“Saan aru,” lausus noormees malbelt. “Need kitsama ringi eriharrastused pole tavainimesele teada.”
“Mõnikord,” jätkas tüdruk, võttes noormehe vabanduse põgusa peanoogutusega vastu, “olen mõelnud, et kui ma kunagi peaksin mõnda mehesse armuma, siis on too madalamalt astmelt. Keegi, kes teeb tööd, mitte pole parasiit. Kuid kahtlemata osutuvad ühiskondliku positsiooni ja rikkuse nõuded tugevamaks kui mu poolehoid. Hetkel piirab mind kaks meest. Üks on mingi Saksamaa vürstiriigi suurhertsog. Arvan, et tal on, või oli, kusagil naine, kelle ta ohjeldamatus ja õelus hulluks ajasid. Teine on inglise markii, kes on nii külm ja omakasupüüdlik, et eelistaksin talle pigem sedasama kuratlikku suurhertsogit. Mida te arvate, mis ajendas mind teile selliseid asju rääkima, härra Packenstacker?”
“Parkenstacker,” parandas noormees vaikselt. “Te ei kujuta ettegi, kui väga ma teie usaldust hindan.”
Tüdruk õnnistas teda rahuliku ebaisikulise pilguga, mis viitas nende seisusevahele.
“Millega te tegelete, härra Parkenstacker?” küsis ta.
“Mu amet on üks tähtsusetumaid. Kuid loodan maailmas läbi lüüa. Olite te tõesti siiras, kui ütlesite, et võiksite armastada meest, kes on teist hulga madalamal positsioonil?”
“Loomulikult olin. Kuid ma ütlesin “võiksin”. On veel suurhertsog ja markii. Jah, ükski amet pole liiga tähtsusetu, kui mees on ise mees.”
“Ma töötan,” lausus härra Parkenstacker, “restoranis.”
Tüdruk võpatas vaevumärgatavalt.
“Ega ometi kelner?” küsis ta tungivalt. “Töö on noobel, kuid… teenrid, teate… ja toapoisid…ja…”
“Ma pole kelner. Olen kassiir…” Pargi vastaskülge piiraval tänaval, mille poole nad näoga istusid, oli ühel majal näha elektrikiri “RESTORAN”. “Olen kassiir restoranis, mis siit paistab.”
Tüdruk vaatas imepisikest käekella, mis oli peidetud ta vasakut rannet ilustava suurepärase disainiga käevõru kaunistuste vahele, ning tõusis kiirustades. Ta püüdis raamatut oma vöö külge kinnitatud litritega kaunistatud ridiküli toppida, kuid raamat osutus liiga suureks.
“Miks te tööl pole?” küsis ta.
“Mul on öine vahetus,” sõnas noormees. “Mul on veel tund vaba aega, enne kui see algab. Võin ma loota, et näen teid veel kunagi?”
“Ma ei tea. Võimalik et näete, võimalik et mitte. Ma ei tea, kas mulle vastavat tuju enam tuleb. Pean nüüd kiirustama. Mind ootab õhtusöök, ja teatriloož, ja, – oh! – kõik see vana ring. Võib-olla panite tulles tähele autot, mis pargi kaugemas ääres seisab. See, millel on valge kere.”
“Ja punased rattad?” küsis noormees mõtlikult kulmu kortsutades.
“Jah. Tulen alati sellega. Pierre ootab mind. Ta arvab, et teen teisel pool väljakut asuvas kaubamajas sisseoste. Elu on meid nii palju orjastanud, et peame valetama isegi sohvritele. Head õhtut.”
“Kuid on juba pime,” ütles härra Parkenstacker, “ja park on labaseid mehi täis. Võin ma…?”
“Kui teil on väiksemgi tahtmine mu soovidele vastu tulla,” sõnas tüdruk kindlalt, “jääte pärast minu lahkumist veel kümneks minutiks siia pingile. Ma ei taha teid süüdistada, kuid ilmselt olete teadlik, et autodel on tavaliselt nende omaniku monogramm. Head õhtut veel kord.”
Tüdruk eemaldus kärmel ja otsusekindlal sammul. Noormees vaatas talle niikaua järele, kui neiu graatsiline kuju jõudis pargiäärsele kõnniteele ja suundus parginurga poole, kus seisis automobiil. Noormees tõusis ning, laskmata tüdrukut silmist, hakkas äraandlikult ja hetkegi kõhklemata end pargi puude ja põõsaste taha varjates temaga paralleelselt hiilima.
