Tema hääles kõlas kerge pilge, justkui tahtnuks ta vaidluses Yamina üle võitu saavutada, nii nagu Yamina oli püüdnud teda võita.
“Tegelikult ma olengi praegu põetaja,” vastas neiu mõne hetke pärast. “Mu isa on väga haige.”
“Mul on kahju,” lausus lord Castleford.
“Ja kuna ma tean, kui vajalik ma temale olen,” jätkas Yamina, “arvan, et naised peaksid olema põetajad, ükskõik kas on sõda või rahu.”
“Selles suhtes ma teiega nõus ei ole,” vastas mees. “Vanasti saime oma sõjad sõditud ilma, et naised oleksid nendesse sekkunud ja ausalt öeldes olen ma täiesti veendunud, et naistest on pigem tüli kui abi.
Yamina naeratas ja see pani ta väikese näo särama.
“Seda ma arvasingi, et te nii ütlete, milord,” tähendas ta ja ta hääles kõlas rahulolev noot.
“Te tahate öelda, et ma olen kitsarinnaline ja vanamoeline,” nentis mees.
“Te võtsite mul sõnad suust,” vastas neiu mahedalt ja mehele tundus, et nad olid üksteisele sõja kuulutanud.
See lõbustas teda.
Neiu oli nii pisike ja nii kaunis ja mees leidis, et temas oli midagi salapärast ning mõneti isegi idamaist.
Võib-olla oli see tema tumedate silmade salapära. Võib-olla oli see temast õhkuv nõrk aroom, mida mehel oli raske määratleda. See võis olla jasmiin või tuberoos, või hoopis segu mõlemast.
Ta teadis vaid, et see ei sarnanenud ühelegi lõhnale, mida ta tundis, ja mingil veidral moel, mida ta ei suutnud endale seletada, tõmbas see teda ligi. Ta tajus ka, et neiu keha oli väga pehme ja mitte sirgeseljaline nagu enamikul naistest.
“Kas kõrgeauline lord saaks siin peatuda?” palus Yamina ootamatult.
Mees peatas hobuse ja nägi, et täpselt nende ees oli linnamüüris avaus, kust paistis pikk trepp, see oli trepp, mis oli ilmselt ehitatud palju aastaid tagasi, võib-olla roomlaste poolt.
Marmor oli pragunenud ja kohati katki, kuid trepp oli veel täiesti kasutuskõlblik.
“Kui ma siitkaudu lähen,” selgitas Yamina, järgides mehe pilku, “jõuan koduni kiiremini kui teed mööda.”
Rääkides libistas ta end sadulast alla ja vaatas mehele otsa.
“Ma olen teile väga tänulik!” lausus ta vaikselt.
Lord Castleford ronis samuti hobuse seljast alla ja hoides hobust valjastest, sirutas käe, öeldes:
“Mul on hea meel, et sain teile abiks olla. Kas tohin ehk teid homme külastada ja veenduda, et see seiklus pole teile halvasti mõjunud?”
Yamina raputas pead.
“Kardan, et mu isa on praegu külaliste vastuvõtuks liiga haige.”
“Siis vast võiksin jätta visiitkaardi ja pärida tema tervise järele?” käis lord Castleford peale.
Naine saatis talle naeratuse, mis ütles, et teda lõbustas mehe püsivus. Samas ei olnud tal mõtteski tema uudishimule järele anda.
“Ma saan ainult korrata oma sõnu, milord,” ütles ta. “Jumalaga! Meie vestlus oli äärmiselt huvitav.”
Nii sõnades ta pöördus, võtmata vastu kätt, mille mees oli välja sirutanud.
Ta hakkas trepist alla minema ja mehel ei jäänud muud üle kui abitult vaadata, kuidas Yamina pilkupüüdva graatsiaga liikus, kuni lõpuks silmist kadus.
Ta ei pööranud ringi, ta ei lehvitanud, ta lihtsalt kõndis mehe elust minema. Ja meest ärritas asjaolu, et ta teadis naisest sama vähe kui esmakordselt kohtudes.
Tema nimi oli Yamina, aga Yamina kes?
Ta oli haritud, ta oli daam, aga miks ta pidi nii salatsev olema?
Polnud kahtlust, mõtles lord Castleford tagasi saatkonna poole ratsutades, et Yamina oli hästi informeeritud.
