Uks avanes ja Dalton astus sisse.
Ta oli olnud hertsogi sekretär ja pearaamatupidaja palju aastaid ning asjaolu, et kõik hertsogi majad ja mõisad toimisid nagu õlitatult, tulenes Daltoni üliosavast majandamisest ja kõige toimuvaga kursis olemisest.
Hertsog pöördus peeglist ära.
“Dalton, saada paruness von Schlüterile sõnum,” lausus ta, “et kahjuks pean ma temaga kohtumise täna õhtul ära jätma, kuna Tema Majesteet nõuab minu kohalviibimist Buckinghami palees.”
“Väga hea, teie hiilgus,” vastas Dalton osavõtmatul toonil.
“Homme saada talle tavalisel kombel suur lillekorv.”
“Väga hea, teie hiilgus.”
“Ma sõidan hommikul Newmarketisse,” lisas hertsog, “ja kuna ma jään sinna kauemaks kui harilikult, mõtlen ma, et oleks kõige parem, kui sa minuga kaasa tuled.”
“Muidugi, teie hiilgus.”
Hertsog ohkas.
“Nüüd, Dalton, kuhu ma täna õhtul lähen? Ma ei suuda olla siin ja mõtelda iseendast.”
Hertsog rääkis nii ägedalt, et sekretär jäi talle mõtlikult otsa vaatama, aga ta ei esitanud kunagi tarbetuid küsimusi.
“Ma soovitan teie hiilgusel esmalt White’i juurde minna,” ütles ta, “seal on kahtlemata hulk teie hiilguse sõpru ees. Ma olen kindel, neil on palju ettepanekuid, kus saab kõige lõbusamalt õhtut veeta.”
“Sul on õigus, Dalton,” sõnas hertsog. “Just seda ma teen, aga kui ma lähengi mujale, on küsitav, kas ma praegu leian midagi lõbusat.”
Dalton ei öelnud ikka veel sõnagi ja hertsog, otsekui teades liigagi hästi, mida teine mõtleb, lausus teravalt:
“Ma pean abielluma, Dalton! Kas see üllatab sind? See on juhtumisi tõsi.”
“Ma arvasingi, et see võib juhtuda, teie hiilgus, kui ma kuulsin härra Edmundi abielust.”
Hertsog põrnitses sekretäri hetke. Siis hakkas ta naerma.
“Tõepoolest, Dalton! Kas on midagi, mida sina ei tea? Ma ootasin, et ma vähemalt seekord olen sust sammu jagu ees.”
“Härra Edmundi abielu tehti teatavaks täna hommikul The Gazette’is,” lausu Dalton vaikselt. “Ma tahtsin näidata seda teadet teie hiilgusele, kui te naasete, aga ma tundsin täiesti kindlalt, et sellepärast oligi teie hiilguse perekond tulnud ja ootas teid.”
“Sul oli õigus, Dalton, täiesti õigus,” nõustus hertsog. “Ja kuna nad tegid mulle selgeks, et mul pole teist teed kui võtta naine, siis seda ma kavatsengi teha.”
“Ma võin ainult loota, teie hiilgus,” ütles Dalton pikkamisi, “et naine teeb teid õnnelikuks.”
“Ta teeb mu paganama õnnetuks!” nähvas hertsog. “Keegi ei tea seda paremini kui sina! Aga ma arvan, et kui ohvritall peab olema, siis olen see mina! Issand, milline saatus! Ja ära sa mitte püüagi mulle mingeid häid soove öelda!”
Ta ei oodanud sekretäri vastust, vaid sammus toast välja, ennast tohutu pingutusega valitsedes, et mitte ust pauguga kinni lüüa.
Teine peatükk
Leedi Samala Wynn ratsutas talli, vältides osavalt auke õue munakivisillutises, sest oli nendega kaua aega tuttav.
Ta ronis maha ja juhtis hobuse talli, mis algselt oli ehitatud neljakümnele hobusele, aga kus nüüd oli neid ainult kolm.
Kõige lähemas latris laskis katus vihma läbi, seepärast pani ta Merkuuri järgmisse latrisse, mis oli esialgu veel ilmastikukindel.
Kui ta ratsmeid ja sadulat maha võttis, tuli muldvana tallipoiss pikkamisi vahekäiku mööda tema poole.
“Kas oli ilus sõit, mileedi?”
“Jah, tänan, Walters, aga nii palju noort rohtu ei tee Merkuurile head. Ma mõtlen, sa peaksid talle täna õhtul kaeru andma.”
