Nad tulid tagasi päikesest pruunidena, säravalt hea tervise ja tujuga, ent neil oli väga vähe öelda selle kohta, kus nad olid käinud ja mida olid teinud.
Kui Zita sai viieteistkümneseks, keelas suurhertsoginna tal edaspidi reisidele mineku ära ja mitte mingid palved ei mõjutanud isa teda kaasa võtma.
Zita ei mõistnud, miks pandi äkki keeld nagu raudne eesriie selle ette, mis teda nii õnnelikuks tegi ja mis, nagu ta teadis, rõõmustas ka tema isa.
Alles siis, kui ta hakkas kuulma meestest Pariisis, kes kulutasid nii palju raha poolilmadaamide peale, jõudis temani ähmane mõistmine, miks isa, kui Zita ei pääsenud enam palee haardest, läks üksi.
Alles siis hakkasid talle meenuma pooleldi unustatud sõnad, mis olid öeldud kunagi minevikus ja ei tähendanud tol ajal tema jaoks midagi.
„Ma ei luba, et minu tütar suhtleks selliste naistega!” kuulis ta suurhertsoginnat ükskord ütlemas. Seejärel oli ema jäiselt vait jäänud, kui taipas, et Zita oli tuppa tulnud.
Üks teine kord oli ta kuulnud oma ema raevutsemas:
„Mis sa arvad, mis maine sul on, kui sa suhtled olenditega, keda sa kohtad…”
Jällegi polnud lausel lõppu, ja järk-järgult tulid tagasi teisedki mälestused, aitamaks lahendada mõistatust – miks isa Zita maha jättis.
Ühel ööl oli ta maganud väikeses toas, millel oli madal lagi ja hingemattev vaade kaugusesse kaduvatele mäetippudele.
Kuuvalgus paistis läbi lahtise akna ta näole ja Zita ärkas väga sügavast päevase väsimuse unest.
Nad olid kõndinud isaga kogu päeva, ujunud jääkülmas järves ja liikunud edasi, et jõuda võluvasse väikesesse võõrastemajja kõrgel mägedes, kuhu isa teda varem ei olnud viinud.
Kui nad kohale jõudsid, tuli joostes nende poole heledapäine noor naine, kel oli nahk nagu maasikad koorega ja silmad nii sinised nagu lilled, siiras rõõmuhüüe punastel huultel.
„Sa tulid tagasi!” ütles ta peaaegu hingetult suurhertsogile. „Ma arvasin, et ei näe sind enam kunagi.”
Isa oli naeratanud, sirutanud oma käe, et ta põske puudutada ja öelnud:
„Ma pean alati oma lubadusi, Névi, ja seekord tõin ma kaasa oma tütre, et ta kohtuks kauneima naisega kogu Aldrossis!”
Nad olid söönud maitsva õhtusöögi ja Zital oli lubatud rüübata natuke selle ringkonna kohalikku veini.
Ja siis, kuna ta suutis vaevu silmi lahti hoida, oli ta rahulolevalt üles voodisse läinud, et uinuda hetkel, mil ta pea patja puudutas.
Nüüd, kuupaiste näol, mõtles Zita, kui õnnelik ta on. Ta oli just tagasi oma unenägudesse vajumas, kui kuulis väga pehmet, hella naeru, siis isa häält, sügavat ja kuidagi erinevat sellest, kuidas ta oli varem isa rääkimas kuulnud.
See näis veider, aga ta oli liiga unine selle üle muretsemiseks, ja hommikul oli ta unustanud, mida kuulnud oli.
Kui see Zitale lõpuks meenus, mõistis ta ema tuska, kui isa oma reisidele läks, ja ka seda, miks Zita ei tohtinud enam temaga kaasa minna. Zita märkas, kui kibedalt ema seda pahaks pani, et isa oma käike üksi jätkas.
Aegamööda, sest lapsed pole eriti läbinägelikud, kui asi puudutab nende vanemaid, hakkas Zita nägema oma isa ja ema hoopis erinevalt sellest, millistena nad näisid siis, kui ta veel laps oli.
Ta taipas, et nende abielu oli teiste korraldatud ja et suurhertsogi abiellumine Briti kuningliku perekonna liikmega tuli Aldrossile suuresti kasuks ning andis tunde, et nad võivad eeldada suurriigi toetust, kui peaks tekkima vajadus.
Suurhertsoginna, välimuselt väga inglaslik, jäik, häbelik ning – nagu Zitale tundus, kui ta oli suuremaks saanud – külm ja emotsioonitu, oli väga erinev soojast, avalast ja rõõmujanulisest Aldrossi rahvast.
