Ilona asus õppima ühes kuulsas nunnakloostris, kuhu ta võeti vastu tavalise õpilasena ja kus kellelgi ei olnud tema seisusest vähimatki aimu.
Kuninganna üüris madam Radákina vähese raha eest, mis tal endal oli ja mis ta vanematelt oli saanud, väikese maja ühel vaiksel tänaval Champs Élysée lähedal ja seadis end sisse normaalset elu elama.
Talle oli kergenduseks teadmine, et ta oli vaba vaimsest ja füüsilisest piinast, mis teda vältimatult läbi abieluaastate hirmu all oli hoidnud.
Ta õpetas Ilonale, et enesekontroll on märk heast kasvatusest ja iseloomust.
See, kuidas kuningas oma naist oli kohelnud, oli temasse kustumatu jälje jätnud.
Kuid kuninganna oli otsustanud, et Ilona peab unustama kõik, mida ta Dabrozka palees näinud ja kuulnud oli.
Ta soovis, et Ilona saavutaks muretu meelelaadi elades korralike, tsiviliseeritud inimeste hulgas, kes käitusid, nagu aadlikele kohane.
Põlised krahvid ja krahvinnad, markiisid ning abeed, kes moodustasid Pariisis kuninganna väikese tutvusringkonna, olid kõik vana kooli aristokraadid.
Nende kombed olid laitmatud. Oma õnnetu oleku peitsid nad naeratava maski taha. Kui nad kannatasid millegi all vaimselt või füüsiliselt, oli see nende uhkuse alla maetud.
Et kuninganna oli kohutavalt kannatanud kuninga vihahoogude all ja tal oli olnud võimatu mehe raevu ohjeldada, oli kuninganna Ilonasse vähehaaval omaenda tõekspidamisi sisendanud.
Nende kohaselt ei tohtinud mis tahes emotsioone ükskõik millises olukorras teiste ees välja näidata.
Vahel tegi kuningannale muret, kui ta nägi oma tütre välise kesta all, mida ta püüdis Ilonale kasvatusega luua, dabrozkalikult ülevoolavaid kirglikke tundeid.
Kui dabrozkalased armastasid, siis nad armastasid, kui nad vihkasid, siis vihkasid. Poolikuid mõõte ei eksisteerinud, ei mingeid vahepealseid “halle” ükskõiksuse seisundeid, kus neile miski korda ei läinud!
Dabrozkalane oli veendunud, dabrozkalane oli tulihingeline, armukade, kättemaksuhimuline ja armastuses metsikult joovastunud.
Seda osa tütre verest tahtis kuninganna välja juurida või vähemalt täieliku kontrolli all hoida.
Sellepärast oli Ilonat õpetatud ennast mitte liiga entusiastlikult väljendama, mitte liiga tundeküllaselt suudlema ega üles näitama kiindumust lelude või mängukaaslaste vastu.
“Pea meeles, et sa oled kuninglikust soost! Ära unusta, kuidas Prantsuse aristokraadid astusid tapalavale naeratus suul, visates omavahel nalja isegi siis, kui nad pea terava kirve alla asetasid.”
“Aga mina ju ei lähe tapalavale, mamma!” oli Ilona protesteerinud.
“Elus on hullemaidki asju,” oli kuninganna mõistatuslikult kostnud. “Ja mis ka ei juhtuks, Ilona, sa astud vapralt raskustele vastu, ilma kaeblemata ega lase kellelgi oma sisemistest kannatustest aimu saada.”
Ja nii oli ema ka surnud, meenutas Ilona.
Sel ajal, kui kuninganna pidi olema kohutavates valudes ja muutus iga päevaga üha kahvatumaks, ei näidanud ta oma piinu välja, isegi mitte arstile!
Kui Ilona oli ema surnuna leidnud, lamas kuninganna selili, käed rinnal risti, kerge naeratus huulil, nagu oleks ta oma hoiakuga surma trotsinud.
Ema surma järel paistis Ilonale, et ta maailmal oli põhi alt ära kadunud. Lohutamatu kurbus ja üksindus, millega ta silmitsi seisis, hirmutasid teda nii, et ta oleks õudusest karjuda tahtnud.
Teades, mida ema temalt ootas, oli ta kõigile sõpradele, kes talle kaastunnet avaldasid, öelnud, et temaga on “kõik korras”.
“Kuidagi,” mõtles Ilona, “tulen ma tulevikuga toime ja ei ole mingit põhjust teisi oma muredega koormata.”
