Minerva luges kirja kaks või kolm korda, tegemaks kindlaks, et ta und ei näe.
Ta polnud ettegi kujutanud, et selline asi võib juhtuda, kui loss tühjana ja kinnilöödud akendega seisnud oli.
Niikaua, kui ta mäletas, olid uksed lukus olnud.
Kaks päeva hiljem oli terve küla kihevil.
Tonyl oli õigus, öeldes, et saabub terve armee.
Minerva poleks kunagi ette kujutanud, et ühe maja kallal töötamiseks on nii palju inimesi vaja.
Tema ja lapsed olid tihti lossi külastanud.
Talvel olid nad seal mänginud, sest lossis oli palju rohkem ruumi kui kodus.
Kuna vanaisa polnud kokku hoidnud, armastas Minerva hoone suursugusust.
Suurt kivist eeskoda koos seda ümbritseva rõduga, ja sissekäiku.
Suur trepp oli tehtud mahagonist, mis äsja Inglismaal tarvitusele võetud oli.
Minerva armastas Rooma kujusid, mis üksmeelselt iga marmorist kamina kõrval valves seisid.
Aastate möödumine polnud neid nähtavasti kõigutanud.
Võõrastetoa maale oli rõõm vaadata.
Toas olid kaunilt nikerdatud kaminasimss, kullatud lauad ja Prantsuse riidega polsterdatud kuldses raamistikus mööbel.
Minerva ema oli enne lossi müümist palju asju, mis talle eriti meeldisid, mõisasse viinud.
Kuid suuri maale, tohutuid nikerdatud raamidega peegleid, seinavaipu ja – maalinguid oli võimatu ära viia.
Kõik need jäid nii, nagu nad olid olnud siis, kui maja alles ehitatud oli.
Kuigi tolmused, polnud need rikutud ega kahjustatud.
Nüüd mõtles Minerva, et näeb neid täies hiilguses.
Kuid mitte enne, kui krahv ja tema seltskond läinud on.
Oli võimalus, et vend laseb ta lossi kutsuda.
Kuid isegi kui ta laseks, peaks Minerva keelduma.
Tal polnud selliseid kleite, mida ta krahvi külalisi kindlalt kandvat arvas.
David ja Lucy olid oma tahtmistes palju kindlameelsemad.
“Me tahame lossi minna, Minerva,” kordasid nad, “tahame näha, mida kõik need inimesed teevad.”
“Peate ootama, kuni teid kutsutakse,” ütles Minerva kindlalt.
“Aga me oleme alati lossis käinud!”
“Ma tean, ja seda seepärast, et kunagi kuulus see meile, aga tõtt öeldes tungisime võõrastesse valdustesse, kuigi keegi sellest välja ei teinud.”
Endised lossihooldajad olid kohalikud inimesed, kelle eemalviibiv omanik vastutavaks jätnud oli.
Nad võtsid Minerva ja lapsed alati lahkelt vastu.
“Siin on nii üksildane, preili Minerva!” tavatses proua Upwood öelda, “see ajab mulle tõesti külmavärinad peale! Nagu mu mees ütleb, ainsad, keda me kuuleme, on vaimud!”
“Ma ei usu, et neid siin on,” rahustas Minerva neid.
Samal ajal tundis ta läbi suurejooneliste tubade kõndides ja päikesevalguse sisselaskmiseks aknaluuke avades, et on ise justkui vaim.
Seepärast, et ta mõistab, kui väga tema vaarisa sellise täiusliku hoone sisustamist nautinud oli.
Selle täitmist saadavaloleva mööbli ja maalidega.
Ta oli üks esimestest, kes revolutsiooni ajal Prantsusmaalt mööblit tõi.
Nagu lord Yarmouth aastaid hiljem tegi, tellis ta laeva, et oma ostud lossi jaoks ostupaigast Lowestofti tuua.
Nüüd, üllatavalt lühikesena näiva aja jooksul, oli suur maja uue omaniku jaoks valmis.
Tony oli kritseldanud sõnumi, milles seisis:
Kuigi seltskond oli juba kohal, polnud Tonyst märkigi.
Minerva oli toimuva suhtes nii uudishimulik, et kui vend varsti koju ei tule, läheks ta ja piiluks lossi põõsastest.
Ta oli kindel, et seda suur hulk külainimesi teebki.
“Tahan lossis hobuseid näha!” teatas David, kui oli oma taldriku tühjaks söönud.
“Kas võin sinna minna, kui olen kirikuõpetaja juures ära käinud?”
“Nagu ma sulle eile ütlesin,” vastas Minerva, “pead ootama, kuni Tony meid vaatama tuleb, siis küsime temalt, kas sul on võimalik hobuseid näha. Oleks väga ebaviisakas peale käia, kui sind kutsutud pole.”
“Aga kui meid ei kutsuta,” ütles Lucy, “siis ei näe me kunagi, kui ilusaks loss on tehtud, ja ma tahan küünlaid põlemas näha.”
Minerva teadis, et tüdruk räägib suure külalistetoa kroonlühtritest ning tahtis vastata, et sooviks isegi neid näha.
Kuid ta pidi ütlema seda, mida juba tosin korda öelnud oli – et lapsed peavad ootama, kuni nende vend koju tuleb.
Pärast suure hulga siirupipudingi söömist asus David vastumeelselt kirikuõpetaja juurde teele.
Lucy, keda iga suutäie pärast meelitama pidi, läks tagasi aeda oma liivalossi juurde.
“Katsu end mitte ära määrida, kullake!” ütles Minerva talle. “Pesin su teise kleidi ära ja see pole veel kuiv.”
“Tule ja räägi mulle lugu minu lossist,” palus Lucy.
“Tulen niipea, kui olen lõunasöögi nõud ära pesnud,” vastas Minerva.
Ta viis tühjad nõud kööki.
Minerva täitis just kaussi pliidil seisvast kuumaveekatlast, kui kuulis välisukse ees kruusal rataste sahinat.
Olles kindel, et see on Tony, jooksis ta eeskotta.
Tony tõmbas eesukse lahti just siis, kui Minerva tammepuust trepist alla tuli.
“Tony!” hüüatas neiu venna poole joostes.
Torukübarat ära võttes suudles Tony oma õde, enne kui kübara toolile asetas.
“Arvasin, et oled meid täiesti ära unustanud,” ütles Minerva.
“Teadsin, et sa nii ütled,” vastas Tony, “aga mul pole saabumisest saadik minutitki aega olnud, ja alles täna pärastlõunal õnnestus mul krahvilt kaarik laenata.”
Minerva hoidus ütlemast, et lossist pole kauge ka jala tulla.
Venda vaadates mõistis ta, et too oli liialt peen, et liivastel radadel kõndida.
Tony ratsasaapad särasid justkui peeglid.
Tema šampanjakarva püksid lõigatud hõlmadega kuue all olid veel elegantsemad kui viimane kord, mil Minerva venda nägi.
Tony kaelaside oli seotud uuel ja keerukamal moel, mida Minerva enne näinud polnud.
“Sa näed peen välja!” hüüatas ta.
“Peaksid kõrgeaulist lordi ja ülejäänud seltskonda nägema!”
“Seda ma loodangi.” Minerva üllatuseks venna ilme muutus.
“See on võimatu!”
“Võimatu? Aga… miks?”
Rääkides olid nad jõudnud puhketuppa, mida Minerva üksi olles kasutas.
See oli tegelikult mugavam kui ametlikum tuba, mida kutsuti võõrastetoaks.
Tony vaatas ringi ning toetas end siis üsna ettevaatlikult tugitoolile, mis uut polstrit vajas.
See