Aavo Pikkuus. Tiit Lääne

paremikule. Pikkuus treenis tänavu väga intensiivselt ja võttis osa kõigist võimalikest võistlustest. 94 starti ja 18 500 km räägivad ise enda eest…

      Üleliidulisel mitmepäevasõidul saavutas Pikkuus hinnatava 12. koha ning Dünamo meeskonna liikmena krooniti teda ka Nõukogude Liidu tšempioni tiitli ja kuldmedaliga. Väga tubli savautus 18-aastasele noormehele! Märkigem veel, et ta oli velotuuril nooruselt teine mees ja et eakaaslane jäi 76. kohale.”

Oleg Sapožnin, Kehakultuur, detsember 1973

      Esimesed suurvõistlused

      1974

      “See oli küll esimene aasta suurvõistlustel, kuid tegelikult oli mulle üks suur katkestamiste aasta. Nii kui raske hakkas, võtsin jalad korvist välja ja astusin jälle maha. Mitmed korrad. Lihtsalt raske oli, ei jaksanud. See oli ikkagi esimene täisaasta meeste seas.

Aavo Pikkuus, 2004

      “See ei seganud aga 19-aastast Aavo Pikkuusi Anatoli Tšerepovetšimälestusauhinda võitmast. Kohad etappidel: 2., 4., 5. ja 2. ning ainsana kogus tartlane Krimmi teedel üle 100 punkti. Dünamolaste abi tegi Pikkuusist selle kevade teise üleliidulise tuuri võitja.”

Spordileht, aprill 1974

      MM-võistlused

      21. -24. august Montreal (Kanada)

      175 km grupisõit

      1. J. Kowalski (POL) 4:43.10

      2. R. Szurkowski (POL) 4:43.10

      3. M. Kuhn (SUI) 4:43.10

      4. S. Szozda (POL) 4:43.10

      5. P. Weibel (FRG) 4:43.10

      6. V. Tšaplõgin (SOV) 4:43.10

      –

      23. Aavo Pikkuus 4:44.02

      “Vaatasin tulevase olümpiatandri üle. Purunenud rattakumm ei võimaldanud kõrgemat kohta.”

Aavo Pikkuus, 1974

      “Kahjuks purunes Pikkuusil grupisõidus kumm ja saadud tagavarasõidukil olid Mount Royali mäe jaoks liiga väikesed hammasrattad. Ta püüdis küll grupi kinni, ent kui tõusul toimus lahtirebimine, oli tegemist, et ratta suure ülekandega üldse põhigrupis püsida. Kohe mäel Pikkuus eraldus põhigrupist, ent jooksikuid püüda ei suutnud ja pidi leppima 23. kohaga 172 osavõtja seas.”

Oleg Sapožnin, Kehakultuur, detsember 1974

      “Kui ta esimesele Rahutuurile läks, oli tal kohe soov teistele näidata, mis mees ta on. Ja tal läkski päris hästi.”

Ema Aleksandra Pikkuus, 2004

      27. Rahutuur

      Varssavi – Berliin – Praha

      7. – 22. mai (14 etappi – 1812 km)

      individuaalne

      1. Stanislav Szozda (POL) 42:17.44

      2. Nikolai Gorelov (SOV) 42:20.48

      3. Marec Hrazdira (CZE) 42:22.31

      4. Fritz Schur (NED) 42:25.07

      5. Aavo Pikkuus 42:27.32

      6. Tadeuz Mytnik (POL) 42:27.37

      “19-aastane Pikkuus startis juba Rahutuuril. Oma vabariigi neljast eelkäijast oli ta hoopis uljam, ründava ja jõuduraiskava sõidumaneeriga. Debütandi agarus kutsus kogenud meeskonnakaalsastes esile üsna loomuliku protesti. Et see mäekõrguseks ei kerkiks, laskis Pikkuus tähtsal momendil minna Nikolai Gorelovil (sai teise koha) ja langes ise individuaalselt viiendaks.”

Aare Kreilis, Kehakultuur, juuni 1974

      “Läksin XIII etappi võitma, staadioni territooriumile sõites viis suur kiirus kukkumiseni. Kaks kümnest kukkujast sattusid haiglasse. Praegu on väike palavik, liikmed põrutusest hellad.”

Aavo Pikkuus, 1974

      meeskondlik

      1. Poola 127:12.05

      2. NSV Liit (A. Pikkuus, N. Gorelov, A. Tšussov, V. Lihhatšov, I. Skossõrev, J. Mihhailov) 127:15.14

      3. Tšehhoslovakkia 127:17.23

      4. Saksa DV 127:17.32

      5. Kuuba 127:50.44

      6. Saksa FV 128:00.50

      “Ta võinuks, täpipealt – võinuks isegi võita, olnuks tal rohkem kogemusi ja kui polnuks üleliigset auahnust, sedasama õnnetut enesekindlust, mispärast ta suhted meeskonnakaaslastega sassis olid.

      Kirjutamata seaduse põhjal peab jalgrattameeskond järgima oma liidrihuve: lihtsamas keeles öeldes tuleb töötada liidri heaks…

      Meil ei olnud tookord lood mitte kõige paremas korras – kaotasime poolakatele ja Pikkuus, juba sisse tõmmanud kuulsusesõõmu, unustas selle jalgratturite seaduse. Ta otsekui püüdis tõestada, et ka üks on võitlusväljal sõdur. Aga ei võidusõit ega meeskond andesta egoisimi.

      Potsdamis korraldatud komsomolikoosolekul võimaldasid meeskonnakaaslased Aavol end nagu kõr valt silmitseda, jutt oli otsekohene. Ka Rahutuur ise karistas Aavot. Kui ta ühel etapil esimesena staadionile kihutades tõkke otsa tuiskas, libises käeulatuses olnud võit käest.”