Krahvinna surus huuled kokku.
Hoolimata tema kahtlemata heast välimusest, paistis ta alati külma ja kinnisena. Nüüd tundus ta peaaegu hirmuäratavana, kui ta karmilt küsis:
“Kui palju sa temalt laenasid usus, et sinu väimehena ei hakka ta raha tagasimaksmist nõudma?”
Järgnes tiine vaikus, enne kui krahv vastas:
“Kui tahad tõtt teada, siis kümme tuhat naelsterlingit!”
Krahvinnalt kostis õudusehüüatus. Siis läks ta ainsagi sõnata toast välja.
Dorinda vaatas isa poole.
“Palun andeks, papa. Ma poleks pidanud seda ütlema.”
“Mul ei jäänud midagi muud üle, Dorinda,” väitis krahv. “Võlad olid kuhjunud taevani ja Kirby andis mulle rõõmuga raha vastutasuks lubaduse eest, et Letty temaga abiellub.”
Dorindalt pääses kerge ohe.
“Kui Letty nüüd keeldub, papa, pead sa talle raha tagasi andma.”
“Kuid sa tead sama hästi kui mina, et ma ei saa seda teha. Sa oled arveid näinud. Need ei ole sulle mingiks saladuseks.”
“Jah, ma tean, papa, ja olen sinuga täiesti nõus, et sa poleks kusagilt kümmet tuhandet naela saanud, kui sa poleks maja ja seda, mis perekonna maalidest veel alles on jäänud, maha müünud.”
“Ma kahtlen, kas isegi need oleksid kümme tuhat naela sisse toonud,” tähendas krahv masendatult.
“Kindlasti on sul õigus,” möönis Dorinda ohates.
Krahv sammus kamina juurest akna alla ja jäi ainiti vaatama lumest valget aeda.
“Ma mõtlesin, et kui Lettice on abielus,” lausus ta, “oleks Kirbyle lihtne ettepanekut teha, et ma ostan talle hobuseid ja saadan laevaga Singapuri – või mida tahes, mis teda huvitab. Ta on piisavalt rikas, et võimaldada mulle väikest vaheltkasu, mida ma niisuguste tehingutega võiksin teenida, ja see tähendaks mulle väga palju.”
“Ma tean, papa,” sõnas Dorinda. “Seega tuleb meil Lettyt kuidagi veenda temaga abielluma. Ma ei tahtnud ema ees midagi öelda, aga Letty on mulle ikka ja jälle rääkinud, et ta pigem sureb, kui talub mehe puudutust, olgu ta kes tahes.”
“Püha jumal!” hüüatas krahv. “Ma oleksin pidanud tolle sea maha lööma, kes teda suudles!”
“Kui me teineteise vastu ausad oleme,” tähendas Dorinda, “siis teame mõlemad, et kui see poleks olnud too mees, oleks võinud olla keegi teine. Letty ei ole nagu teised tütarlapsed.”
“Kuid ta on ilus, Dorinda. Kõige ilusam olevus, keda ette võib kujutada. Kindlasti peavad tal ju olema ka mõned normaalsed tunded? Naised tahavad olla armastatud. Nad tahavad olla abielus.”
“Mitte kõik naised.”
“Lettyle hakkab see meeldima, kui ta mõttega harjub,” ütles krahv, otsekui püüdes iseennast veenda. “Kõik, mida sa pead tegema, Dorinda, on teda veenda, et Kirby on temaga lahke ja õrn, ja Kirbyle tuleb öelda, et ta oleks niisugune.”
Ta pidas lühikese pausi ja jätkas:
“Ma kujutlesin loomulikult, et Kirby tuleb siia. Ma kavatsesin temaga ise neil teemadel rääkida.”
“Miks sa koos Lettyga Singapuri ei lähe, papa?” küsis Dorinda.
“Kahel väga heal põhjusel,” vastas krahv. “Üks on see, et Kirby ei ole mulle sõiduraha saatnud, ja teine see, et järgmisel kuul algavad võidusõidud ja ma pean kevadvõistlusteks siin olema, nagu sa hästi tead.”
“Jah, muidugi,” möönis Dorinda, “ning ema saatmisest poleks mingit kasu. Tal ei ole Lettyga kannatust ja see ei mõju hästi.”
“Pean tunnistama, et Letty suudab isegi pühaku kannatuse proovile panna,” lausus krahv. “Ainult sina suudad temaga mida tahes teha, Dorinda.”
“Niisiis oled sa nõus, et lähen koos temaga Singapuri?”