Ainult vanalt Magdalt, kuninganna teenijannalt, kes oli nende juures juba Dabrozkast lahkumisest peale olnud, oli Ilona meelt heites küsinud:
“Mida me küll teeme, Magda? Kuhu me läheme? Me ei saa igaveseks siia jääda.”
Ilonale hakkas see väike majake Pariisis tunduma hauakambrina, kust ta ema oli teda maha jättes põgenenud.
Ilona ainus kokkupuude maailmaga olid olnud vanad aristokraadid, kellest ta ema oli lugu pidanud, kuid kes õigupoolest olid generatsiooni võrra vanemad.
Kaks neist olid juba surnud Pariisi piiramise ajal, mis oli ka Ilona ema elu nõudnud. Need, kes järele olid jäänud, olid vanad ja põdurad ega elanud tõenäoliselt enam kaua.
“Mida ma peale hakkan? Kuhu ma lähen?” oli Ilona endalt korduvalt igal õhtul küsinud.
Siis andis saatus ta küsimusele vastuse.
Ilona oli majas üksi, sest Magda oli läinud välja sisseoste tegema, kui esiuksele koputati.
Ilona oli imestanud, kes võis nii varajasel hommikutunnil tulla ja arvanud, et keegi sõpradest ei saanud see olla, küllap siis kaupmees.
Ent kauba koju tellimine ei olnud Magda moodi.
Ta oli alati endale kindlaks jäädes ise turul käinud, et valida parimat toidukraami, mida nad endale lubada said ning tinginud ägedalt iga santiimi üle.
Ilona oli ust avades leidnud eest kaks vanemat härrasmeest, kellest üks ütles:
“Me soovime rääkida tema kuningliku kõrguse, Dabrozka printsessi Ilonaga!”
Hetkeks oli Ilonal raske taibata, et nad temast räägivad.
Ta ei olnud printsess olnud juba kaheksa aastat, mil ta emaga välismaal oli elanud.
Mademoiselle Ilona Radák oli Pariisis tähtsusetu ja uhkelt kõlav tiitel mitte ainult ei üllatanud teda, vaid tekitas ka kerget aukartlikku võbinat.
“Miks te printsessi näha soovite?” küsis Ilona põiklevalt.
“Kas ta on kodus?” küsis üks härrastest.
Ilona luges mehe näoilmest ja hääletoonist, et ta oli mures, kas nad mitte valele aadressile ei tulnud.
Suure vaevaga meenusid Ilonale head kombed.
“Astuge palun sisse, messieurs’d.”
Ilona juhatas külalised väikesesse salongi, kus halli seinatahvli ääres asusid mõned ta ema varandused, mis ta oma vanematelt oli pärinud ja tuhmsinise brokaadiga kaetud Louis XIV aegne mööbel.
Hoolimata tõsiasjast, et Ilona oli ise neile ukse avanud, reetis miski naise hoiakus meestele, kes ta oli.
“Kas teie olete tema kuninglik kõrgus?” küsis üks meestest.
“Jah olen!” oli Ilona vastanud teades, et uus peatükk tema elus oli alanud.
Nüüd, mil ta teel palee peaukse juurde viimasest nõlvast üles ratsutas, mäletas ta selgesti rahulolevat ilmet härrasmeeste nägudel.
Ilona sai teada, et nad olid mõlemad tema isa valitsuse riigiministrid Dabrozkas.
Nad olid saadetud Ilonat otsima, täielikus teadmatuses, et kuningannat enam elavate kirjas ei ole.
“Teie vend, tema kuninglik kõrgus prints Julius on surnud!” ütles mees, kes hiljem osutus välisministriks.
“Mul on… kahju,” ütles Ilona automaatselt. “Kuidas ta… suri?”
Ilonale tundus, et välisminister kõhkles, enne kui vastas:
“See oli… õnnetus. Prints oli segatud kaklusesse, mis leidis aset ühes kõrtsis.”
Mees pidas pausi ja jätkas siis:
“Keegi ei tea, kuidas lööming alguse sai, kuid aeg oli hiline ja osa härrastest oli kõvasti keha kinnitanud.”
Ilonale tundus see mõttetu Juliuse jaoks, kes oli suremiseks liiga elurõõmus ja uljust täis.
Ta mäletas, et ta vend naeris alati ja tema ratsutamisstiil oli palju