Nad naersid, sest nad olid õnnelikud ja laulsid, kui nad tööd tegid.
Hämaruse saabudes helisesid põldudelt oma majakestesse minevate tööliste hääled nagu kellad ja näisid tõusvat lumemütsidega mägede poole, nagu kannaks neid tiivad.
Alles sel aastal, kui Zita oli peaaegu kaheksateist, sai ta aru, et ema armastab isa mitte sellepärast, et ta on isa abikaasa, vaid sellepärast, et ta on naine.
Teda tabas vapustus, kui ta seda taipas ja mõistis, et isa, käitudes oma naisega lugupidavalt ja tähelepanelikult, polnud vähimalgi määral – nagu luuletajad seda nimetaksid – temasse armunud.
„Vaene mamma!” oli Zita omaette mõelnud.
Ja siis ta otsustas, et kui selline vajadus peaks tekkima, keeldub ta kategooriliselt laskmast end sundida abielluma mehega, keda ta ei armasta ja kes teda ei armasta, ükskõik kui tähtis too mees ka poleks.
Vaadates oma vanemaid uue pilguga, nägi ta, et ta isa, nii kena, naiste jaoks nii ahvatlev, pidi tihti tundma end masendavalt ahistatuna.
Riik, mille üle ta valitses, oli väike ja tema abielu ei võimaldanud tal maailmas ringi rännata, nagu talle oleks meeldinud.
Ta oli tihti Zitale oma noorusaja rännakutest rääkinud. Oma rännakutest Egiptusesse ja Venemaale samuti Pariisi – viimastest küll kergelt üle libisedes.
Kui Zita päris, mida isa Pariisis teinud ja näinud oli, rääkis too pigem Roomast, ja kui ta kiusas isa Tuileries' palees olevate maalide kohta küsides, rääkis too pigem neist, mida ta oli näinud Firenzes ja Madridis.
Pikkamööda, kui professor ja madame Goutier muutsid Pariisi tema jaoks elavaks ilusate, pidulike ja veetlevate naiste linnana, sai ta aru, miks isa seal käis.
Pärast seda, kui isa oli abiellunud, oli mägedes jalutamine tema ainsaks võimaluseks vabadusse pääseda ja olla tema ise.
Suurhertsog armastas oma maad, ta armastas oma rahvast, kelle üle ta valitses, ja kui oli naisi, kelle silmad särasid ja kelle käed sirutusid tema poole kohe kui ta välja ilmus, siis polnud tema loomuses neile selga pöörata.
„Mul on isast ka kahju,” ütles Zita endale.
Tal oli kahju ka iseendast, et tal polnud enam lubatud isa saata, vaid ta pidi jääma oma ema juurde paleesse.
Suurhertsoginna oli sel ajal norivam kui tavaliselt ja kogu õukonnale laskus raske süngus otsekui sudu, kuni ta isa tagasi tuli.
Nagu oleks ta Zita mõtteid lugenud ja mõistnud, et ta lemmiklaps tunneb end sama masendununa nagu temagi tihti ennast tunneb, ütles suurhertsog:
„Kuula nüüd, mida ma teen, kullake. Ma nõustun su emaga, et sul ei lasta välja ilmuda kuninga visiidi ajal ja kuningas ei kohtu sinuga, kuid tingimusel, et sina ja mina läheme koos oma reisile mägedesse, kui ta on lahkunud.”
Zita tõstis silmad ja tema näol oli päikesepaiste.
„Kas sa mõtled seda tõsiselt, papa? See oleks imetore! Ma ei oskagi öelda, kui väga ma olen meie koos veedetud aegadest puudust tundnud.”
„Ka mina olen neist puudust tundnud, mu kullake,” ütles suurhertsog, „aga su ema jäi paindumatuks, et sa oled liiga vana mind saatma ja ma pean tunnistama, et tal oli õigus.”
„Aga seekord peab ta erandi tegema,” sõnas Zita. „Vannu, et sa pead oma lubadust ja ei lase emal oma meelt muuta!”
„Ma luban,” ütles suurhertsog. „Ma tahan ronida mäele, mis on päris aheliku lõpus, kus ma pole vähemalt kümme aastat käinud. Oleks põnev seda sulle näidata.”
„See meeldiks mulle väga, papa. Ja jääme kauaks ajaks ära, sest minu jaoks on imetore, kui sa täiesti minu päralt oled.”
Suurhertsog kummardus ja suudles teda.
„Ma armastan sind, mu Zita,” ütles ta, „ja ma tahan, et sa saaksid kõik selle, mis teeb sind õnnelikuks. Aga see ei ole