Tallinnas on linnaosa, mis paistab silma kõikvõimalike suleliste nimede järgi pandud tänavate rohkuse poolest. On seal Tedre ja Mõtuse, Tihase, Kuldnoka ja Lagle nimelised tänavad – ei jõua me neid siinkohal kokku lugeda. (Vaid meie kalurite vihatud uusasukas kormoran pole veel omanimelist tänavat saanud, kuid küllap tuleb seegi omal ajal.)
Meie lugu saab alguse 1960-ndate aastate teisel poolel ühel päikeselisel talvepäeval Tedre tänavas, üsna kenas eramus, mille projekteerija oli üritanud jonnakalt, kuid mitte kõige õnnestunumalt eeskuju võtta kolmekümnendate aastate funktsionalismist (siis peeti veel ehtläänelikest stiilikaanoneist), mistõttu hoone ei sula hästi kokku teda ümbritsevate viiekümnendate aastate alguse saksamaitseliste ekstrateravate kiilkatustega individuaalelamute ansambliga. Just selles Eesti Wabariigi lõpuaastatele tüüpilises lamedakatuselises majas on üks meie loo olulistest tegelastest, tudengineiu aspirant Ines, endale üsna suure kaminaga toa ja väikese köögi üürinud. Maja pärisomanikel on teine kodu linna lähedal maal ning nad peavad majanduslikus mõttes kasulikumaks seal elada. Mainime seda fakti ainult teada andmaks, et ses majas kohtame peale neiu Inese tutvuskonna teisi inimesi harvalt. Kõige enam on siin külalisi teisipäeviti, millal Ines peab oma niinimetatud salongiõhtuid, millest võtavad osa noored kirjanikud, maalikunstnikud, vahel ka muusikud – ühesõnaga edumeelsem noorepoolne intelligents.
Ines, uhke peahoiuga noor daam, kes on lauakatmisega ametis, sebib köögi ja avara kaminatoa vahet. Teab mis suurt pidulauda siin küll ei kaeta, ent salatikausikesi, nuge-kahvleid ja veini- ning morsiklaase annab neiukesel suurel liual kohale tuua üksjagu.
Diivanil istuvad kaks ealt kahekümnendate keskele arvata meest. Need on Joel ja Tõnu. Tõnu kõrval on kitarrikast, mis laseb aimata, et ju on bändimehega tegu. Just kamina ette, pehmesse, otsekui enesesse imavasse ja emaüsa turvalisust pakkuvasse nahktugitooli on istuma pandud teistest siinolijatest vast generatsiooni võrra vanem, niisiis keskea teise poolde jõudev mees. Ta on üsna tuntud. Tegu on astronoomi, kosmoloogi ja viimasel ajal ka vaimukate esseedega silma paistma hakanud akadeemiku Gustav Naaniga. Tema noored sõbrad kohtasid teda Kirjanike Majas toimunud luuleõhtul ja meelitasid poolvägisi siia. Nüüd ta siis istub siin nahktugitoolis ja laseb toimuval endale meeldida ning silmitseb läbi poolenisti suletud laugude kaminas praksuvaid halge.
Minu asjad lähevad hästi, võib tema-mees nentida.
Viiekümnendatel oli ta Eestimaal tõrjutu: mingi Venemaa eestlane, kommu nagunii, sest pandi ta ju ennekuulmatult noore mehena – kolmekümne ühesena, kujutage ette! – Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti juhtima; Hans Kruusi taolised tõsised teadusemehed said enne seda loomulikult sule sappa. Selle peale, nagu arvata oligi, suhtus soliidne eestiaegne haritlaskond tollesse poluvernikust Naanisse nii nagu praegu kaminas kuivad männihalud nende vahele juhuslikult sattunud koorimata, tooresse lepajussi, mis seal sündsusetult susiseb, visiseb ja sülitab turtsudes kuumi viha- ja vaigumulle. Ainult et siin, kaminas, on ikkagi männid ülekaalus.
Ja ega Naani – hästi riietatud, vaimukat ja tarka meest – koorimata lepapunniga võrrelda sünnigi. Ta kunagine tahumatus kadus Eestimaal kähku; võrreldes paljude teiste sealt tulnutega tsiviliseerus ta kiiresti. Need, nii-öelda päriseestlased, kes temaga kohtunud olid – enamalt jaolt ikka respekteerit inimesed –, kinnitasid, et tegu olevat ootamatult haritud ja omapärast huumorimeelt eviva mehega; ei lömitavat too Gustav võimukandjate ees eriti ja ütlevat iga asja kohta välja, mis arvab.
Tasapisi hakkas Siberi päritoluga noore akadeemiku positsioon Eestimaal paranema. Kui aga hakkasid juba üksteise järele ilmuma noore teadlase säravad isemeelsed esseed, kus pühi, aksioomideks kuulutatud seisukohti juleti pilada, tõusis arvamus Naanist kiiresti.