“Mul ei ole valikut, kuigi jumal ise teab, kuidas me toime tuleme, kuni sa ära oled.”
Järgnevatel nädalatel hakkas Dorinda uskuma, et see on tõsi.
Tal tuli nii paljude asjade eest enne lahkumist hoolitseda. Mõnikord heitis ta voodisse, tundes end liialt väsinuna, et üldse midagi mõelda.
Ta ei pidanud üksnes Lettyt võimalikult rahulikuna hoidma, vaid tal tuli osta ka rõivaid ning anda majakondsetele üle kõik tööd, mida Dorinda seni enesestmõistetavalt oli teinud.
Need tuli nüüd välja jagada teenijaskonnale, kes pani lisatöö andmist pahaks või kartis vastutust.
See oli Dorinda, kes planeeris kõik kuni viimase üksikasjani.
“Ma võtan endale nimeks miss Hyde,” teatas ta isale, “ja kuna ma pean seltsidaam olema, siis oleks parem, kui ma näeksin välja veidi vanemana, kui olen tegelikult – kuigi keegi ei vaata mind niikuinii!”
Isa ei vaielnud talle vastu ja Dorinda jätkas:
“Ma olen endale mõned uued kleidid tellinud ja sul tuleb nende eest maksta. Need ei ole väga kallid ja kõik on hallides toonides – pehmed tuvihallid, aga sellegipoolest hallid. Ma ei taha, et mind märgataks, kuid Letty rõivad peavad olema kõik ilusates rõõmsates värvides, mis talle nii hästi sobivad.”
“Muretse, mida vaid soovid, Dorinda,” lubas krahv. “Tegelikult ei tarvitse sa tunda, et pead väga kokkuhoidlik olema, sest Kirby saatis mulle tšeki kulude katteks. Ta oli piletite eest juba maksnud, nii et kulutamiseks jäi küllalt.”
“Oh, papa, ja sa ei kavatsenud selle kohta sõnagi öelda!” hüüdis Dorinda etteheitvalt.
Krahv nägi välja veidi häbistatuna.
“Fakt on see, et ma ei tahtnud su emale sellest teada anda,” tunnistas ta. “Ta laidab niigi, kui ma kelleltki raha laenan, ja nüüd, mil ta mõistab, kui sügavalt ma Kirby ees võlglane olen, ei julgenud ma tunnistada, et olen temalt veel rohkem raha vastu võtnud.”
“Parem ema mitte muretsema panna,” möönis Dorinda ja isa pani käe tema õlale.
“Sa oled hea tüdruk, Dorinda, ja kaugelt arukam, kui ükskõik milline poeg võiks olla. Kahju, et…”
Ta jättis lause lõpetamata ning Dorinda teadis, et isa tundis pidevalt pettumust oma abielust, mis oli talle andnud ainult kaks tütart, seejuures mitte eriti rahuldustpakkuvaid pealegi.
Sel õhtul silmitses Dorinda end oma magamistoa peeglist ning pööras siis pilgu kõrvale koledatelt armidelt ülahuulel ja otsmikul.
“Kui ma oleksin vaid ilus nagu Letty,” mõtles ta. “Oleksin võinud abielluda kellegagi, kes papat aitaks, ning papa oleks olnud nii uhke ja elevil, kui ma võiksin saada markiisiks või hertsoginnaks!”
Seejärel mõtles ta Maximus Kirbyle ja tundis kerget värinat, mis teda läbistas.
Ta oli Kirbyt teise korruse aknast jälginud, kui mees saabus, et nende juures peatuda.
Kirby astus välja faetonist, milles isa oli ta Londonist kohale sõidutanud, ja Dorinda mõtles, et ta ei ole veel kunagi kütkestavama välimusega meest näinud.
Tol hetkel polnud ta võimeline täheldama tema näo iga detaili, ent miski ta laiades õlgades, silinderkübara nurgas ja peahoiakus tekitas Dorindas ometi mõtte, et Maximus Kirby paistaks teiste meeste hulgas silma, olgu nad kus tahes.
Ta oli jooksnud akna juurest trepiotsale, et meest näha, kui ta halli tuleb.
Maha kükitanud, oli Dorinda trepikäsipuu võrede vahelt alla piilunud, nagu ta lapsena nii tihti oli teinud, ning kui Kirby eesuksest sisse astus, oli ta näinud tema nägu tervenisti ja teadnud otsekohe, et ta südamega on midagi kummalist juhtunud.
Ta polnud iial kujutlenud, et üks mees võib nii kütkestavalt huvitavana välja näha.
Kirby