Autori märkus
Nagu olen selles romaanis kirjutanud, alustas Astley oma tsirkust Westminsteri silla juures.
Hiljem sai sellest nelja loožirea ja lavaga amfiteater, mille keskel oli tsirkuseareen.
See oli maailmaime ning pea sajandi jooksul tõi koha omanik siin lavale kõige tavatumaid ja huvitavamaid ilmalikke melodraamasid.
India juveelid on muinasjutulised ning paljudel maharadžadel ja printsidel olid oma isiklikud kaevandused.
Hyderabadi maharadžal, kes oli väidetavalt maailma kõige rikkam mees, oli isiklik teemandikaevandus, mida ma Hyderabadis käies nägin.
Just siit kaevandusest on pärit maailma kõige suurem teemant, mille mõõtmed on võrdsed kanamuna omadega. Koh-i-Noori nime all tuntuna on see nüüd Briti kroonijuveelide hulgas.
Hyderabadi järel on kõige muljetavaldavamad Baroda maharadžade juveelid. Maharadža täkk kandis smaragdidest vööd.
Kaparhala maharadža kandis oma turbanil kolmest tuhandest teemandist ja pärlist klambrit, samas, Patiala maharadža oli veelgi suurejoonelisem.
Talle oli kaela riputatud viis teemantidest ja smaragdidest keed, ta kandis teemantidest vööd ning salli kinnitas neljatolline1 smaragd.
Nende lapsed mängisid smaragdidega, mis olid pantri silmade suurused ja pildusid pärleid laiali, justkui oleks need olnud konfetid.
Üks India prints nõudis, et tema naine kannaks voorusvööd. Naine nõustus sellega üksnes juhul, kui vöö on tehtud teemantidest!
Esimene peatükk
1826
„Te tahate öelda, et lükkate mu ettepaneku tagasi?”
Wrexhami hertsogi hääles oli umbusklik toon.
Ta justkui ei oleks suutnud uskuda, et midagi seesugust on võimalik.
„Mul on kahju, kui see teid ärritab,” vastas Malvina Maulton, „aga mu vastus on eitav!”
Hertsog vaatas talle hämmingus otsa ning ütles seejärel:
„Nojah, selles, et olete mind pagana lolliks teinud, ei ole mingit kahtlust!”
Malvina ei vastanud.
Mees kõndis akna alla ning jäi eemaloleval pilgul aeda vaatama.
„Kõik mu sõbrad olid üpris kindlad, et teil oli kavas mu ettepanek vastu võtta,” ütles ta, rääkides poolenisti iseendaga.
„Te mõtlete neid noori idioote, kes istuvad White’i klubis, joovad liialt bordood ja kellel ei ole midagi paremat teha, kui totraid kihlvedusid sõlmida?” ütles Malvina põlastavalt. „Ma oletan, et te olite tõenäoline favoriit.”
„Olin!” sõnas hertsog kibedalt. „Kui te Waddingtoni tagasi lükkasite, olid nad üsnagi kindlad, et ootate hertsogit.”
„Aga ei oota!” vastas Malvina. „Võite oma sõpradele öelda, et raha kasutamiseks on hulgaliselt paremaid võimalusi, kui raisata seda minuga seotud kihlvedudele!”
Seda öeldes kõndis ta elutoast välja ning lõi ukse järsult kinni.
Kui ta mööda suursugust treppi oma magamistoa poole liikus, mõtles ta endamisi, et see on juba talumatu.
Ta oli rikas.
Ja nagu paistis, ei olnud kellelgi Londonis mitte midagi paremat teha, kui spekuleerida selle üle, kellega ta abiellub.
Ta läks mööda koridori edasi ja avas oma buduaari ukse.
Malvina teadis, et ta vanaema puhkab pärast banketti.
Daresbury krahvinna istus akna all diivanil, tema jalgu kattis imepeene tikandiga hiina rätik.
Kui tütretütar sisenes ja talle naeratas, vaatas krahvinna üles.
„Nii,” ütles ta, „kas ma võin sind õnnitleda?”