Tema nimele lisas vürtsi ka see, et noor mees –siis juba Teaduste Akadeemia asepresident – oli, otsekui uute võimuletulnute püüdlike kintsukaapijate kiuste, otsustanud Friedebert Tuglase akadeemikuks edasi jätta ning teda võimalikest rahamuredest tollase tiitli juurde kuuluva kuningliku palgaga (seda võis võrrelda partei keskkomitee sekretäride omaga) päästa. Jaa, see juba oli midagi! Kas selle otsuse tegemisel oli esikohal noore funktsionääri soov kõigile näidata oma iseseisvust ja ülemustekartmatust või pidas ta meie kirjanduse grand old man’ ist tõesti sügavalt lugu, seda ei tee keegi takkajärele kindlaks. Kuid kas see üldse tähtis ongi?
Naani käitumine oli seda uhkem, et Kirjanike Liit – organisatsioon, kes Tuglast ju ennekõike oleks kaitsema pidanud – heitis ta kui natsionalisti, formalisti ja „kodutu kosmopoliidi” oma ridadest otsemaid armutult välja. Kõige selle tõttu tuli viimasel ajal kohtumisõhtutele esseisti ja teadusemehe Naaniga rahvast kokku juba nagu murdu. Esineja ei kartnud teravaid küsimusi ning tema vastuste tulevärk sündis välkkiire julge improvisatsioonina, millel aga alati teaduslik taust taga ja loogiline vundament all oli. Kuna Naan ennast – päris imeasi – ei häbenenud iial kommunistiks kuulutada, siis oli tema lausa lumelaviinina paisuv populaarsus rohkem kui hämmastav.
Naani-fenomen, mis muud.
Enam ei kaheldud ka selles, et mees on täiesti arvestatav füüsik, filosoof ja kosmoloog. Jaa, aga selle kõigeni oli kulunud siiski hea hulk aastaid…
Naan heitis pilgu kaminasse – jonnakas lepajuss oli üleüldises põlemisvaimustuses omaks võetud ega susisenud enam isemeelselt ühtigi.
Akadeemiku pilk libises nüüd üle toa. Kas ta oli enne tõesti tolle mustatukalise neiu kodu mõttes tagasihoidlikuks nimetanud? Siis oli ta seda küll alahinnanud. Või siis kehtis sõna „tagasihoidlik” ainult napi mööbli – enamikus kuuekümnendate alguspoole tavaline hele puit – kohta. Aga mingi pisiruum too, kus nad parajasti istusid (mõelda, isegi kaminaga!), küll polnud. Pigem paras larakas. Ainult et see oli kardetavasti ka ainus Inese renditud tuba selles majas üldse. (Üks uks oli toal veel, ent see oli nähtavasti omanike poolt teadlikult lukku keeratud ja võtmeta – ju nende endi võimalike Tallinna-käikude puhuks.)
Muidu oli aga Inese kaminasaal üsna väljakutsuv: seintel hulganisti maale, eriti viimase aja omi; neid rippus seal vast ülearugi palju, kuid võimalik, et just nimme: küllap tahtis toa omanik mõista anda, et mingi pitse ja tikandeid armastav malbe kodutütar tema nüüd küll pole!
Naanile hakkasid kõigepealt silma kaks Jüri Arraku tööd. Jüri, keda ta ka isiklikult tundis, maalis oma loomingutee algul enamasti jõhkrates kärtssinistes ja tapamajapunastes toonides (eks ka siniseid või koguni vikerkaarevärvides kilgendavaid kilesid või nimetet süngetes paikades kohata). Ühe silmikratsiva maalilaraka töö keskosas ripnes-tilbendas seinakella sisikond koos nukra, igaveseks vaikinud pendliga… Jah, kui Salvador Dali oli oma maalidel pannud kellad, need meie aja väsimatud vargad, ülessulanud iiriskommidena venima, siis Jüri Arrak eelistas nähtavasti nende talumehelikumat lihttõurastamist.
Kui teised korraks toast lahkusid, ei suutnud akadeemik vastu panna kiusatusele, lähenes maalidele, et natuke puutuda nende kornilist pinda ja – päris häbi asi! – enne korra üle õla vaadanud, üritas korraks ninasõõrmeisse püüda nende lõhnagi. Mõttetu harjumus, kuid eks nende vastu ole just kõige raskem võidelda.
Jaa – see pidi julge tüdruk olema, kes selliste silmikriipivate tööde keskel elada oli otsustanud. Pealegi võis arvata, et see tuba on tema magamistuba ja buduaar ühekorraga. Arvatava unepaiga, mahuka diivani kohal rippus siiski veidi rahustavam maal, millel oli heldesti kujutatud mitmeid looduseande: õunu, pirne, banaane ja arbuuse. Kuid hoopiski mitte tava- või turupäraselt, vaid üllatavais paigutusis ja suurusvahekorris. Noil Mitšurinile küllap meelepärastel fruktidel võis uinuja pilk kindlasti rahulikumalt peatuda kui Arraku iseenesest ju väga vahval kollaaž-košmaaril, mis kandis muide nime „Vaikelu 3”. (Päris tabav nimi, sest eks siis, kui kellad likvideerime, algagi ju vaikelu.)
Mõneti mitšuurinlikumale ainesele pühendatud pildi autori