“Põle võimalik, mileedi.”
“Miks?”
“Ärra Turner ei too meile änam, enne ku oleme arve ära massnud.”
Samala ahhetas, aga ei protestinud, sest teadis, et seda oli oodata.
“Noh, anna talle siis rohkesti heinu,” ütles ta, “aga see ei ole sama, nagu me mõlemad teame.”
“Ei, mileedi, aga meil põle miskit tetta.”
“Mitte midagi,” nõustus Samala.
Ta riputas ratsmed latriseinale ja tassis muistse külgsadula välja, et see konksu otsa panna.
Kevadine päike, mis paistis sisse aknast, mille enamik ruute oli katki, muutis ta juuksed kuldseks, aga ta sinisilmad olid murelikud, kui ta tallist minema läks, õuel taas ettevaatlikult aukude vahel teed otsides.
Minnes mõtles ta kriitiliseks muutunud olukorrale ja arutas, kas majapidamises on veel järel, mida müüa.
Ta teadis väga hästi, et nemad isaga peavad sageli tühja kõhtu tundma, aga ta ei suutnud taluda, et hobused kannatavad, ja mõtles meeleheites, nagu nii sageli varemgi, kust võiks leida natuke raha, et oma võlgu maksta.
Mitte keegi, kes vaatas Kenwyni krahvi ilusat Elizabethi-aegset maja väljast, poleks suutnud mõista võitlust, mida seal sees pidevalt peeti vaesuse ja puuduse ning lagunemise vastu. See oli aastatepikkuse hooletussejätmise tagajärg ja mõnikord tekkis Samalal hirm, et maja variseb nende ümber üldse kokku.
Ja kuna maja isale nii palju tähendas, siis teadis ta, et ei suuda talle soovitada ainsat ilmselget lahendust: et nad koliksid väiksemasse hoonesse või isegi mõnda kotedžisse mõisamaadel.
Kunagi oli isa öelnud, ja Samala ei suutnud seda unustada:
“Kui ma pean uppuma, lähen põhja koos oma laevaga, lippude lehvides! Ma ei alistu kellelegi – ei jumalale, inimesele ega neile neetud võlgadele!”
Uhkus pani isa nõnda rääkima, mõtles Samala. Ja tema oli selle uhkuse pärinud ning teadis, et ka tema aina võitleks ja võitleks.
Võib-olla surevad nad nälga ja nende surnukehad jäävad matmata iidsele puupõrandale, mis oli tehtud kuninganna Elizabethi valitsemisajal.
Siis, kuna ta oli noor ja päike paistis, ütles ta endale, et asi ei saa olla nii hull ja küll nad kuidagi hakkama saavad, ehkki ta ei osanud mõelda, kuidas.
Ta keeras ümber maja nurga ja nägi oma üllatuseks eesukse juures väga uhket, luksusliku väljanägemisega tõlda, ees neli hobust ning pukis kutsar ja teener.
Samala tundis huvi, kes võis isale külla tulla, ja lootis kohe, et see pole keegi naabritest krahvkonnas, kes on jälle tulnud paluma, et isa võtaks endale mõne kohustuse, mis vältimatult maksis raha.
Kuna isa oli nii lugupeetud ja kõik armastasid teda, siis paluti alailma, et ta hakkaks selle või tolle projekti esimeheks või patrooniks.
Isale tegi meelehärmi, et ta ei saa asuda õigusega temale kuuluvale kohale krahvkonna asjade arutamisel, ometi teadis ta nagu Samalagi, et iga niisugune koht tähendas seda, et ta peab andma raha, kui asi puutus heategevusse, või võõrustama inimesi, kui tegemist oli komiteega.
Mõnikord pääsesid nad koosolekuga, kus külalistele pakuti ainult klaas šerrit, aga isegi šerri maksis raha, ja Kenwyni kunagi nii kuulus veinikelder oli nüüd tühi, kui välja arvata paar kiviankrut ja vaati, mis olid seal seisnud sajandeid.
Kui Samala tõlla juurde jõudis, vaatas ta kiiresti vappi paneelil, mõeldes, et kui see on tuttav, saab ta aru, kes külla on tulnud.
Ent tagajalgadel grifoon oli talle tundmatu ja ta astus kiiresti trepist üles, mõeldes, et peab isa toetama ja aitama tal keelduda sellest, mida iganes talle pakuti, paljastamata selle juures tõelist põhjust.
Siis mõtles ta läbi