„Loomulikult mitte!” vastas Malvina. „Ütlesin hertsogile, et ma ei ole tema tiitlist huvitatud ja ma loodan, et ta toimetab ennast nüüd tagasi Londonisse!”
Krahvinna tõi kuuldavale kerge hüüatuse.
„Sa ütlesid talle ära? Oh, Malvina, kuidas sa võid nii rumal olla?”
Malvina istus diivani kõrvale maha.
Aknast tulev päikesepaiste puudutas ta juuksekulda, mis tundus elule ärkavat.
Malvinat vaadates mõtles krahvinna, et tal pole oma iluga midagi peale hakata.
Sest ta oli päratu rikas!
See tundus tõeliselt ebaaus.
Malvina ei lausunud sõnagi ning hetke pärast ütles vanaema:
„Tead, kallis laps, sa oled nüüd kakskümmend, ja terve eelmise aasta leinasid sa oma isa. Sa ei saa oma otsust enam kuigi kaua edasi lükata.”
„Miks mitte?” küsis Malvina järsult.
Vanaema näis olevat üllatunud.
„Kindlasti tahad sa ükskord abielluda?”
„Kunagi küll,” vastas Malvina, „aga mitte mõnega neist vaesunud aristokraatidest, keda huvitab vaid see, et mul on isa käest saadud miljonid, mida tema raske tööga teenis.”
Krahvinna surus hetkeks huuled kokku.
Kuigi tema väimees oli kahtlemata härrasmees, ehkki mitte aristokraat, oli tema meelest kahetsusväärne, et ta oma raha kaubandusega oli teeninud.
Oma äritegevusega oli ta tegelnud idas.
Seega ei teadnud keegi, kuidas temast oli saanud võimas laevaomanik, suurkaupmees ning vaieldamatu finantsgeenius.
Teda nimetati naljatamisi „härra 10 %”, see oli protsent, mille ta iga oma uue projekti pealt teenis.
Sellest hoolimata ei olnud see härrasmehele sobilik.
Krahvinna ja tema abikaasa olid olnud väga pettunud, kui nende tütar nii väga soovis Magnamus Maultoniga abielluda.
Ta oli ülepeakaela armunud.
Ent olles mehega kord kohtunud, pidi lesk tunnistama, et Magnamus oli väga köitev inimene.
Ta oli mehelik ning lisaks sellele kutsusid teenijad teda mesikeeleks.
Need mõlemad omadused kütkestasid noort tüdrukut.
Mees oli leedi Elizabethi jalust rabanud.
Nad abiellusid kiirustades, mis oli kahetsusväärne.
Seejärel viis Magnamus Elizabethi ära idasse, kus naine oli kahtlemata ülimalt õnnelik.
Nad pöördusid tagasi Inglismaale alles kuus aastat tagasi, kui Magnamus ostis naisele suure muljetavaldava maja.
See oli Londonile piisavalt lähedal, et mees saaks kõikide oma meretaguste äriasjadega kursis püsida.
Kuuldused sellest, kui rikas ta on, jõudsid temast ette. Ja loomulikult ka see, et tema naine on Daresbury krahvi tütar!
Seega ei olnud üllatav, et kõik uksed Mayfairis olid talle avatud.
Aasta tagasi pööras aga tragöödia Magnamuse õnne üleöö pea peale.
Tema naine, keda ta jumaldas, suri palavikku, mille põhjusi ei suutnud keegi kindlaks teha.
Arstidele tundus, et haigus pärineb pigem idast kui Inglismaalt.
Siis saadi teada, et sama palavik möllab ka sadamas.
See oli kahtlemata sisse toodud mõnel laeval, mis purjetas Kaug-Idast Londoni sadamasse, tuues vürtse, siidi ja tosinaid teisi tarbekaupu.
Ja see pidi olema sadam, kust Magnamus Maulton sai pärast nii mitmeid idas veedetud aastaid sama palaviku, mis ta naise tappis.
Enne kui Malvina aru sai, mis toimus, oli ta orb.
Ta nuttis kibedalt suures tühjas majas.
Ta soovis vaid seda, et ta oleks surnud ühes oma ema ja isaga.
Tema vanaema, krahvinna, oli see, kes pani teda mõistma, et elu on