Uhke printsess. Barbara Cartland

seda niigi varsti teada. Kõigest, mis siin neetud orus juhtub, räägitakse nagu oleks seda mägedes karjutud!”

      See oli tõsi, mõtles Ilona ja oli üsna kindel, et peagi teab igaüks Dabrozkas, et printsess on koju naasnud.

      Kuid Ilona oli silmas pidanud, kas peaministrile ja tema valitsusele on Ilona uuest positsioonist räägitud?

      Samas teadis Ilona väga hästi, et kuigi kuningas oli teda oma troonipärijaks nimetanud, võis ta kergesti meelt muuta.

      Ema oli Ilonale küllalt sageli rääkinud, kui ettearvamatu võib ta isa olla.

      Tänane sõber võis homme olla ta vaenlane, mitu kuud etteplaneeritud avalikkuse ette ilmumise võis ta viimasel minutil tühistada.

      “See kõik oli kurnav ja põhjustas nii palju tarbetut tüli,” oli kuninganna peaaegu tundeküllaselt öelnud. “Sellepärast pead sina, Ilona, alati oma sõna pidama. Sa ei tohi iial lubadusest taganeda. Sinu ausus ei tohi eales kahtluse all olla.”

      “Tee kähku! Tee kähku!” ütles kuningas teravalt. “Kui me peame neid neetud tegelasi nägema, siis on parem sellega kiiremini ühele poole saada. Mul on parematki teha kui nende virisemist ja lakkamatuid palveid kuulata!”

      Ilona järgnes isale üle salongi.

      Kui nad astusid suurde vestibüüli, kus käsipuudelt rippusid lipud ja mille seinu ehtisid antiiksed relvad, pöörasid nad laia koridori, mis viis troonisaali.

      See oli väga muljetavaldav ruum, mille Ilona vanaisa oli ümber kujundanud, võttes eeskujuks Versailles’ lossi peeglisaali.

      Suured aknad, kust avanes vaade aeda, peegeldusid mõlemal pool seintel olevatest peeglitest vastu. Ka kristallist kandelaaber ja kuldtikanditega kardinad olid võrratud.