„Ei ütleks. Isegi teie, kes te kõigest, millel poliitikalõhnakegi juures, ülima järjekindlusega kõrvale hoiate, olete oma valitsejatelt üht-teist üsna kavalasti mõistnud välja pressida.”
„Tahaks väga teada, mida?!” See küsimus oli vaata et ühehäälne.
„Eks toeta see niinimetatud Vene valitsus heldesti teie, õigemini küll meie keelt, laulupidusid, rahvuskultuuri. Me saime esimesed looduskaitsealad Liidus ja ka esimese vabaõhumuuseumi. Õigemini tuli selle viimase imega toime üks natuke minu moodi saatusega Venemaa eestlane, Tihase-nimeline mees, kellest pea mitte keegi midagi kuulnud pole, kuigi ju peaks…
Üldkokkuvõttes pole seda eesti asja meil siin väga halvasti aetudki. Aga muidugi…” nüüd istus akadeemik taas oma mõnusasse kaminatooli tagasi ja jätkas, kuid juba endisest vähem süüdistaval toonil, ”… jah, muidugi on Eestimaal elanud inimesi, kes oma asju veel palju targemini ajada oskasid.”
Keda akadeemik silmas peab? Vastust tuli siiski natuke aega oodata, sest Naan tahtis luuletuse seltskonnale enne ikka lõpuni ette lugeda. Ju tegi miski talle nalja:
„Ennäe imet! Vaadake, mis ma siit veel välja loen: Koidula kirjutatud isamaa matmise ja musta palakaga katmise lõik lõpeb hoopis nutikamalt, kui mu mälu oli talletanud:
Prii oma pinnalt jälle leiad
nüüd eesti rahva pesakest
ja, õitsev Eestimaa, sa hüüad:
„Au Aleksandril igavest!”
Braavo! Näete, kui lihtsalt see laegas lahti käis! Kaplinskil on siit palju õppida. Teate, Ines, armas laps…”
„Ma pole teile mingi laps!”
„Noh, siis kulla proua…”
„Ma olen vallaline…”
Joel peab vajalikuks vahele poetada: „Pigem poolenisti.”
„Faktiliselt siiski vaba ja vallaline!”
„Noh siis, te noor ja poolvallaline ja poolvaba Ines, öelge mulle, kas Koidula kirjutas teie arvates siin just seda, mida mõtles?”
Joel jõudis piigast ette ja kuulutas, et küllap nood read said kirjutatud tsensorite uinutamiseks.
„Teie, Joel, olete ehk ülearu umbusklik. Aga mis siis, kui Lydia Voldemarovna nägi Aleksandris tõesti valgustatud monarhi – see on muide minu arust täisväärt valitsemisvorm – ning tal oli samas ehk kõrini mõnede ennasttäis riigiametnike ülbusest? Uus tsaar võis talle anda tulevikulootusi… Kas te saate seda sajaprotsendiliselt eitada?”
„Tšinovnikute – nii endiste kui praeguste – ülbust ma muidugi ei eita,” oli Ines napp.
„Ja siis pole ju üldse võimatu, et Lydiakene tahtis väga-väga uskuda heasse tsaari.”
„Selles ma siiski natuke kahtlen,” ühmas Tõnu.
„Mina natuke ka,” tunnistas Naan muiates.
See ülestunnistus üllatas.
„Aga mis siis selleski halba, kui kõik just südamest ei tulnud?” küsis ta. „See teeks Koidulast naiivse idealisti asemel hoopis aruka ja pragmaatilise naisluuletaja. Ju ta siis leidis, et just nii on vaja kirjutada, sest – nagu enamik tollastest aatelistest mõtlejatest – soovis temagi, et Vene võimud eestlastes ainult nende algatuste trotsijaid ei näeks. Ja teiselt poolt oli oluline seegi, et eestlased suure ja vägeva riigiga, kes igavesti meie naabriks jääb, paremini kohaneksid. Koidula ise oli paljude imetlusobjekt, ja kui too tark, läbi ja lõhki eestimeelne naine pidas õigeks niiviisi kirjutada ning valitsejatele natuke mett moka peale määrida, siis on asjal ikka mingi mõte sees, vast tuleks sellest eeskuju võtta. Äkki arvati hoopis nii. Ja see oli mõistlik mõte.”
„Noh, nüüd hakkab teis küll parteilasest diplomaat rääkima…” nentis Tõnu.
