Ühendkuningriigis on tavaline, et kõrg- või alamaadli tiitli pärija saab endale peale hertsogi-, markii-, krahvi-, vikondi- või paruniseisuse ka esivanemate kodu ja perekonna varanduse.
Esmasünniõigus, mille puhul vanim poeg pärib sama hästi kui kõik, on mõeldud säilitama mõisaid puutumatute ja tükeldamatutena ning kindlustab nõnda igale järgmisele pärijale sobiva tausta.
Samamoodi kuuluvad põlispärandina järgmisele pärijale maalid, mööbel, lauahõbe ja muud perekonna väärisasjad, nii et ta ei saa neid müüa ega perekonna varandust laiali pillata.
Tiitlid lähevad normaalselt üksnes meesliini pidi, nii et kui perekonnapeal ei ole poega, on eeldatav pärija tema lähim meessoost sugulane, olgu ta pealegi ainult nõbu.
On fakt, et mõnedes väga vanades kõrgaadliperekondades, nii Inglis- kui ka Šotimaal, võib meessoost pärija puudumisel tiitel langeda naisele. Aga see juhtub ainult siis, kui pärimisõigus on spetsiaalselt tagatud juba iga aadliregistri loomise ajal.
Esimene peatükk
1827
Buckhursti hertsog pidas hobused kinni oma Park Lane’i maja uhke paraadukse ees.
Seda tehes võttis ta vestitaskust uuri ja lausus rahuloleval toonil:
“Üks tund, viiskümmend kaks minutit! Rekord, ma mõtlen, Jim!”
“Kaks minutit parem kui viimasel korral, teie hiilgus,” ütles Jim oma istmelt faetoni taga.
Naeratus kalgivõitu huultel, astus hertsog punasele vaibale, mille kaks valgete parukate ja silmapaistvate perekonnalivreedega teenrit olid kiiruga trepiastmetele laotanud.
Hertsog sammus marmorhalli, kust suurejooneline kahe poolega trepp viis teisele korrusele, ning ülemteener võttis ta kõvakübara ja sõidukindad.
“Markiis ja leedi Bredon on salongis, teie hiilgus,” ütles ta aupaklikult.
“Pagan!” pomises hertsog.
Ta tahtis juba teise suunda keerata, aga tema selja tagant kostsid sammud ja ta õemees, Hulli markii, tuli läbi lahtise ukse sisse.
“Tere, Buck, näen, et oled kohale jõudnud!” hüüatas markii tarbetult.
“Mis lahti on?” päris hertsog. “Perekonna nõupidamine?”
“Kardan küll,” vasta markii.
Buckhursti hertsogi huuled tõmbusid kriipsuks, aga ta ei öelnud esialgu midagi. Siis lausus:
“Ütle mu õdedele, Arthur, et ma ei lase neil kaua oodata, ja kanna hoolt, et šampanja teeks nende tuju paremaks, kui see minu eelduste kohaselt muidu oleks.”
Hulli markii ei naernud, vaid üksnes sammus õige suureliselt salongi poole, samal ajal kui hertsog läks trepist üles oma ruumidesse.
Talle oli maal öeldud, et õed soovivad teda näha, ja ta juba ootas, et nad hakkavad teda nagu tavaliselt mingi väärteo eest sõitlema.
Kuigi ta arvas, et see pole üldse nende asi, teadis ta varasemast kogemusest, et nad võivad sel teema väga sõnarohked olla.
Hertsogi kaks õde olid temast vanemad, ja kui tema oma isa unistuste ja ambitsioonide kehastusena siia ilma tuli, oli teda enamiku inimeste arvates kohutavalt hellitatud juba siis, kui ta hällis oli.
Kindlasti olid õed teinud oma parima, et teda ära hellitada, ja kui ta suureks kasvas, viisid ülesande lõpule lugematud ilusad naised, kes teda taga ajasid, iga ta tuju täitsid ja olid valmis usaldama talle mitte ainult oma südame, vaid ka reputatsiooni.
Kuna hertsog oli äärmiselt nägus mees, rikas ja Inglismaa ühe tähtsaima perekonna pea, siis polnud imeks panna, et ta oli igavesti ära hellitatud. Paraku oli tal ka liiderdaja maine, mis oli tema nime teinud seltskonnas kurikuulsaks.
Et klatšimooride eest oli võimatu midagi varjata, oli ta karikaturistide rõõm ja harva jättis mõni ajaleht oma kolumnites temale viitamata, nii et rahvas vaatas teda kui tegelast, keda võis imetleda, kadestada ja kiita.
Kui ta ilmus võidusõidurajale, tervitasid teda rõõmuhõisked selle ühest otsast teise palju valjemini kui kuningat, mis ei olnud üllatav, ja iga kord, kui ta sõitis mööda Piccadillyt, imetlesid teda peale seltskonnainimeste ka kõik tänavapühkijad.
