Minerva nägi, kuidas vend käed rusikasse pigistas, justkui tahaks krahvi, või ehk iseennast lüüa.
Siis, otsekui mõistes, et peab oma loo lõpetama, ütles ta:
“Ma ei tea täpselt, kuidas see juhtus, kuid äkki leidsin, et olen peale krahvi ainus mängu jäänud mees. Teised olid tagasi tõmbunud.”
“Kas sa… poleks saanud… sama teha?” uuris Minerva närviliselt.
“Seda oleksin pidanud tegema ja seda ma kavatsesin teha,” ütles Tony, “aga siis vaatas krahv – pagan teda võtku – lauas ringi ja ütles:
“Kas te kõik olete verest välja löönud? Kuidas sinuga on, Linwood? Kas astud mulle vastu või kühveldan ma augu tühjaks?””
Minerva hingas sisse.
“See oli väljakutse,” ütles vend, “väljakutse, mille pidin vastu võtma või oleksin täiesti lolliks jäänud!”
“Ja… sa… kaotasid!”
Minerva polnud kindel, kas ta ütles need sõnad valjusti või kordas neid vaid oma mõtetes.
“Mul oli kolm kuningat,” rääkis Tony, “ja mõtlesin hetkeks, et olen võitja.”
“Ja krahv?”
“Tal oli kolm ässa! Mida muud temalt oodata oligi?”
Ta lõi käega vastu aknaraami halli kivi, justkui tahtes endale haiget teha.
“Kolm ässa!” karjus ta, “ja ma kaotasin kaks tuhat naela, mida mul pole!”
“Mida… sa… tegid? Mida… sa võisid… öelda?” küsis Minerva lootusetult.
“Mäng oli läbi, ja kõik me tõusime lauast üles, ja ma olin liiga oimetu, et rääkida,” vastas Tony. “Pidin üsna löödud välja nägema, sest krahv ütles:
“Sul ei vedanud, Linwood! Tavaline kuu – pole vaja kiirustada!””
“Mida ta sellega mõtles?” päris Minerva.
“Ta mõtles, et pean talle kuu ajaga kaks tuhat naela andma!” ütles Tony. “Kaks tuhat! Sa tead sama hästi kui mina, et sama hästi võib ta Kuud nõuda!”
Kuna Minerva tundis, et jalad teda enam ei kanna, istus ta lähimale toolile.
“Mida… sa teha… saad?” küsis ta hirmunud toonil.
“Seda tulin sinult küsima,” ütles Tony. “Kuidas me üldse kaks tuhat naela leida saame? Kui asi sinnamaale jõuab, suudan ehk vaevalt kakssada kokku ajada!”
“Ilmselt…” ütles Minerva, “pole krahvile võimalik öelda, et sa talle maksta ei saa?”
“Sa tead sama hästi kui mina,” lausus Tony, “et mänguvõlg on auvõlg ja ainus viis, kuidas võlga kustutada saab, on minu surm!”
“Ära räägi nii!” ütles Minerva. “See on vale… ja halb!”
“Sellest, mida ma juba teinud olen, ei saa enam midagi hullemat olla!” lausus Tony. “Oh jumal! Miks pidin ma kokku sattuma sellise inimesega nagu krahv?”
See oli küsimus, mille Minerva esitada tahtis, kuid ta teadis vastust.
Tony oli muidugi meelitatud, saades kutse mehelt, kes seltskondlikult nii tähtis oli.
Mehelt, kellel oli kõik, mida Tony ise omada oleks tahtnud.
Tegelikult olekski see pidanud tema oma olema, kui vaarisa nii pillav poleks olnud.
“Ma arvan,” ütles Tony aeglaselt, “et peame selle maja maha müüma!”
“Maja maha müüma?” kordas Minerva uskumatult. “See on meie kodu… meil pole kusagile mujale minna…”
“Tean seda,” vastas Tony, “ja mul on tunne, et arvestades asukohta, ei ole tõenäoline, et me selle eest kaks tuhat naela saame!”
“Aga… Tony… kui pead andma krahvile kõik, mis meil on, ja seda on väga-väga vähe, siis jääme me nälga!”
