Armastuse orjuses. Barbara Cartland

ega midagi, millega oma isikut tõendada, ja ta oli päris kindel, et silmitsi ehtsa prantslasega tuleb pettus, mida ta oli lord Castlefordi puhul kasutanud, kohe välja.

      Inglasele või türklasele võib ta tunduda ehtsa prantslasena, aga kindlasti mitte prantslasele.

      Ja kõik, mida ta kunagi sultani haaremi kohta oli kuulnud – salatsemine, salapära ja kuriteod, mida seal toime pandi – näisid haaravat ta endasse nagu õudusunenägu.

      “Konstantinoopolisse tulekust saadik,” mõtles Yamina, “olen ma tajunud Seraili olemasolu, ehkki nüüd seisab ta juba kaks aastat tühjana ja tumedana taeva taustal.”

      Kunagi oli see olnud mitme tuhande elanikuga omaette linn, mille pühal pinnal võis leida kõike: puulõhkujaist muusikuteni, astroloogidest apteekriteni, kääbustest ja narridest papagoi puurihoidjateni, aga nüüd valitses selles kohutavate vaimudega asustatud paigas hirmuäratav vaikus.

      Kuidas võis üks naine mitte mõelda nendele sosinal edasiantud kuulujuttudele Seraili bostanjis’idest – aednikest-paadimeestest, kes õmblesid iga sultani meelepaha alla sattunud või talle truudust murdnud naise koti sisse ning uputasid Seraili neemes?

      Nende surma tunnistajateks olid mustad eunuhhid, kes jälgisid neid nii surmas kui ka elus.

      Kristlik maailm pidas Konstantinoopoli sultaneid liiderlikeks ja patusteks koletisteks.

      Ehkki Yamina oli hästi haritud ja intelligentne ning ta teadis, et Briti saadiku mõju all olev praegune sultan oli arukas inimene, kes viis läbi hulgaliselt reforme, jäi tema eraelu selle taustal endiselt salapäraga varjutatuks.

      Isa oli tihti Yaminale selgitanud, et türklaste kirest salatsemise vastu oli saanud ebajumal.

      Nende kodud, nende naised ja nende monarh – kõik olid mähitud salapärasuse loori, varjatud mitte üksnes välismaalaste, vaid ka üksteise eest.

      “Kui sultan ratsutab pealinnas ringi,” rääkis isa, “on üsna tavaline, et teda ümbritseb lippe ja pärlnarmastega ehitud päiksevarje kandev vahtkond, kelle kiivritel ilutsevad jaanalinnusuled, kõik selleks, et varjata sultanit uudishimulike pilkude eest.”

      “Miks on türklased sellised?” oli Yamina huvitatult pärinud.

      “Neid on niimoodi kasvatatud ja see on sügaval nende loomuses,” vastas isa. “Sellepärast räägitaksegi Serailis toimepandud julmustest ja kuritegudest nii palju legende. Mõned lood ehk ongi tõestisündinud, aga ma olen valmis uskuma, et suur osa on välja mõeldud.”

      “Kas me kunagi saame tõe teada?” küsis Yamina.

      “See ei ole tõenäoline,” vastas isa. “Kuulsin, et Briti saadik on hiljuti veennud sultanit muutma mitmeid protokollireegleid. Vanasti pidid väliskülalised, keda ta vastu võttis, kõigepealt rituaalse vannitamise läbi tegema.”

      “Vannitamise!” hüüatas Yamina.

      “Teatavasti on moslemid lausa fanaatilised puhtusearmastajad.” Isa naeratas. “Niisiis, kui neid oli enne pühitsetud pinnale astumist pestud, pandi külalistele selga uhked rüüd ja toetatuna mõlemalt poolt õukondlastest, tõsteti sultani ette.”

      “Aga miks?” päris Yamina.

      Isa puhkes naerma.

      “Arvatavasti sellepärast, et nii vastupandamatult rabav au võis neid ära halvata!”

      “Ja mis edasi juhtus?” uudishimutses Yamina.

      “Inimesed, kes on sultanit külastanud, rääkisid mulle, et neile ulatati trooni ümber tõmmatud kardinate vahelt armulikult üks sõrmustatud sõrm.”

      “Kardinad trooni ümber?” päris Yamina.

      “Ma näitan sulle pilti,” vastas isa. “See on nagu tohutu suur baldahiinvoodi, mille postid on ülekullatud hõbedast ja mis on kaunistatud silmipimestavate kalliskividega – smaragdide ja kanamunasuuruste rubiinidega ning selle brokaatkardinad on loomulikult pärlitest ja kullast jäigad.”