Armunud kuningas. Barbara Cartland

lihtsam, kui su ema on heas tujus.”

      „Ma püüan talle mitte jalgu jääda,” ütles Zita lihtsalt. „Näib, et ma pahandan teda alati, ma ei tea miks.”

      Suurhertsog oleks võinud vastata ühe sõnaga: armukadedus. Aga ta teadis, et nii öelda oleks ebalojaalne ja sellepärast oli ta vait.

      Kui Zita oli teda hellalt suudelnud ja lahkunud, istus ta kaua aega tütrest mõeldes.

      Ta teadis, et elades vaikselt palees ja saades pidevalt ema käest noomida, ei olnud Zital aimugi oma ilust ega sellest, kui veetlevaks mehed teda peaksid.

      Ta mäletas seda ilmet, mida ta oli poisina märganud kõigi meeste silmis, kui need ta ema vaatasid, ja ta arvas, et on juba märganud sama palee vanemate õukondlaste seas, kui Zita kohale ilmus.

      Ta oli üsna kindel, et kui kuningas Maximilian kavatseks tõesti naist võtta, eelistaks ta kindlasti Zitat Sophiele.

      Aga oli igati aus, et vanem õde abiellub esimesena, ja kuna Sophie oli kakskümmend, oli tal aeg kodu luua ja nende rüpest lahkuda.

      Raskus seisnes selles, et polnud kuninglikku verd noormehi, Baden-Badeni markkrahv välja arvatud, kes oleksid Aldrossi tulnud või neid oma riiki külla kutsunud.

      Suurhertsoginna oli juba meelt heites öelnud, et Sophie sureb vanatüdrukuna, kui ta midagi ette ei võta.

      „Mida mina teha saan?” oli suurhertsog küsinud. „Ma ei saa ju kõlblikke kuningaid ja printse esile manada nagu oleksid nad seened, ja sa tead sama hästi kui minagi, Louise, et kõiki naabruses asuvaid riike, Valdastien välja arvatud, valitsevad abielus monarhid ja enamik nende lastest on ikka veel lastetoas.”

      „Kuningas Maximiliani peale ei maksa mõelda,” oli suurhertsoginna tol korral teravalt öelnud. „Tema raiskab oma aega olenditega, kes sindki võluvad, kuid kellest ei räägita daamide salongides.”

      „Olen kuulnud, et sel naisel, keda ta praegu enda juures Valdastienis peab, on figuur, mis jätab sõnatuks iga mehe, kes teda näeb!” vastas suurhertsog nagu räägiks iseendaga.

      Kohe, kui ta oli seda öelnud, teadis ta, et on teinud vea, sest suurhertsoginna heitis põlglikult pea kuklasse ja lahkus sõnatult toast.

      See, nagu suurhertsog teadis, tähendas seda, et naine tusatses järgmised kakskümmend neli tundi ja paari järgneva söögikorra õhustik oli pehmelt öeldes jäine.

      Võttes ajalehe sealt, kuhu ta oli selle pannud, kui Zita tuppa tuli, ütles ta endale:

      „Vaene Maximilian! Kui ta on abiellunud, siis avastab ta, et need La Belle'id, kes on teda minevikus lõbustanud, on Pariisis, samal ajal kui tema on vangistuses Valdastienis nii heas kui halvas!”

      Kuigi Zita üritas, nagu ta isale lubanud oli, mitte oma ema ärritada, oli tema arust väljakannatamatu kuulda ja tajuda palees levivat ärevust ja teada, et temasse see ei puutu.

      Sophie pidi uued kleidid saama ja kleidiõmblejad tulid ning läksid.

      Ballisaali mööblilt võeti katted, põrandad löödi läikima, kulla- ja valgevärvilised seinad puhastati, nii et nad särasid, otsekui oleks nad alles eile kujundatud.

      Kasvuhoonetest toodi lilli ja aednikud seadsid neid, kuni mitte ainult ballisaal vaid peaaegu iga palee ruum nägi välja nagu õitemeri.

      „Ma ei mõista, papa, miks meie toad ei võiks alati nii ilusad välja näha meie endi jaoks,” ütles Zita lõunaeine ajal, „miks kõike seda tehakse läbisõitva külalise jaoks, kes kahtlemata ei hinda seda nii väga nagu meie.”

      „Su jutus on iva,” vastas suurhertsog.

      Ta nautis alati vaidlusi oma noorima tütrega, mis ergutas mõlema mõistust. Sageli asusid nad vastupidistele seisukohtadele lihtsalt lõbu pärast, millest aga suurhertsoginna kunagi aru saanud.

      „Teisest küljest,” jätkas suurhertsog, „kui ebatavaline oleks tavaline ja igapäevane, ei hindaks sa seda nii väga.”

      Zita silmad särasid ja ta oli just vastamas, kui suurhertsoginna ütles:

      „Aitab su naeruväärsetest ideedest, Zita! Püüa oma isa mitte rumalate küsimustega tüüdata. Meil on vaja teha rohkesti ettevalmistusi, enne kui Tema Majesteet homme saabub.”

      „Mis ajaks sa teda ootad, mamma?” küsis Sophie.

      Kuna tema lemmik oli küsimuse esitanud, oli suurhertsoginna valmis vastama.

      „Sa leiad sündmuste kava minu laua pealt,” ütles ta. „Kuningas on juba oma reisi alustanud. Ta ööbib ühe oma sõbra juures, kelle loss pole meie piirist just kaugel.”

      „Millal meie teda näeme?” küsis Sophie innukalt.

      „Su isa tervitab Tema Majesteeti Kuldse Risti võõrastemajas homme hommikul kell üksteist ja toob ta ratsaeskordi saatel paleesse.”

      „Ja kus meie oleme?”

      „Meie ootame teda siin,” vastas suurhertsoginna, „ja sina kannad seda ilusat roosat kleiti, milles – ma olen kindel – sa näid talle roosina.”

      Kuna Sophiel olid tuhmid pruunid juuksed ja pühalik tõsine ilme, poleks ta iialgi suutnud välja näha nagu lilleõis.

      Zita surus maha soovi naerda oma ema ebaloomulikult poeetilise väljendi üle, siis aga märkas isa pilku.

      Ja ta ütles, sest arvas, et see aitab:

      „Ütle oma juuksurile, Sophie, et ta seaks su juuksed pehmemalt. Kui need käharduvad ümber su näo, mitte pole taha kammitud, on see väga armas, ja nagu mamma ütles, näed sa tõesti välja nagu lilleõis.”

      „Kui ma tahan sinu arvamust kuulda, Zita, küsin ma seda,” ütles suurhertsoginna hävitavalt.