Nad kõndisid pimeduses piki kindlusemüüri, vaadates all lahe poole looklevat jõge, mille ääres olid sildunud roheliste ja punaste tuledega laevad.
Öö oli tuuletu. Marina tundis, kuidas mere lõhn oli segunenud lossi müüri ääres kasvavate metsikute lillede aroomiga.
Nad olid seal üleval täiesti üksi, eemal linna rahutusest ja mürast, ainsaks kaaslaseks vanade sammaldunud kivide vaikus, mis olid näinud nii palju ajalugu ja verevalamist.
Nad jõudsid pingini ja istusid linna poole vaadates ning siis, aeglaselt, ettekavatsetult, ruttamata, võttis Carlos Marina käte vahele.
Marina teadis, et see oli hetk, mida ta oli oodanud, ega teinud katsetki vastu puigelda mehe huultele, kui too seda nõudis.
Marina tundis mehe suu esimest puudutust, õrna, aga nõudlikku. Ta mõtles, et teda pole kunagi varem niimoodi suudeldud, ja siis muutus suudlus, mis oli alanud nii õrnalt, tugevamaks, näljasemaks, omastavamaks. Ta tundis mehes kirge kasvamas ning miski temas vastas peaaegu samaaegselt.
Nende suud liibusid ühte ja sel hetkel näis Marinale, nagu oleks pea kohal plahvatanud ilutulestik ja linnatuled kerkinud õhku, et nende ümber lõhkeda.
See oli ekstaas, põnevus ja joovastus, mida ta kunagi varem ei olnud tundnud. Ta tundis, et ei suuda hingata, ja samas tundus õhk ebavajalik. Ta hõljus ülespoole hiilgavasse sfääri, mis oli enam, kui ta kunagi oli teadnud. Alles siis kui Carlos huuled tema omadelt tõstis, mõistis naine, et väriseb ning et värin, mida mees oli temas tekitanud, pani ta pead pöörama ja silmi mehe õlale peitma.
Carlos ei lausunud sõnagi, puudutas ainult õrnalt Marina juukseid. Tüdruk püüdis mitte lasta end läbivast emotsioonidetulvast minema pühkida.
Äkitselt tõusis Carlos püsti. Marina tundis, kuidas käed mehe peatamiseks välja sirutuvad, kuid too oli haardeulatusest väljas. Ta seisis müüri ääres, selg Marina poole, vaatamas jõe suunas.
Marina tundis, nagu jääks tal hääl kurku kinni, magus, imeline suudlus näis teda veel oma lummuses hoidvat ja siis, tüki aja pärast, suutis ta mehe nime öelda:
„Carlos!”
See oli karje, palve keset ööd äratatud lapse hääles.
„Anna mulle andeks.”
Marina ei olnud temalt sellist vastust oodanud.
„Mille eest?” küsis ta, rääkides jätkuvalt mehe seljaga, kelle kuju taeva taustal oli nurgeline ja tume.
„Ma poleks pidanud seda tegema.”
Carlose hääl kõlas ootamatult õõnsalt, peaaegu kurnatuna.
„Miks mitte?”
Ta pööras end Marina poole ja seisis teda vaadates. Taevas helendas kuu ning mees nägi selgelt naise nägu.
Naise silmad olid tumedad ja küsivad. Marina suu oli pehme, täidlane ja leebe, need olid naise huuled, keda oli suudeldud ja kes oli suudlusele vastanud. Naise kurgul tuksles pulss ja hetkeks tõusid mehe käed, nagu kavatseks ta naist puudutada, kuid langesid siis külgedele.
„Ma lahkun homme,” ütles ta.
„Aga miks… kas sa pead minema?”
Marinat ennastki üllatas häälest kostev ahastus.
„Ma pean. Kas sa ei saa aru? Kas sa ei ole piisavalt naine, et mõista, mis toimub?”
„Kas sellel on tähtsust?” küsis Marina peaaegu haletsusväärselt. „Kas sa oled abielus?”
Mingil põhjusel ei olnud see mõte enne praegust talle pähegi tulnud. Ta oli olnud sedavõrd kindel, et mees on sama vaba nagu tema ise, kammitsemata, aheldamata.
„Ei, ma ei ole abielus,” ütles Carlos. „Nagu ma olen sulle juba öelnud: see on meie mõlema jaoks puhkus, vahepala, juhuslik kohtumine.”
„Ja nüüd on see läbi,” ütles Marina. „Miks?”