Samas tõstis ta oma üüratud jalakotad kaminaservale, nii et ta kingataldadest otsemaid aurupilvi tõusma hakkas. Mitte küll just neid helkivaid ööpilvi, mida Tartus uuriti. Lõhnaerisus oli liiga suur… Nii et mind hakatakse nüüd nii ja teisiti ründama: esiteks too gaasirünnak, ning juba peeti vajalikuks ka minu parteilisus välja hõigata, mõtiskles akadeemik.
„Andestage, kuidas teie nimi oligi?” pöördus ta julgema mehe poole.
„Tõnu.”
„Vaadake, Tõnu, mina kõnelen enda arust alati nagu NLKP lii-ge, sest see ma ju olen. Kuid mina ei alusta oma pöördumisi teie poole sõnadega „teile, kui parteitutele…” Milleks seda veel vaja? Ja pealegi, Tõnu, ärge unustage, et me just teiega koos moodustame parteitute ja parteilaste ühisbloki, mis riiki valitsebki.” Noh, see lause lõpp oli muidugi poolnaljatamisi öeldud.
„Tere-tere! Või kohe koos!!” oli Tõnu skeptiline reageering, kuid nüüd haaras Naani väljaöeldust kinni Joel.
„Mina olen Joel – kui te peaksite mu nime unustanud olema,” alustas viisakas noormees talle iseloomulikul tasasel, teeseldult vagural moel, „ning mina ei saa teiega selles nõus olla, et ühegi rahva arukad, aatelised mõtlejad – nii te ju suvatsesite väljenduda – oleksid kunagi tegelnud oma rahva teise, suuremasse rahvasse sulamisele kaasa aitamisega. Mille muuni kui just selleni igasugune kohandumine ikka viib.”
„Ta võib rahva assimileerumisest just päästa!”
„Ei saa pihta…”
„Mis muud, kui mul tuleb siis näiteid tooma hakata,” lausus Naan sõbralikult. „Sellest võib meil pikk jutt tulla… Enne teeksin ma aga ettepaneku – mitte kui NLKP liige, mida teie sõber aina rõhutab, vaid kui endine karjapoiss –, et Tõnu oma päratuid kosse natuke nihutaks. Vaadake, eks tema niisketest saabastest kerki ju vägevad aurupilved… Varsti lähevad niiviisi saapad ise ka põlema.”
„Kunagi ei või sa ka susse jalga panna…” pomises Ines etteheitvalt.
„Mu sokikannad, kullake…” oli kaalukas vastuargument.
„See on sinu mure.”
Naan aga jätkas: „Just need aurupilved ja hõõguvad tukid tuletasid mulle meelde kaugeid aegu, mil teie alandlik teener Siberimaal kondiseid lehmi karjatas ja lõkkes kartuleid küpsetas… Äkki on perenaisel mõni toores kartul? Paneks kaminasse…”
„Kuidas siis teisiti – mõni pabul on isegi minusugusel ebamajanduslikul naisel tallel.” Ja, viivu järele mõelnud, lisas Ines, et majas on ka hõbepaberit. Sedagi võiks küpsetamisel vaja minna.
„Kohe kindlasti sobib see paremini kui kunagi Dalnevostotšnaja Pravda, mida tuli kartulite küpsetamise aegu pidevalt niisutada.”
„Ma kaon korraks kööki, aga ärge te selle ajaga oma jutuga nii kaugele jõudke, et ma pärast enam pihta ei saa!”
Ega seda poleks jõutudki; jõutakse rüübata vaid lonksuke punaveini, ning Ines ongi juba tagasi, kuus fooliumisse mähitud kartulit kaasas.
„Vast idee autor teab, kuidas see õige karjapoisisüsteem käib…”
Kui Gustav kartulid üsna sütepiirile on üles ladunud, jätkabki ta enne pooleli jäänud teemat.
„Kui rääkida assimileerumisest, siis tahaksin ma teile meenutada meie kuulsaid baltisakslasi: Keyserlingid, Wrangelid, Krusensternid, Taubed… Olid nad teie arust assimileerujad?! Tänu nende õigele käitumisviisile seda protsessi just ei toimunudki.”
„…Zur Mühlenid on kogu mu kodukandi Võrts-, tollase Wirtzjärve põhjamuda bentose läbi uurinud ja sealt maailma faunale uusi liikegi leidnud,” ei saa Joel mitte vaiki olla.
„Just… zur Mühlenid, siis veel too rukki Eestimaale tooja… Kuulsaid nimesid võiks kokku lugeda terve õhtu. Ja mitte mingi kultuuriajaloo aspektist, mis muidugi kah on olemas, vaid puhtpraktilisematel eesmärkidel tuleks meil neilt nii mõndagi õppida. Ja ennekõike just kohanemisvõimet, mille kohta Kant on teatavasti