Taevas sõlmitud abielu. Barbara Cartland

helde. Ja kuigi abiellumine talle ei meeldi, ei suuda ma uskuda, et ta laseks oma äial vireleda ja koonerdada ja elada vaeselt nagu kirikurott.”

      “Taeva pärast, tee see siis krahvile selgeks,” ütles Margaret.

      Enne kui Samala tuppa astus, oli markiis mõelnud, et oma veenvast kõnest hoolimata polnud ta midagi saavutanud.

      Ta sai aru, kui õigus oli olnud ta mehel, kes ütles, et Kenwyni krahv on uhke, sest teatades, et laulatus peab toimuma 2. juunil, nägi ta, kuidas krahv lõua püsti ajas, otsekui peaks ta niisugust kiirustamist solvamiseks.

      Markiis mõtles ka, et arusaadavalt tahab Samala kindlasti näha meest, kellega ta peab abielluma, ja seega peab ta minema tagasi ja tunnistama oma lüüasaamist.

      Siis aga, ime küll, kui neiu kuulis, kes ta kosilane on, oli ta ilma pikemata jaa-sõna öelnud.

      “Võib-olla on see võiduajamiste kuulsus või on ta ehk kuulnud, kui nägus Buck on,” mõtles markiis.

      Nii või teisiti, aga asi oli õnnestunud ja nüüd olid nende mured esialgu murtud, kuigi ta pooleldi kartis, et Samala võib viimasel minutil oma sõna tagasi võtta.

      “Kogu ettepanek on naeruväärne!” ütles ta endale, nagu ta oli öelnud sellest saadik, kui Buck oma abiellumise tingimused selgeks oli teinud.

      Igatahes oli kergendus teada, et nad ei pea enam kuulama tõde Bucki kohta, ja markiisil oli tõesti tunne, nagu oleks ta jõudnud kõrge mäe tippu just siis, kui arvas, et tipp on veel kaugel.

      Krahv sammus eesukse juurest tagasi kabinetti, kavatsedes Samalalt selgitust küsida, miks ta Buckhursti ettepaneku vähimagi kaalutluseta vastu oli võtnud.

      “Ma tahan, et ta saaks õnnelikuks,” ütles ta endale, aga ta teadis, et kui tütar on läinud, tunneks ta temast kohutavalt puudust ja tühi vaene maja oleks ilma temata väljakannatamatu.

      “Kogu see lugu on naeruväärne!” ütles ta endale. “Ma käsin tal sellele mehele ära öelda ja me elame edasi nagu praegu.”

      Et krahv ei liikunud seltskonnas, teadis ta hertsogist väga vähe peale tema sportlike saavutuste, ning lood tema häbitegudest ja liiderdajamaine ei olnud Priorysse jõudnud.

      Aga et krahvile ei meeldinud mingisugune keelepeks ja ta tegelikult inimestega väga vähe läbi käis, ei olnud tal aimugi, et hertsogi nimi oli kujunenud lööksõnaks ja tema armulood andsid Londonis jutuainet.

      Sellegipoolest pidas ta väga veidraks, et Samala oli otsemaid valmis selle mehega abielluma. Ehkki ta teadis, et maisest seisukohast vaadatuna kindlustab abielu selle mehega tütrele turvalise ja kaitstud elu kuni surmani, pidas ta seda, et Samala ettepanekuga kohe nõustus, ikkagi väga veidraks.

      “Aga kas abielu ta ka õnnelikuks teeb?” küsis krahv.

      Ta otsustas tütrele kindlasti selle küsimuse esitada, aga kui ta kabinetti astus, ei olnud Samalat seal.

      Hertsogile tuli Newmarketi majja kiri, mis ütles, et tema mõrsjaks saab Kenwyni krahvi tütar, kelle nimi on Samala.

      Ta luges, mida Elizabeth oli kirjutanud, ja märkas küüniliselt huuli kõverdades, et õde oli lisanud: