1872
Ilona galopeeris metsiku hooga puude vahel ja vaatas üle õla tagasi.
Mets hõrenes ja peagi nägi ta säravrohelise rohu ja rikkalikult lilledega kaetud avarat steppi.
Vaatepilt oli kaunis. Rohtla lõppes kauguses puudega kaetud nõlvade all, mis järjest kõrgemale tõustes puudutasid lumiste tippudega mägesid.
Ilona taipas, et lagedal maal olles hakkab ta hästi silma neile, kes talle järgnesid.
“Kas võib miski,” küsis naine endalt, “olla veel masendavam, kui ratsutamine kahe eaka armeeohvitseri ja paari teenri saatel?”
Palee treppidest alla laskudes ja eskorti nähes ei uskunud Ilona oma silmi.
Kui nad minema hakkasid ja Ilona arvates nagu matuserongkäigus edasi liikusid, teadis naine, et ei kavatse enam kaua sellisel viisil ratsutada.
Üks, mida Ilona teel koju oodanud oli, olid hobused.
Dabrozkast lahkudes oli ta olnud vaid kümneaastane, kuid ta ei olnud unustanud, millist põnevust pakkus ratsutamine üle rohumaade erakordselt tulistel hobustel.
Võrdväärselt Ungari kõige kuulsama ja suurema Hortobágy Puzia tõuga peeti Dabrozka hobuseid sama metsikuteks.
Nagu Dabrozka rahva nii voolas ka nende hobuste soontes kõige rohkem Ungari verd.
Kuigi mitmed Euroopa maad ja rahvad olid dabrozkalaste veres ja iidses ajaloos esindatud, eelistas Ilona mäletada vaid nende Kreeka ja Ungari esivanemaid.
Ilona tundis, et sarnanes oma välimuselt, iseloomult ja isikupäralt rohkem neile kui kellelegi teisele.
Praegu valitses temas ungarlane viies ta otsusele põgeneda ja nautida vaba tuult oma näol ning kogu ümbritsevat ilu.
Hobust puude vahelt välja juhtides nägi Ilona vasakul jõge, mis hõbedase paelana orgu poolitas.
Impulsi ajel pööras naine hobuse pead ja sööstis järsust kaldast alla. Ilona teadis, et liigub ohtlikult kiiresti, kuid ta oli kindel selle Dabrozka looma vankumatus sammus ega kartnud kukkumist.
Veepiirini jõudes vaatas naine tagasi ja nägi, et tema neljast saatjast, kes talle puude vahel järgnesid, ei olnud veel märkigi.
Nagu Ilona oligi oodanud, oli vesi jões madal ja kuu aja pärast kahaneb see veelgi.
Praegu vulises vesi hõbedaselt üle oma kivise sängi. Vesi oli selge ja võimaldas hõlpsasti põhja näha.
Ilona puudutas kergelt piitsaga hobust, millele loom otsekohe reageeris. Ta juhtis oma ratsu jõkke ja leidis, et tema oletus osutus õigeks. Vesi ei olnud ületamiseks liiga sügav, tegelikult ei ulatunud see isegi sadulani.
Nad ronisid teisel pool kaldale ja kadusid tiheda männimetsa varju, kuni oli veel võimalus märkamatuks jääda.
Ilona kummardus oma hobuse kaela patsutama.
“Me saime hakkama, poisu,” ütles ta õrna häälega. “Ja nüüd võime lõbutseda!”
Neid sõnu öeldes mõtles Ilona, et ta isa saab küll väga pahaseks, kuid ta ei tundnud selle ees mingit hirmu.
Isa teeb talle peapesu, selles ei olnud kahtlustki, kui teda eskortivad mehed on nii rumalad, et oma kohustuste täitmise nurjumisest ette kannavad.
Ilonal oli tunne, et kui meestel õnnestub teda tervena paleesse tagasi viia, ei hakka nad endale pahandusi kaela tõmbama.
Männid lõhnasid sooja päikese käes hästi ja kuna ei olnud enam kiiret, jätkas ta puude vahel teed, rahulikult oma ümbrust silmitsedes.
Ilona lootis silmata metsloomi, kes teda lapsepõlves vaimustanud olid.
Dabrozkas võis kohata mägikitse, karu, hunti, ilvest, hirve ja metssiga.
Ilona ei unusta kunagi, kuidas talle väikese tüdrukuna toodi näha veel beebieas karupoegi, keda mustlased taltsutasid ja endaga laadale kaasa võtsid.
Ilona oli teada saanud, et vana karu on võimatu taltsaks teha või välja õpetada, kuid pojad, kui nad on emast piisavalt vara lahutatud, on väga vagurad ja harva metsikud, nagu nad vabas looduses oleksid.
Metsas ei olnud siiski karust jälgegi, ainult rohkesti linde, kes Ilona lähenedes lendu tõusid, mõned neist sissetungimise peale valjusti protesteerides.
Läbi männiokste tungivad päikesekiirtevihud muutsid paiga nõiduslikuks, mida Ilona samuti unustanud ei olnud.
See kõik oli osa tema lapsepõlve legendidest ja muinasjuttudest.
Ilonale meenus, kuidas ta oli uskunud, et männimetsa sügavuses elutseb draakon, paharettidest mäevaimud redutavad küngaste sees ja müstilised õhulised olendid, nagu Kreeka jumalad, elavad mägede lumiste tippude vahel.
Ilona ümises endamisi väikest viisijuppi, minevikust pärit lihtrahva laulukest, kui ta äkki hääli kuulis.
Instinktiivselt tõmbas ta ohjad pingule ja jäi kuulatama.
Ta kõrvu kostis mitme inimese hääli ja ta pidas seda veidraks, kuna tavaliselt ei olnud sellisel tunnil metsas kedagi.
Talupojad peaksid olema põldudel ja kupja range järelevalve all viljarikkaid aakreid harima.
Siis arvas Ilona, et need võiksid olla puuraidurid, keda ta jutustamas kuulis.
Ta püüdis meenutada, kas praegu on see aastaaeg, mil puid langetatakse ja suuri palke mööda jõge alla orgu veetakse.
Ilona arvates oli palgiparvetuseks jões liiga vähe vett ja pealegi tundus seal puuraidurite kohta liiga palju hääli olevat.
Uudishimulikult liikus ta häälte suunas edasi.
Mändide vahel pehmel samblal ja selle all oleval liival astudes ei olnud hobuse kapju õieti kuuldagi.
Siis nägi Ilona ootamatult puude vahelt suurt raiesmikku ja seal hulka inimesi. Neid võis olla viiskümmend või rohkem.
Ilona silmitses neid huviga.
Neil olid jalas valged kottis püksid ja seljas tikanditega kaunistatud valged kuued, mis rippusid husaari kombel ühel õlal.
Peas olid neil suure uhkeldava sulega mustad ümarad viltkaabud, mis lisasid neile dabrozkalastele iseloomulikku bravuuri.
Ilona otsis silmadega, kas koosolijate seas ka naisi on, kuid kõik olid eranditult mehed. Ta pani imeks, et nad ei näinud välja nagu kehvikutest talupojad, keda võis metsas kohata.
Ilona jälgis silmale avanevat pilti nii süvenenult, et ei märganud, kui hobune puude vahelt välja astus ja ta raiesmikul olevate meeste vaatevälja viis.
Kõik rääkisid väga kiiresti ja energiliselt, vehkisid kätega, ja nii palju kui Ilona aru sai, olid nad ägedalt kellegi või millegi vastu.
Ilona taipas kuulates, et eemaloldud aastad olid lihtrahva keele mõistmise talle keeruliseks muutnud. Enne kodust lahkumist ei olnud see talle mingit raskust valmistanud.
Emaga oli Ilona alati ungari või prantsuse keeles rääkinud, kuid dabrozka keeles oli palju intonatsioone ja mitmeid erinevaid aktsente.
Lihtrahvas rääkis segakeelt, mis tulenes nende kodupaika ümbritsevatest erinevatest rahvastest ja keeltest.
Pealegi oli ungari keeles palju rumeenia- ja venekeelseid sõnu.
Kuid kahes kuuldud sõnas oli Ilona päris kindel. Üks neist oli “võitlus” ja teine “ülekohus”.
Siis aga märkas oraatorliku tulisuse ja siirusega kõnelnud mees korraga Ilonat.
Sõnad surid mehe suul ja Ilonale tundus, et mehe näol oli naeruväärne ilme, kui ta tummalt naist jõllitas.
Enamik meestest olid Ilona poole seljaga, kuid nüüd pöördusid nad ringi ja jäid samuti teda ainiti vahtima.
Valitses vaikus, mis tundus mõjukam lärmi tõttu, mida nad äsja teinud olid.
Siis osutas kõnelenud mees Ilona poole ja karjus:
“Kes ta selline on? Mida ta tahab? Meid on reedetud!”
Mahalangenud palkidel istuvate meeste seas pääses äkki sumin lahti ja nad tõusid jalule.
Esimest