvamees üles tanksaapad, mis oli enne basseini astumist jalast võtnud. Täitsa hull, tal pole ilmselt kehal ühtegi kuiva kohta, aga ta ei hooli sellest, mõtleb naine, tundes endas iha kasvamas.
Kaja tõmbab kilekeebi kapuutsi pähe ja astub karaoketelgi kaitsva katuse alt välja, mehe poole. Seks annab sooja, teab naine.
Kui Kaja ja Kõvamees käsikäes telklaagri poole kõnnivad, mööduvad nad palja ülakehaga noormeestest, kes viskavad porisel maal kukerpalli. Vilksamisi märkab Kaja, kuidas kukerpallitajaid piidlevate noorte tüdrukute pilgus läigatab iha.
Vihm…
Autosuvila idüll: gorilla ja naine
“Mu naine petab mind!” nutab Geenius, tõugates jalaga eemale tühja viinapudelit.
Ohtrad joobnu pisarad tiira-taarutavad üle mehe näo.
“See käis küll kähku,” tähendab Kiibits. “Te olete ju Maarjaga koos elanud alles mõne nädala, vaheldumisi sinu telgis ja Maarja autosuvilas. Kellega ta sind siis petab?”
“Gorillaga!” oigab Geenius.
“Keh-heh-häh,” kõhistab Kiibits naerda, “lollid naljad sul, mees!”
“See ei ole nali,” raputab Geenius õnnetult pead.
Pilk sõbra sünktõsisele näole veenab Kiibitsat, et teda ei üritata lollitada.
“Tõsiselt?” jahmub Kiibits. “Mismoodi siis? Isase gorillaga?
“Mina ei tea, mis soost see gorilla on, isane või emane! Mis vahet seal on?” viskab Geenius. “Mis sa pärid nii palju? Anna mulle parem üks suits!”
“Sa ju jätsid suitsetamise maha?” ei taipa Kiibits.
“Jah, jätsin küll. Aga praegu ikkagi tahan!” nõuab Geenius jonnakalt.
Kiibitsa näol peegeldub tunnete duell: ihnsus heitleb uudishimuga. Viimane jääb peale.
Tõrksalt sikutab Kiibits taskust lömmis sigaretipaki ja sirutab Geeniuse poole, imestades: “Kuidas pole vahet, kas isane või emane? Kas sa ei tahagi siis teada, mida su naine teeb?”
“Ma ei hakka seda ometi pealt vaatama?!” oigab Geenius. Värisevate kätega kisub mees suitsu ja viipab autosuvilate parkimisplatsi poole. “Nad on praegu seal. Maarja ei lasknud mind sisse. Ütles, et magagu ma ennast kuskil mujal kaineks, temal on vaja koos gorillaga maailma päästa! Ja lõi ukse mu nina all kinni.”
“Praegu? Siinsamas?!” Kiibitsa silmad lähevad suureks nagu tõllarattad ja lõug hakkab suurest innust võbisema. “Tead, ma lähen vaatan ise!”
“Ei!” röögatab Geenius ja laksab käega vastu põlve, nii et sigaret pooleks murdub.
“Ma vaatan ainult korraks,” kiirustab Kiibits seletama. “Pärast räägin sulle ka, mida ma nägin.”
Geenius tuiutab kaaslast umbusklikul ilmel. Teades Kiibitsa lobedat keelt, võib arvata, et ta lobiseks nähtust kõigile Armunäljastele, pannes poole veel juurde.
“Parem on tõde teada,” veenab Kiibits. “Ettekujutus võib olla palju hullem kui tegelikkus.”
Geenius põrnitseb teist endiselt vaikides. Mehe tihedad kulmud lähenevad teineteisele ning nende vahele tekib mõtetest tiine korts.
“Tahad, võta veel üks suits!” teeb Kiibits esimest korda elus nii ohvrimeelse pakkumise.
Geenius, purjus ja mõtetega ametis, ei märkagi pakkumise erakordsust. Võtab suitsu vastu ja otsustab: “Hea küll, lähme. Koos. Ma tahan oma silmaga näha, mis toimub.”
Põnevil Kiibits kergel-kiirel hüpakul ees, Geenius raskel vastutahtsi sammul tema kannul, läbivad mehed sadakond meetrit, mis lahutab neid Maarja rohelisest autosuvilast. Viimased meetrid hiilib Kiibits küürakil, et teda poleks aknast märgata, tõstab siis pilgu tasakesi üle aknaääre ja tardub paigale. Sammuke hiljem kohale jõudnud Geenius tõstab pea tema kõrvale ja tardub samuti.
Taevasinise karvase päevatekiga kaetud voodil lebab valgeis rõivais Maarja, kerratõmbunult nagu väike valge pilvetups, ja… loeb. Mugavalt käsipõsakil. Ihuüksinda. Üle kogu autosuvila on laotunud nii mõnus lugemisrahu, et seda on peaaegu silmaga näha.
“Kus see kuradi gorilla siis on?” sosistab Kiibits ärritunult.
Geenius kehitab nõutult õlgu ja pakub: “Ehk läks pesema?”
Otsekui oleks ta meeste sosinat kuulnud, suleb Maarja raamatu ja asetab voodile. Öömustalt raamatukaanelt jõllitab vaatajate poole tillukeste kollaste silmadega tumepruun ahvinägu.
“Daniel Quinn,” loeb Geenius poolihääli kaanelt autori nime ja jätkab pealkirjaga, ””Ishmael. Mõtte ja meele rännak”.”
“Noh, nüüd sa vähemalt tead, et see gorilla on isane,” sisistab Kiibits, hääl pritsimas tigedusemürki. Tegemata enam katsetki ennast varjata, tõuseb Kiibits püsti ja kõnnib minema.
Kergendusest naerdes püsib Geenius kaaslase kõrval: “Küll ma olin ikka rumal! Armukadedus teeb tõesti lolliks. Gorillaga voodis, ei no tõepoolest! Kuidas sina sellist jama uskuma jäid?”
Kiibits pomiseb läbi hammaste midagi arusaamatut ja lisab sammu, püüdes teist kannult raputada. Ent see ei õnnestu, sest kergendus on andnud Geeniuse jalgadele tiivad.
“Ole hea, anna mulle veel üks suits,” küsib Geenius, ise näost särades.
“Osta endale ise! Ja ära kõnni mul sabas!” nähvab Kiibits, tige nagu herilane. “Kuradi, kuradi, kuradi… Gorilla! Raisk, ma ütlen!”
Geenius jääb seisma ja naeratab õnnelikult. Elu on ilus. Maailm on ilus. Kõik inimesed on nii