“Põle midagi. Ma olen üsna rahul niikaua, kui ma sind mõnikord näha saan.”
“Mind näed sa ikke,” lubas Jim, “ niipaljukest, kui see minu teha on.”
“Ega see köögis teenimine põle ikke sama mis majas, aga mul on ia meel, et mind üldse tööle võeti, nii nagu ma olen, ilma soovitusteta ja puha.”
Betsy ei suutnud varjata pahameelt.
Iga teenija teadis, et ülimalt oluline oli saada head soovituskirjad juba esimesest töökohast.
Kogu ümbruskonnas, mitte ainult lossis, arutati hertsoginna hullumeelset viisi vallandada ilma igasuguste seletusteta teenijaid, kes talle ei meeldinud. Ja seda, et ta ei andnud neile kaasa soovituskirju, mis oleksid neile taganud töökoha mõnes muus paigas.
“Huxley-ärra ütles, et sind saadeti ära, sest sa oled liiga ilus, ja kui tema iilgusel läeks korda, siis saaks ta ka Sorilda-preilist miskitmoodi lahti.”
“Ma tian,” hüüatas Betsy. “Ma olen kuulnd, kuidas ta preiliga räägib. Seda kuulda oli irmus valus, ja preili Sorilda pole muud kui iadus ise.”
“Täitsa õige,” nõustus Jim. “Mu ema räägib, et armuline proua oli just samasugune.”
Betsy ohkas sügavalt.
“Eks elu näitab, eks ole? Mees peaks ikke vaatama, kellega ta paari läeb.”
“Mina kavatsen küll vaadata,” ütles Jim. “Sellepärast ma sinu ära võtangi!”
“Ah, Jim, läeb mitu aastat, enne kui me oleme selleks piisavalt krabisevat kogunud. Pialegi, kui sa siis ikke veel lossis tööd rabad, ei lase kõrgeauline proua sul küll minuga abielluda.”
“Siis leian ma mõne muu koha, kus tööd teha,” vastas Jim. “Keegi ei takista mul sinuga abielluda. Ma võin seda lubada.”
Jim pani rääkides käed ümber Betsy, aga kui ta tahtis neiut suudelda, vaatas Betsy hirmunult üle tema õla.
“Mitte siin!” hüüatas ta. “Palun, Jim, mitte siin.”
“Kus siis? Ja kunas?”
“Omme õdakul. Maa iilin peale õhtusööki välja ja me kohtume sissesõidutee lõpus.”
“Ma olen kohal ja ära sina siis iline, nagu eelmine kõrd juhtus.”
Betsy naeratas ja hakkas seejärel kiiresti liikuma, nagu oleks ta kuulnud kedagi mööda vahekäiku lähenemas.
“Piaaigu oleks unustand,” hüüdis Jim. “Sa põlegi veel küsind, miks ma seie tulin.”
Ta pani käe taskusse ja võttis sealt teate.
“Tema kõrgestiaustatud proualt “härra Isele”!” teatas ta. “Ja ma pian vastust ootama.”
Betsy võttis ümbriku.
“Ma viin selle kabinetti,” ütles ta. “Sina aga oota parem teenijate ruumis.”
“Kiirusta nii ruttu tagasi kui jõvvad,” ütles Jim sosinal.
Betsy tõttas mööda vahekäiku minema, aeglustas siis sammu ja lonkis ilma igasuguse kiirustamiseta läbi suurest teenijatesaalist, mille keskel asus pikk söögilaud.
Ta jalutas mööda vahekäiku kabineti poole.
Veidi edasi kõndinud, vaatas Betsy kirja enda käes ja mõtles, et hertsoginna on samasugune, nagu kõik teised naised. Nad jooksid kogu aeg kõrgeaulise lordi sabas, kuna mees oli nii hea välimusega.
“Nagu kärbsed ümber moosipurgi,” mõtles Betsy põlastusega.
Samas pidi ta tunnistama, et kõrgeauline lord oli tõepoolest piisavalt nägus, et kütkestada ükskõik missugust naist.
Betsyle meeldis tema uus tööandja ja tal oli kahju, et krahv oli otsustanud Nuneatoni krahvinnaga tegemist teha.
Üldiselt oli Betsy heasüdamlik ja tasakaalukas neiu, aga ebaõiglane käitumine oli andnud talle hoobi, millest ta siiani polnud täielikult üle saanud.
Betsy tundis, et ta polnud mitte ainult kaotanud töökoha, vaid ka alt vedanud vanemaid, kes olid alati uhkust tundnud oma teenistuskäigu üle lossis. Samuti oli ta ennast häbistanud sõprade ees, kes elasid mõisas ja külas.
