Ta silmas kuldse varjundiga taeva taustal palme.
Toas oli aroom, mida Grania oli alati emaga seostanud, ja ta teadis, et tegu oli aastaringselt õitseva tähekujuliste õitega jasmiini lõhnaga.
Ema oli valmistanud ise endale parfüümi, mis tõi ta Graniale nii elavalt meelde, et ta suunas vaistlikult pilgu voodi poole, otsekui ema seal näha lootes.
Järsku jäi ta liikumatult seisma, põrnitsedes voodit, nagu ei usuks oma silmi.
Valgetel patjadel ei näinud ta mitte oma ema, vaid üht meest.
Hetkeks arvas Grania, et kujutab teda ette. Kuid siis otsekui süvenevas valguses silmas ta väga selgelt ja eksimatult, et ema patjadele toetus mingi mehe pea.
Grania seisis viivu, silmad pärani, suutmata otsustada, kas lahkuda või jääda.
Nagu läbi une tüdruku kohaolekut tajudes, mees liigahtas ja avas silmad ning nüüd vaatasid nad üle toa teineteisele otsa.
Mees oli meeldiva välimusega – kena, oletas Grania, oli õige sõna.
Mehel olid sirgelt laubalt kõrvale lükatud musta värvi juuksed, selgete joontega, raseeritud nägu ja tumedad silmad, mis vahtisid tüdrukut tühja pilguga.
Siis mehe ilme muutus, tema huultel väreles naeratus ja silmis äratundmishelk.
„Kes te olete? Mida te siin teete?” küsis Grania.
„Andestage, mademoiselle1” kostis mees patjadele istudes, „kuid mul pole mingit mõtet küsida, kes teie olete, kui teie pilt ripub minu ees seinal.”
Kavatsematult pööras Grania pea voodi vastas kummutite kohal rippuva pildi poole, millel oli kujutatud tema ema, kui ta oli isaga kihlunud ega olnud veel Grenadale tulnud.
„See on mu ema,” sõnas Grania. „Mida te ta voodis teete?”
Isegi rääkides adus ta, et mehe kõnelemisviis polnud inglispärane.
Grania hingas kiiresti sisse.
„Te olete prantslane!” hüüatas ta.
„Jah, mademoiselle, ma olen prantslane,” kostis mees, „ja ma vabandan, et hõivasin teie ema toa, kuid maja oli tühi.”
„Ma tean,” vastas Grania, „kuid teil polnud… mingit õigust. Te tungisite… siia sisse. Ja ma ei mõista…”
Taas vahet pidanud, tõmbas ta hinge ja lausus:
„Ma vist… olen teist… kuulnud.”
Mees tegi käega väikese esti.
„Luban teile, et ma pole kuulus, vaid kurikuulus,” märkis ta. „Beaufort – teie teenistuses!”
„Piraat!”
„Seesama, mademoiselle! Ja väga kahetsev piraat, kui mu kohalolek teid häirib.”
„Muidugi te häirite mind!” tähendas Grania teravalt. „Nagu ma ütlesin, teil polnud mingit õigust sisse tungida, sest et meid polnud kodus.”
„Teadsin, et maja on tühi, ja lubage lisada, et keegi ei oodanud teie siiatulekut, kui te Grenadale saabusite.”
Hetke valitses vaikus. Siis ütles Grania kõhklevalt:
„Te… räägite, nagu oleksite teadnud, et ma olen tagasiteel… saarele.”
Piraat naeratas talle, mis näis muutvat mehe mitte üksnes nooremaks, vaid andis ta ilmele ka vallatu varjundi.
„Arvan, et seda teavad kõik saarel viibijad. Kuuldus levib kulutulena.”
„Siis teadsite te ka mu isa Inglismaale sõidust.”
Piraat noogutas.
„Ma teadsin seda ja ka seda, et kutsusite ta Londonisse, sest teie ema oli haige. Loodetavasti tunneb ta end nüüd paremini.”
„Ta on… surnud!”
„Minu sügavaim kaastunne, mademoiselle.”
