Nagu Grania oligi arvanud, oli ta isa selleks ajaks juba parajalt purjus, nagu ka nende võõrustaja.
Grania teadis, et rummipunšid olid mitte üksnes kanged, vaid ka üha suureneva mõjuga.
Õhtusöögi lõpuks ei teinud kumbki meestest katset süüa, nad üksnes jõid, tõstes endi ja Grania terviseks klaase ning andes selgelt mõista, et tüdruk peab abielluma niipea, kui ettevalmistused tseremooniaks on tehtud.
Kõige enam solvas Graniat see, et Roderick Maigrin polnud vaevunud teda isegi naiseks paluma, vaid oli pidanud seda endastmõistetavaks.
Grania oli Londonis õppinud, et tütar pidi leppima valikuga, mille vanemad ta abiellumisega seoses tegid.
Alguses pani teda imestama asjaolu, et isa pidas toorest, eakat, alkoholilembest meest nagu Roderick Maigrin talle parimaks partiiks.
Ent see, mida nad teineteisega rääkisid, ja Roderick Maigrini repliikides peitunud vihjed veensid Graniat, et mees maksab isale tütre kosimise privileegi eest ja isa oli tehinguga rahul.
Sellal kui üksteise järel toite serveeriti, istus Grania vaikselt laua ääres, kuulates õudusega neid kahte meest, kes kohtlesid teda nagu tunneteta ja oma arvamusteta marionetti.
Ta pidi abielluma, olenemata sellest, kas ta tahtis seda või mitte, ja temast pidi saama jälestusväärse mehe omand nagu orjadki, kes elasid ja hingasid üksnes sellepärast, et tema seda teha lubas.
Grania vihkas nii mehe sõnu kui ka kõnelemisviisi.
„Kas minu äraolekul on midagi põnevat juhtunud?” küsis Grania isa.
„See neetud piraat Will Wilken tuli öösel, varastas kuus mu parimat siga ja tosin kalkunit ning lõikas teda takistada üritanud poisil kõri läbi.”
„Noormehest oli vapper, et ta minema ei jooksnud,” nentis krahv.
„Kui sa minu arvamust tahad kuulda, siis oli ta igavene lollpea, et astus üksi Wilkeni vastu,” kostis Roderick Maigrin.
„Veel midagi?”
„Ringi luusib üks teinegi piraat, Beaufort’-nimeline prantslane. Kui ma teda näen, kihutan talle kuuli silme vahele.”
Grania kuulas juttu vaid poole kõrvaga, ja kui söömaaeg oli lõppenud ning teenijad olid mitu pudelit lauale pannud, klaasid täitnud ja ruumist lahkunud, avanes tal võimalus põgeneda.
Ta oli üsna veendunud, et isa ei pannud tähelegi, kas ta viibib seal või mitte, ja Grania arvas, et isaga koos jooki nautival Roderick Maigrinil valmistaks parima tahtmisegi korral talle järgnemine raskusi.
Seega ootas Grania senikaua, kuni oli kindel, et tema olemasolu oli unustatud ja lipsas siis kiiresti ning sõnatult toast välja, sulgedes enda järel ukse.
Siirdudes treppidest üles ainsasse kohta, mis tema arvates talle priivatsust võimaldas, küsis ta endalt, mida ta saaks teha.
Hirmust värisedes püüdis ta meeleheitlikult mõelda, kas saarel oli kedagi, kes suudaks teda aidata.
Siis mõistis Grania, et isegi kui nad oleksid valmis talle abi osutama, tuleks isa talle järele ja viiks ta minema, ilma et neil avaneks võimalust seda takistada või isegi vastu puigelda.
Sedasi trepimademel seistes ja pääsemisvõimalusi vaagides kuulis ta Roderick Maigrini naeru, mille kõla tungis tema teadvusesse nagu viimane õudus ja pani ta mõistma, kui abitu ta oli.
Grania adus, et naeru tõi kuuldavale mitte üksnes mees, kes oli palju joonud, vaid mees, kes oli oma saatusega rahul ja saanud selle, mida ihaldas.
Äkki, otsekui oleks keegi talle sõnadega seletanud, teadis Grania vastust.
Roderick Maigrin tahtis teda mitte ainult tema välimuse pärast, mida reetis mehe pilk, vaid ka sellepärast, et ta oli oma isa tütar ja seega sotsiaalselt võrdne Grenadal eksisteerivasse väikesesse mõningase tähtsusega ringkonda kuuluvate inimestega.