“Ta põle mitte paljalt sportlane, vaid mees!” kuuldi üht veokijuhti ütlevat ja see võttiski kokku hertsogi kogu kütkestavuse.
Oli vältimatu, et nende arvates, kes pidasid end seltskonna tugisammasteks, läks ta liiga kaugele.
Tema armulood, mida tuli iga aastaga aina rohkem ja rohkem, ei vajanud liialdamist, et muutuda skandaalseks, ja seltskonda astuvate noorte neidude emad, kuigi ihates silmapaistvat ja aristokraatset väimeest, kiirustasid hirmuga peitma oma tütreid mehe eest, kes võis nende nime määrida.
Need ettevaatusabinõud olid täiesti asjatud, kuna hertsogit ei huvitanud noored tüdrukud, tema eelistas kogenud naisi, kelle abikaasad olid kas enesega liiga rahul või liiga argpüksid, et protestida selle aja vastu, mis ta veetis nende naistega.
Sellegipoolest olid tema pereliikmed üha mures keelepeksu pärast, mida hertsog esile kutsus kõigega, mida tegi, ja veelgi rohkem valutasid nad südant sellepärast, et kolmekümne nelja aasta vanuses ei ilmutanud ta vähimatki kavatsust perekonda luua ning oma tiitli ja mõisate pärijat soetada.
Riideid vahetades mõtles hertsog küünilise muigega, et kui ta läheb alla, kuuleb ta kahtlemata tavalist pikka halamist, et ta peab abielluma ja elama sündsamat elu.
“Mille kuradi pärast ma peaksin?” küsis ta valjusti, kuid tema toapoiss, kes teda riietumisel aitas ja oli tema juures palju aastaid teeninud, ei vastanud, teades, et hertsog räägib iseendaga ja mitte temaga.
“Homme lähen ma Newmarketisse, Yates,” ütles hertsog, “ja kuna mul läheb sind sinna jõudes vaja, oleks parem, kui sa lahkud tund aega enne mind.”
“Ma ootasin seda, teie hiilgus,” vastas Yates, “ja mul on kõik pakitud.”
“Hästi!”
Ent kui hertsog oma magamistoast väljus ja aeglaselt trepist alla läks, mõtles ta hoopis midagi muud.
Mitte ükski mees ei saanud olla elegantsem või suursugusem.
Kuigi hertsog oleks olnud äärmiselt pahane, kui talle oleks öeldud, et ta on dändi, oli ta kahtlemata moenarr, võib-olla isegi uhkeldaja, nagu teda koolipõlvest peale üsna õigesti oli kutsutud.
Vahe tema ja nende vahel, kes orjalikult püüdsid olla “moeõied”, oli selles, et tema kandis oma täiuslikult istuvaid riideid, nagu oleksid need osa temast, ega pööranud neile üldse tähelepanu.
Samal ajal ei olnud kellelgi osavamalt või elegantsemalt sõlmitud kaelasidet ja Yates teadis, et läige tema peremehe Hessiani saabastel tegi iga teise suurilmateenri kadedaks.
Hertsog jõudis halli ja et eesuks oli lahti, nägi ta kevadist päikesepaistet väljas, Hyde Parki puude noorte roheliste lehtede liikumist kerges tuules ning tundis äkilist kihku mitte astuda perekonna ette, kes teda ootas, vaid minna tagasi maale.
Kui oli midagi, mida ta mitte üks põrm ei suutnud kannatada, siis olid need ta õdede manitsused ja etteheited.
Kuigi nad kartsid teda liiga palju, et öelda talle kõike, mida tegelikult tahtsid, oli hertsog kindel, et järgmine pooltund tuleb ebamugav ja ta peab tahes-tahtmata asuma kaitsele.
“Võtaks neid pagan! Miks ei või nad mind rahule jätta?” mõtles ta, kui ülemteener tõttas talle salongiust avama.
Ta astus tuppa, olles teadlik äkilisest vaikusest, mis ilmselt tähendas seda, et kolm pereliiget olid just temast rääkinud.
Vanem õde, Hulli markiis, oli neiuna olnud suur iludus ja tema abielu markiiga peeti ülimalt sobivaks ja suurepäraseks partiiks.
Teine õde Margaret oli abiellunud endast tunduvalt vanema lord Bredoniga, kes polnud mitte üksnes äärmiselt rikas, vaid ka Lordidekoja tähtis liige ja kadedust ärataval positsioonil õukonnas.
Nüüd sammus hertsog kolme silmapaari pilkude saatel üle Aubussoni vaiba, mõeldes minnes, et kuigi ta sugulased teda puhuti vihale ajasid, olid nad väga meeldivad