“Mul vedas, et sain varakult Dünamo üleliidulisse noortekoondisse.
Koos Ants Väravasega käsime mingitel üleliidulistel noorte võistlustel Siguldas. Seal pandi mind meeskonnasõitu, kus mul kohe algul kumm läks. Jäin teistest maha, aga kannatasin ja sõitsin lõpuni.
Pärast seda tuli Dünamo üleliiduline treener ja kutsus mind esmakordselt laagrisse. See oli 1969. aastal. Vilniuse talilaagris olid eestlastest veel Olavi Ulm ja Urve Haabu.”
“Jaanuaris 1970 pidin sõitma esmakordselt ise Pitsunda laagrisse. Vene keelt ma ei osanud siis sõnagi. Juba Kiievis, kus oli vahemaandumine, pidin oma keeleoskamatuse tõttu lennukist maha jääma.
Kui tulin Adlerist lennukist maha, olin ihuüksi võõras kohas, aga mul oli vaja sõita edasi Pitsundasse. Aga kuidas seda küsida? Istusin lennujaamas kottide ning ratta otsas ja nutsin. Kui ma oleks natukenegi vene keelt rääkida osanud, oleks ma kohe koju tagasi lennanud ning poleks vist enam kunagi ratast sõitnud. Kaks tundi nutsin ja kõik küsisid, mis viga?
Viimaks tulid Moskva ratturid, kes said asjast aru ja võtsid mind endaga kaasa.
Pärast seda õppisin 22 laagripäevaga vene keele selgeks. Hirmuga õppisin. Kui ükskord koju tagasi jõudsin, ei jõudnud õpetajad koolis ära imestada, kuidas ma korraga vene keelt oskan. Vaat mis kasu oli suurest ehmatusest.”
“Tahtmine trenni teha oli laagrites suur, aga nälg oli ka hirmus. Ei jõudnud kunagi söögikorda ära oodata, sest raha mul polnud, mille eest lisa osta. Siis võtsin sööklast alati leiba kaasa. Ja teisel pool aeda kasvas suur sidrunipuu, kust tõin sidruneid.
Nii siis sõin: leiba vaheldumisi sidruniga. Sest sööki jäi mulle laagris väheseks.”
“Mäletan, et Aavo rääkis siis ikka, et jõuaks ometi ükskord Liidu koondisse. See oli ta eesmärk. Siis saab välismaale ja saab kõikidega võidu sõita. See oli nagu kinnisidee, mis teda tagant kannustas.”
“Laagrid õpetasid omapäi mõtlemist. Lollused kadusid peast. Keskendusin spordile.”
“1972 hakkasin juba Liidus mehi võitma. Olime Gagras piirivalvurite pansionaadis laagris, kui Dünamo treener Zlotnikov küsis minu käest, kas kunagi ära ka väsin? Ütlesin, et enne finišit, siis ma enam ei jaksa. Seepeale küsis treener, kas ma tööd tahan teha, et jaksaksin ka finišini sõita? Muidugi tahan, vastasin kõhklemata.
Zlotnikov ütles, et paneb mind siis proovile. Et teeksin teatud harjutusi igal hommikul mere ääres. Ta ise jälgis rõdult. Kui uuesti peaks midagi sellist tapvat tegema, siis ma vist küll ei teeks.
Aga siis tegin ja jõudsin ka finišini sõita.”
“Tartlane Aavo Pikkuus, vabariigi parim noorrattur, on nüüd ka NSV Liidu koondise kandidaat juunioride EM-võistlustele.”
“Esimesena avaldas veendumust Aavo tulevases olümpiastardis kauaaegne NSV Liidu noortekoondise vanemtreener Oleg Borissov. See oli 1972. aastal pärast Saksa DV-s toimunud noorte olümpialootuste võistlusi. Borissov märkis juba tookord Aavo võistlejahasarti ja kontsentreerumisvõimet. Sportlasele nii vajalik keskendumisvõime on teda hiljemgi aidanud.”
“Kui ta esimest korda koondisega välismaale – Saksamaale – pääses, oli ta väga rahul. Varsti oli isalgi töö juurest võimalik sõita turismireisile Tšehhoslovakkiasse. Aavo soovitas tal kindlasti minna. Ütles, et saab siis korra ka saunaaknast välja vaadata.”
“Treener Rein Kirsipuule olen tänuvõlgu selle eest, et minust sai olümpiavõitja. See pole mitte tühipaljas fraas, kuid just Kirsipuu tegi minust inimese. Tänu temale pääsesin tänavalt. Tema avas minu jaoks kiiruse ja töö maailma – jalgrattaspordi.”
Aavo Pikkuus: “Sellel pildil on Sangla tänava poisid. Vasakult Jüri Soini ehk Soinikas, Kalle Kirsiaed, Toivo Grünfald ehk Toits ja mina.”
Tulevase olümpiavõitja esimene tutvus võidukaga.
Esimene sõit maanteel.
Aavo Pikkuus koos treener Tiit Eomõisaga Sindi nelja päeva sõidu eraldistradis.
Ratast otse maanteel putitamas, kõik oli siis veel käsitöö tasemel.
13-aastane Aavo Pikkuus olümpiaaastal 1968. Tähetunnini jäi veel kaheksa aastat.
Aavo Pikkuus olümpia-aastal 1972, neli aastat tähetunnini.
Tallinna tänavasõidul meeste eest ära sõitmas.
Koos treener Rein Kirsipuuga NSV Liidu tuuril 1973. aastal. Siit tuli Pikkuusi esimene kuld.
24. mail Lätis juba Eestit esindamas.
Limonaadipudel oli siis ainus taastusvahend.
Liidu rattaparemikuga märtsis 1974 Leninabadi trekil võidu kihutamas.
Prantsusmaal Le Mansi tuuril aprillis 1974. Pikkuus (vasakul) seekord teisena lõpetamas.
Tagasi kodus esimeselt rahutuurilt 1974. Küsija osas spordireporter Toomas Uba.
1. mail 1974 võitmas Saksa DV-s toimunud Strausbergi tänavasõitu.
Eesti nimekaim rattur Saksamaal fännide piiramisrõngas.
Esmakordselt asumas Rahutuuri starti numbri all 35.
Liidu koondisega Rahutuuri avamisel. Aavo Pikkuus paremal äärel vihmasajus ainasana palja peaga.
Liidu koondislasena Poolas.
Kolmandana poodiumil Tšehhoslovakkias.
Uute tuttavatega, keda aina juurde tekkis.