Suurejoonelised pulmad. Barbara Cartland

vaid ta oli ka väga suures vaimses madalseisus kodunt lahkumise tõttu ning kombinatsioon niihästi vaimsest kui füüsilisest ängistusest oli jätnud ta kokkuvarisemise seisundisse.

      “Ärge püüdke teda midagi tegema sundida,” ütles dr Johnson Dorindale. “Laske tal puhata. Tema enesetunne paraneb, kui me jõuame päikesepaistesse.”

      Ta rääkis nii, nagu oleks päike imerohi kõikide haiguste puhul, kuid Dorinda mõtles skeptiliselt, kas kliima võib Letty seisundit kuidagi mõjutada.

      Sellegipoolest oli ta siiralt tänulik õde Teresale, et ta Lettyt nii efektiivselt oli põetanud. Ta oli isegi kindlustanud, et Dorindat äratati harva rohkem kui kord või paar öö jooksul.

      Dorinda ise oli õnnelik, niikaua kui ta võis lugeda.

      Nüüd, kui nad rahulikematesse vetesse olid jõudnud, tegeles ta kehalise treeninguga varahommikuti, kui tekil oli veel vähe inimesi. Välja arvatud muidugi tulised tervisefanaatikud, kes olid täis kindlameelsust sammuda sada korda ümber teki vähemalt kaks korda päevas.

      Enamik inimestest pardal, nagu Dorinda märkas, oli üsna igav.

      Siin oli kautšukiplantaatoreid ja nende naisi, kes sõitsid Malaiasse esmakordselt, Inglismaalt lahkunud ametnikke, kes suundusid oma uutele ametipostidele Ida-India kompaniis, ja rohkesti ärimehi, kes veetsid suurema osa päeva- ja öötundidest suitsetamissalongi baaris istudes.