Betsy oli olnud hertsogi juurde teenistusse asumise üle väga uhke. Ta suurustas sellega lapsepõlve mängukaaslaste ees nagu väikene laps. Lossis oli mitmeid põlvkondi kehtinud reegel, mille kohaselt eelistati teenistustesse võtta lapsi, kelle vanemad juba töötasid lossis.
Majapidajanna proua Bellows oli Betsyga rahul ja neiu tundis, et suutis juba vilumusega täita toatüdruku kohustusi. Seda ametit pidas veel kuus tüdrukut. Ja järsku vallandati ta ilma muu mõistliku seletuseta, kui et hertsoginna soovis tema lahkumist.
“Ma vihkan teda!” mõtles Betsy ja vaatas kirja, mida kaunistas hertsoginna toretsev käekiri.
Ta pööras ümbriku ümber ja märkas, et pitser, millega hertsoginna oli kirja sulgenud, oli murdunud.
Pitser murdus arvatavasti siis, kui Jim ümbriku taskusse pistis, mõtles Betsy. Ta lootis, et Jimil ei tule selle pärast pahandusi.
Vaadates kirja ja muretsedes Jimi pärast, tuli Betsyle äkki ootamatu idee.
Hetkeks tundus talle, et see mõte on liiga pöörane, et seda üldse kaaludagi. Siis, kannustatuna uudishimust ja muudest kontrollile allumatutest tunnetest, lahkus ta impulsiivselt vahekäigust ja avas lillede toa ukse.
Toas olid riiulid ja nendel lugematud kastid, mida kasutati lõikelillede hoidmiseks. Aednikud tõid neid aastaringselt ahiküttega kasvuhoonetest.
Ruum oli tühi. Betsy sulges enda järel ukse, seisatas korraks ja jäi silmitsema kirja enda käes.
Ta hoidis hinge kinni, sest kohe kavatses ta teha midagi nii šokeerivat, et paljas mõtegi sellele pani teda piinlikkust tundma. Ta tõmbas ümbrikust välja õhukese tuttidega kirjapaberi, millel seisis hertsoginna teadaanne.
Betsy oli saanud veidi kooliharidust. Hertsog oli lossi lähedal külas ühe klassiruumi sisustanud ja maksis koolipreilile oma töötajate laste õpetamise eest.
Betsy oskas lugeda, kuigi vaevaliselt. Võttis veidi aega, enne kui ta suutis aru saada, mida hertsoginna oli kirjutanud. Hertsoginna käekiri oli suur ja selge:
Teda pole homme õhtul kodus. Tule kella üheksaks Läänetorni ukse juurde, ma jätan ukse lukustamata. Raske on oodata nõnda kaua. Ootan sind igatsusega, tahan sind näha, kuulda su häält ja olla sinu käte vahel.
Kirjal puudus allkiri. Kui Betsy lugemise lõpetas, hingas ta sügavalt välja.
“Tõepoolest!” ütles ta endale. “Kui tema kõrgeauline ertsog teaks oma uue kaasa kenakestest nurjatustest, siis oleks tema küll väega üllatunud!”
Betsy libistas kirja uuesti ümbrikusse, tegi sõrme märjaks ja vajutas tugevalt pitserit. Ta lootis, et keegi ei märka mõra selles.
Siis suundus ta mööda vahekäiku kabineti poole.
Kui Betsy teenijate saalis ootava Jimi juurde tagasi kiirustas, turgatas talle pähe fantastiline idee. Ta mõtles endamisi, et on lausa hullumeelsus midagi sellist üldse mõteldagi.
Betsy avas teenijatetoa ukse ja arvas hetkeks, et Jim on lahkunud ilma ülemteenrit koos vastusega ära ootamata.
Siis aga hüppas Jim ukse tagant välja, haaras Betsy sülle ja suudles teda nii kaua, kuni neiu end lahti rabeleda suutis.
“Käitu korralikult, Jim Travel,” hüüata Betsy hingeldades. Edutult püüdis ta raevukat häält teha. “Ma saan sinu pärast undipassi, vaat mis sa teed! Mis siis, kui keski oleks praegast sisse astund ja meid leind?”
“Aga keski ju ei ast ja ma ei jõvva reedeni ootata,” vastas Jim.
Mehe hääles oli nii palju tundeid, et Betsy lihtsalt pidi talle naeratama, teades, kui väga too teda armastab. Jim oli teda hoidnud juba