„Kas sa ei suuda taibata? See on lakanud olemast ükski neist. Ma ütlesin sulle, et armastus on tõsine. Ja see siin on tõsine, liiga tõsine. Ma pean minema.”
„Kas sinu või minu pärast?” küsis Marina.
„Kui oleksin ebaaus,” vastas ta, „ütleksin, et sinu pärast, aga kui jään tõe juurde, siis mõtlen endale. Ma ei julge lasta endal sind armastada. Sina seda ei mõista ja mina ei saa seletada. See on miski, mis ei tohi juhtuda.”
Carlos pöördus naisest uuesti eemale ja Marina kattis silmad kätega.
Kus on mu uhkus? küsis ta eneselt. Mees ütles talle, et ei taha teda. Miks ei tõuse ta püsti ega lahku? Miks ei ütle ta mehele, et ka tema lahkub homme, läheb tagasi Inglismaale? Et ta loodab, et neile mõlemale jäävad üheskoos veedetud meeldivast ajast rõõmsad mälestused. Siis adus Marina meeleheites, et ei suuda lasta mehel niimoodi minna. See oli absurdne, naeruväärne.
Ta tõusis püsti ja astus mehe kõrvale.
„Kas me pole liiga dramaatilised?”
Sõnad, mis pidanuks kõlama rangelt, kostusid vaid hingetult ja pisut arglikult.
„Kas oleme?” küsis mees. „Võib-olla on sul õigus. Las ma suudlen sind uuesti ja siis saad mulle öelda, et see oli võluv, meeldiv, vähimagi tähtsuseta.”
Mees ei liigutanud ja instinktiivselt astus Marina sammu tahapoole.
„Küll sa näed,” ütles mees, „et ei julge mind usaldada. Või kardad sa hoopis iseennast?”
„Sa ei mõista,” ütles Marina. „Oh, Carlos, miks ei või sa asju minu jaoks lihtsamaks teha?”
„Sest sinu puudutamises ei ole midagi lihtsat,” vastas mees. „Ma teadsin, et on hullumeelsus täna siia tulla, siiski ei suutnud ma panna vastu mõttele sinuga kahekesi siin olla.”
Ta tegi pausi ja kuna Marina ei rääkinud, jätkas:
„Päev enne seda kui kohtusime, tulin siia üksi. Ma istusin sellel samal pingil, vaatasin laevu üle mere põhja poole, minu kodumaa suunas sõitmas ja neid vaadates tundsin järsku kedagi enda kõrval, kedagi, kellel on minu elus tähtsus, kedagi, kelle väikesed käed hoiavad minu südamekeeli. Muidugi uskusin, et see on lihtsalt unistus. Ja ometi, kui me täna ööklubist lahkusime, teadsin, et pean su siia tooma.”
„Kas minu kätes on sinu südamekeeled?” küsis Marina, hääl vaevu valjem sosinast.
„Jah!” ütles Carlos peaaegu toorelt. „Sa sundisid mind seda ütlema, kas pole? Olgu, ma armastan sind. Või pigem, olen hakanud sind enda hingerahu seisukohalt juba liiga palju armastama. Ma ei saa enam riskida. Isegi praegu ei ole ma kindel, kas suudan end lahti rebida. Ma ütlen endale, et see on sinu pärast, ma ei tohi sind kaasa haarata. Sa ei tohi haiget saada.”
„Haiget saada – kellelt?” küsis Marina.
„Minult, kui soovid,” vastas Carlos. „Ma saan teha nii, et ei tähenda sulle mitte midagi.”
Ta sirutas käe osutades välja.
„Kas näed neid laevu seal? Näed toda, mis lahest välja sõidab? See olen mina. Ma lahkun sinu elust vaikselt ja, ma loodan, väärikalt. Ma pean minema.”
Marina ei öelnud midagi, kuid mees võttis tal käest.
„Tule,” ütles ta, „lähme tagasi. Ära tee asja hullemaks, Marina, pole midagi, mida kumbki meist võiks veel öelda.”
Mehe hääles oli käskiv noot ning Marina hoidus esitamast küsimusi, mis tema huultel värelesid, surus tagasi pisarad, mis olid silmisse tõusmas.
Ta kõndis tagasi takso poole, kinnitades endale, et temaga ei saa midagi sellist toimuda. Ükski mees ei olnud tihanud Marina Martynit tagasi lükata, aga nüüd lahkus tema juurest mees, keda ta vaevu tundis, lahkus tema juurest, jättes ta huulile suudluse ja südamesse tunde, et on juba saanud