Ta vaikis ja lisas siis sosinal:
“Ja Davidil pole kindlasti võimalik Etonisse astuda.”
“Mida ma teha saan?” küsis Tony. “Mida kuradit ma teha saan?”
Ta kõndis jälle ruumis ringi, justkui oleks tal võimatu paigal püsida.
Tema silmis oli metsik pilk, mis Minervat hirmutas.
Minerva teadis, et peaks mõtlema vennale ja mitte ainult endale ja kahele lapsele.
Kui Tony temast möödus, sirutas Minerva käe ja tõmbas venna enda kõrvale sohvale istuma.
“Kuula, Tony,” ütles ta, “mõtleme järele, mida isa oleks teinud, kui ta veel elus oleks. Sa tead, ta ütles alati, et oleks viga midagi kiirustades teha. Olen kindel, et sama nõu oleks ta praegu meile andnud.”
“Kiirustades!” ütles Tony veidi vaiksemal toonil. “Vahet poleks, Minerva, kui mul oleks ka kaks tuhat nädalat, et raha leida. See oleks ikkagi võimatu!”
“Ma tean… ma tean,” ütles Minerva, “aga arvan, et pole midagi võimatut, kui me selle üle mõtleme ja muidugi selle pärast ka palvetame.”
“Kahtlen, kas jumal kuuleb minusuguse rumala palveid!” ütles Tony kibedalt.
“Kõiki meie palveid kuuldakse,” vastas Minerva, “ja ära unusta, et ema ja isa palvetavad sinu eest.”
Tony seisis ja vahtis kaminat nii õnnetult, et Minerval tekkis tunne, et vend on palju noorem, kui ta näis.
Neiu tahtis teda lohutada, nagu ta Davidit lohutanud oleks.
“Peame selle üle järele mõtlema,” ütles ta, “ja leidma viisi krahvile öelda, et ta ei saa seda raha kuu ajaga. Sa suudad talle selgeks teha, et lõpuks ta saab selle raha.”
“Kuidas me seda sinu arvates teeme?” küsis Tony.
“Ma ei tea veel vastust,” ütles Minerva, “ja seetõttu tahan selle pärast palvetada.”
Ta pani käe Tony käele, öeldes: “Praegu oled sa šokis ja mina ka, seepärast on meil võimatu selgelt mõelda.”
“Sa oled väga vapper, Minerva,” ütles Tony hetke pärast. “Tean, et olen kõige hullem lontrus ja siga, et sulle niimoodi tegin, kuid vannun, et ei tahtnud, et see juhtub!”
“Muidugi, ma tean seda,” vastas Minerva, “aga peame nüüd targad olema. Pahandustesse on kerge sattuda, aga me mõlemad teame, et neist välja saada on palju raskem.”
Tony asetas käe otsmikule.
“Kuidas me sellest välja saame?” küsis ta. “Kustkohast see raha tulla saab – kui me just vikerkaare lõpust kullapada ei leia!”
“Võib-olla leiamegi,” ütles Minerva. “Võib-olla, kuigi me pole seda avastanud, on selles majas varandus, mille taanlased endast maha jätsid, või peitsid mungad selle varguse kartuses ära.”
“Mäletan, kuidas me sellest rääkisime, kui lapsed olime,” sõnas Tony, “ja otsisime keldritest, kuid kõik, mis leidsime, olid mõned vanad vaadid ja pahaksläinud veiniga pudelid!”
“Me vähemalt otsisime,” ütles Minerva, “ja seda peame ka nüüd tegema, mitte tingimata majas, aga oma mõtetes, ja olen kindel, kuna sa oled nii tark nagu isa, leiame lahenduse.”
Tony oigas.
“Sa püüad mu tuju tõsta,” ütles ta, “ja see on sinust väga kena. Aga tean, kui väga põlastusväärne ma olen! Oh, Minerva, kuidas ma võisin nii rumal olla!”
“Saan aru, kui raske see sinu jaoks oli,” ütles Minerva õrnalt, “ja tegelikult oli see krahvi süü. Tal polnud õigust meelitada sind mängu, mille kohta ta pidi teadma,