Teda üllatas, et neiu teadis sõjast nii palju, ja paratamatult pidi ta neiuga nõustuma, et seda vastasseisu oleks tulnud vältida. Ent diplomaatilisest vaatevinklist vaadatuna oli raske aru saada, kuidas seda oleks saanud teha.
Venelased olid olnud ettekavatsetult agressiivsed, nad olid otsustanud mitte vastu võtta rahutingimusi, mida lord Stratford oli püüdnud veenda kõiki tegema.
Mis puutus Skutari haigla skandaali ja vajalike arstimite vähesusse, siis see oli meditsiiniringkondade viga.
Nad polnud meelega Briti suursaadikut oma vajadustega kursis hoidnud. Abipalvega välisministeeriumi poole pöördumine, kui abi oleks pidanud hoopis sõjaministeeriumilt tulema, oli nende meelest hullem kuritegu kui patsientidel surra laskmine.
Kui saadik sai teada tõe ja taipas, mis haiglas toimus, tegi ta kõik temast oleneva, et haavatuid vajalikuga varustada.
Teisigi maju muudeti haiglateks, kaasa arvatud üks sultani palee, ja türklased olid sunnitud andma laeva, mis iga päev viiks toitu üle Bosporuse.
Lõpuks oli lord Stratford koguni haigetele ja haavatud venelastele ulualust nõudnud, see oli inimlik teguviis, millega mitte just kõik nõus polnud.
Tänu suursaadiku pealekäimisele oligi meditsiiniline teenindamine möödunud aastast alates muutunud, kuigi lord Castleford adus, et kulub palju aega, enne kui inimesed unustavad õudused, puuduse ja mõttetud surmad, mis sõja esimestel kuudel toime pandi.
Ta poleks osanud oodatagi, et leiab Yamina-suguse prantslanna, kes heidab talle sõjast vesteldes väljakutse ja sunnib kaitsma Briti suursaadiku seisukohti.
Ta oli harjunud sellega, et nii Konstantinoopolis viibivad inglased kui ka türklased lipitsesid lord Stratfordi ees, justkui oleks too taevast alla saadetud ingel, kes leegitseva mõõgaga seisab idamaade väraval ja hoiab ülejäänud maades korda.
Vastukaaluks kuulis ta ka prantslaste vaevu varjatud kadedust.
Nende suursaadik ei olnud nii tegus ja nad kaebasid alatasa, et neid ei austata või neid ei informeerita piisavalt sõja hetkeolukorrast.
Selles polnudki midagi üllatavat. Lord Stratford oli eelmisel õhtul lord Castlefordile öelnud:
“Suurbritannia ja Prantsusmaa on üks raske paar, keda ühise vankri ette rakendada, sest Prantsusmaa peab ennast selle tandemi juhiks.”
“Sevastoopol peaks kindlasti varsti langema,” vastas lord Castleford. “Ja siis oleks Prantsusmaa au taastatud.”
Lord Stratfordi naeratus oli virilavõitu.
“Napoleon III vajab edu sõjatandril, et varjata kuulsuse oreooliga oma kassikullast krooni!”
Ta ohkas ja jätkas:
“Prantslased tahavad selle lahingu võita ja nad annavad oma parima, et takistada Türgi vägesid võitmast, enne kui nad ise saavad võidu enda arvele kirjutada.”
“Milline segadus!” hüüatas lord Castleford.
“Kas sõda on kunagi midagi muud olnud?” küsis lord Stratford kibestunult.
Sisenedes Briti saatkonda, kuulis lord Castleford, et tema võõrustaja oli üksinda ühes nendest suurepärastest ruumidest, kust avanes vaade lilli täis aiale ja vett purskavale purskkaevule, ning läks tema juurde.
“Kas teil oli meeldiv ratsasõit, Vernon?” küsis suursaadik lord Castlefordi sisenedes pilku tõstes.
Lord Stratford oli kuuekümne kaheksaselt üks kenamaid mehi, keda lord Castleford näinud oli.
Ta juuksed olid juba valged, aga ta siirad, targad silmad näisid tungivat teise inimese salajasematesse mõtetesse ning ta lai, massiivne, etteulatuv laup jättis mulje põhjatust tarkusest.
Just oma tarkuse tõttu oligi ta teeninud hüüdnime Suur Elchi ja selle nime all teda Vahemere-maades tuntigi.
Ent Türgi impeeriumis