Mees rääkis siiralt, mõjumata karvavõrdki pealetükkivana.
Järsku teadvustas Grania, et kõneleb piraadiga, kes pikutas ta ema voodil ja kelle õlad, mis linade vahelt paistsid, viitasid sellele, et mees on alasti.
Grania oli poolenisti ukse poole pöördunud, kui piraat sõnas:
„Kui lubate mul end riidesse panna, mademoiselle, tulen alla, et oma siinolekut selgitada ja enne lahkumist vabandada.”
„Tänan teid,” ütles Grania ja väljus toast, sulgedes enda järel ukse.
Väljas trepimademel seisatas ta hetkeks, arvates, et näeb und ja et selline asi ei ole tegelikult võimalik.
Kuidas oli võimalik, et ta leidis koju saabudes eest piraadi, kes on pealegi veel prantslane?
Grania eeldas, et pidanuks olema ehmunud mitte üksnes sellepärast, et mees oli piraat, vaid ka sellepärast, et ta oli prantslane.
Ent mingil seletamatul põhjusel mees temas hirmu ei tekitanud.
Graniat valdas tunne, et kui ta paluks mehel lahkuda, teeks ta seda jalamaid, enne lahkumist üksnes veendudes, et ta vabandused tüdruku äraolekul maja omavolilise kasutamise pärast on vastu võetud.
„Kui talumatu teguviis!” ütles Grania endale, ent mitte vihaselt.
Ta läks oma tuppa, leides selle eest täpselt sellisena, nagu Abe oli rääkinud.
Avanud luugid, silmas Grania põrandal, tualettlaual ja voodit kaitsval kattel paksu tolmukihti.
Tema ilmudes silkasid kardinate taha kaks sisalikku ja toas valitseva hingematva kopituse lõhna tõttu avas Grania akna.
Riidekapi ukse lahti tõmmanud, taipas ta, et ei saa ühtki neist seal rippuvatest puuvillastest kleitidest selga panna, sest oli viimase kolme aasta jooksul palju pikemaks kasvanud, ja ehkki ta oli ikka veel väga sale, ei olnud tema figuur enam lapselik, vaid esimeste küpsusele viitavate kumerustega.
„Pean jääma nii, nagu olen,” otsustas Grania ja püüdis viha tunda, sest piraadi kohalolek tekitas temas ebamugavust, ent ainus, mida ta tundis, oli uudishimu.
Et ta ei saanud oma magamistoas midagi teha, siirdus ta allkorrusele.
Halli jõudes kuulis Grania köögist kõnekõminat ja tundis, et peab Abe’i majas viibiva piraadi eest hoiatama.
Köögile liginedes kostus tema kõrvu mehe hääl, kes ütles konarlikus inglise keeles:
„Me teid mitte oodand. Lähen äratan monsieur’2.”
„Hea mõte,” kostis Abe, „enne kui mu leedi teda nägema.”
Grania sisenes kööki.
Abe’i kõrval seisis valge mees, kelle välimus tundus Graniale üdini prantslaslik.
Ta oli lühike, tumedajuukseline ja Grania mõtles, et näinuks ta meest mõnes teises maailma nurgas, taibanuks ta kohe, et tegu on prantslasega.
Graniat nähes mees ehmus ja lõi ka pisut kartma.
„Rääkisin juba teie isandaga,” sõnas Grania. „Ta riietub ja tuleb alla, et enne lahkumist vabandust paluda.”
Lühike prantslane näis tundvat kergendust ja astus köögilaua poole, kus, nagu Grania nägi, asusid suur küpsetusvorm ja kohvikannuga kandik.
Grania oletas, et prantslase teenija oli valmistanud oma isandale hommikusöögi, ja lausus põgusalt naeratades:
„Oleks külalislahke lubada su isandal enne lahkumist oma kohvi juua. Kus ta seda tavaliselt teeb?”
„Verandal, m’mselle.”
„Väga hea. Vii sinna. Ja, Abe, ka mina sooviksin tassi kohvi.”
Grania