Nad liikusid järsult eemale, peaaegu enne, kui administraator taipas, mis toimub.
„Palun, minge neile järele,” ütles Marina talle. „Ma arvan, et neil pole siin hotellis õigusi.”
„Ma teen seda, senjoora,” vastas administraator ja kiirustas mööda koridori peaaegu liftini jõudnud meestele järele.
Marina sulges ja lukustas ukse. Ta tundis end äkitselt vabisema hakkavat, otsekui oleks ta just midagi kohutavat läbi elanud.
Kui ta seal ukselingi külge klammerdudes seisis, astus Carlos kapist välja.
„Tänan sind. Sa olid imetlusväärne,” ütles mees. „Nüüd aga kiirusta, peame kohe lahkuma.”
„Kohe lahkuma,” kordas Marina. „Mida sa sellega öelda tahad? Need mehed on läinud.”
„Kas sa tõesti usud seda?” küsis Carlos. „Nad on tagasi kahekümne minuti jooksul. Kiirusta! Sa ei saa pakkida; sa ei saa võtta riideid. Pane sellesse kotti ainult hädavajalik.”
Ta osutas Marina väiksele valgele ridikülile, kus naine hoidis kosmeetikat.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.