Siin peitub põhjus, mõtles Grania, miks mees oli ta isast huvitatud, mitte ainult sellepärast, et nad olid naabrid, vaid sellepärast, et Roderick Maigrin tahtis endale sõbraks meest, keda kuberner ja kõik teised olulised isikud võõrustasid, kellele nad nõu andsid ja keda austasid.
Enne saarelt lahkumist oli Grania hakanud aru saama ühiskondlikest peenutsemistest, mis avaldusid kõikjal, kus britid valitsesid.
Ent ema oli väga selgelt mõista andnud, et põlgas Roderick Maigrinit mitte üksnes tema kasvatuse, vaid ka käitumise pärast.
„See mees on harimatu ja vulgaarne,” mäletas Grania teda isale ütlemas, „ja ma ei taha teda siin näha.”
„Ta on naaber,” oli krahv muretult kostnud, „ja meil pole neid nii palju, et võiksime olla pepsid.”
„Kui asi puudutab sõprust, kavatsen ma olla, nagu sina ütled, peps,” oli krahvinna vastanud. „Meil on hulgaliselt teisi sõpru, kui leiame nendega kohtumiseks aega, ja nende seas pole ainsatki, kes sooviks Roderick Maigriniga suhelda.”
Grania isa oli vastu vaielnud, ent ema oli jäänud kõigutamatuks.
„Ta ei meeldi mulle ja ma ei usalda teda,” möönis krahvinna lõpuks, „ja ütle mis tahes, aga ma usun jutte sellest, kui halvasti ta oma orje kohtleb, seega ei taha ma teda siia.”
Emal õnnestus asi nii kaugele saada, et Roderick Maigrin oma jalga Salasadamasse ei tõstnud, ent Grania teadis, et isa külastas teda ja nad pidasid ühiseid joominguid teistes saare osades.
Nüüd oli Grania ema surnud ja isa oli soostunud ta andma mehele, kes kehastas kõike, mida Grania vihkas ja põlgas, ning kes ajas talle judinad peale.
„Mida teha?”
Küsimus aina tagus ta peas ja kui ta magamistuppa jõudis ning ukse lukustas, tundis ta, nagu kordaks avatud aknast hoovav õhk seda aina uuesti ja uuesti.
Grania ei süüdanud tualettlaual tema jaoks valmis pandud küünlaid, vaid siirdus hoopis akna juurde, et vaadata tuhandete tähtedega tipitud taevast.
Kuuvalgus pani merelt puhuva õrna tuule käes õõtsuvad palmid särama.
Tuul oli öö saabudes vaibunud, ent üle saare puhus alati värskendav briis, et leevendada rasket, niisket kuumust, mis keskpäevase päikese käes muutus lausa talumatuks.
Akna ääres seistes arvas Grania end suutvat tajuda muskaatpähklite kanget aroomi, kaneeli vängust ja nelgipuude klammerduvat lõhna.
Ehk kujutas ta neid vaid ette, ent need moodustasid nii suure osa tema mälestustest Grenadast, et talle tundus, nagu saare vürtsid hüüaksid teda ja tervitaksid omal moel teda kojusaabumise puhul.
Ent koju mille juurde?
Roderick Maigrini ja hirmu juurde, mis tekitasid Granias tunde, et ta pigem sureks, kui neid taluks!
Granial polnud aimugi, kui kaua ta akna ääres seisis.
Ta adus üksnes, et viivuks näisid Inglismaal veedetud aastad haihtuvat, otsekui poleks neid olnudki, ja ta oli osa saarest, nagu oli olnud palju aastaid oma elust.
Saare moodustasid mitte üksnes troopilise dungli maagia, hiigelsuured sõnajalgpuud, liaaniväädid ja kakaoistandused, vaid saar oli ka tema elulugu.
Kariibide, mereröövlite, orkaanide ja vulkaanipursete, nii maal kui merel prantslaste ja inglaste vahel peetavate lahingute maailm.
See kõik oli nii tuttav, et oli muutunud lahutamatuks osaks Graniast ning Londonis saadud haridus pudenes õhusoojuses tema küljest maha.
Enam polnud ta leedi Grania O’Kerry, vaid ühte sulanud Grenada vaimude, lillede, vürtside, palmide ja õrnalt laksuvate merelainetega, mida oli kaugele kuulda.
„Aidake mind! Aidake mind!” karjus Grania valjusti.
Ta hüüdis seda saarele,