Ümber nurga pööranud, vaatas tüdruk auto poole, möödus sellest ja läks tänavat mööda edasi. Varjates end seisva voorimehetroska taha, järgis noormees silmadega ta liikumist. Jõudnud pargi vastasküljes olevale tänavale, sisenes tüdruk majja, mille kohal rippus elektrituledes särav silt “RESTORAN”. See oli üks neist kergesti silmahakkavatest, üleni valgeks võõbatud suurte akendega hoonetest, kus võis odavalt ja tähelepandamatult õhtustada. Tüdruk läks söögisaali tagaotsa ja vabastas end loorist ja kübarast.
Kassiiri lett oli kohe akna vastas. Selle taga istunud punapäine tüdruk tõusis toolilt ja vaatas rõhutatult kella. Tüdruk hallis tegi sama ja istus tema asemele.
Noormees torkas käed taskusse ja jalutas aeglaselt kõnniteed mööda tagasi. Tänavanurgal puutus ta kinganina väikest pehmekaanelist raamatut, mis oli peaaegu muruplatsile libisenud. Maalilise kaanepildi järgi tundis noormees ära raamatu, mida tüdruk pargis oli lugenud. Ta tõstis selle hoolikalt üles ja luges: Stevenson. “Uued tuhande ja ühe öö lood”. Noormees pillas raamatu tagasi murule ja seisis hetke kahevahel olles. Siis istus ta autosse, nõjatus istmepatjadele ja ütles sohvrile ainult kaks sõna: “Klubisse, Henri.”
KOMÖÖDIA KIIBITSEJATE LINNAS
METAFOORIDE kiuste on mõnel lootust mürgise antšaari surmahingusest pääseda, hea õnne korral basiliski silm siniseks lüüa ning isegi Kerberose ja Argose tähelepanuavaldustest kõrvale põigelda, kuid ükski inimene, olgu ta siis surnud või elus, ei pääse kiibitseja pilgu eest.
New York on kiibitsejate pealinn. Muidugi elab siin üksjagu neid, kes paremale või vasemale pööramata käivad oma rada ja teevad raha, kuid peale nende elab siin hõim, kelle keha näib koosnevat ainuüksi silmadest ning kes summas pidevalt ühest kohast teise liigub.
Need uudishimule pühendunud tegelased sumisevad nagu kärbsed ümber meepoti, kui kusagil toimub midagi ebatavalist. Kui töömees avab kanalisatsiooniluuki, auto sõidab Põhja Tarrytownist pärit mehele otsa, väike poiss pillab koduteel vürtspoest ostetud muna maha, paar elumaja kukuvad äsja ehitatud metroo pärast kokku, leedi õngitseb aluspesu vahelt münti, politsei toob Ibseni Raamatuühingu lugemissaalist telefoni ja võiduajamiste graafikut välja, senaator Depew või härra Chuck Connors tulevad majast välja värsket õhku hingama niipea, kui mõni neist sündmustest või õnnetustest aset leiab, võid sa näha kiibitsejate hõimu, kes mitte millestki hoolides hullumeelselt sündmuspaiga poole tormab.
Sündmuse tähtsus ei loe. Kiibitsejad vaatavad võrdväärse huvi ja süvenemisega nii kooritüdrukut kui ka maksatablettide reklaami maalivat meest. Nad moodustavad komppöiaga mehe ümber niisama tiheda kordoni kui turtsuva mootoriga auto ümber. Nende pilgu eest ei jää miski varjule. Nad on õgardid, kes nuumavad oma silmanärve kaasinimeste õnnetustega. Nagu ahvenad vahivad, takseerivad, seiravad ja uudistavad nad oma pungis kalasilmadega õnnetust toova söödaga konksu.
Võid arvata, et Cupido peab neid silmapiire liiga külmaks, et nende peale oma nooli raisata, kuid kas me pole mitte hiljuti avastanud, et isegi algloomad pole nende vastu immuunsed? Jah, kahele selle hõimu liikmele sai osaks kaunis romanss ja armastus tuli nende südamesse ajal, kui nad vaatasid maaslamavat meest, kes oli õllevabriku vankri alla jäänud.
William Pry oli esimesena sündmuspaigal. Ta oli selliste kogunemiste alal ekspert. Näol pingne rõõm, seisis ta ohvri kohal ja kuulas tolle oigeid, nagu oleks see kaunim muusika. Pealtvaatajate tihedas paisuvas ringis nägi William, kuidas ta vastas leidis aset ärev ja vägivaldne lahing. Mehed veeresid eemale nagu keeglikuulid kokkupuutes kehaga, mis tungis läbi rahvasumma nagu tornaado. Kasutades küünarnukke, vihmavarju, kübaranõela, keelt ja küüsi, tegi Violet Seymour endale teed läbi rahvarämpsu pealtvaatajate esimesse ritta. Tugevad mehed, kes olid võimelised endile istekoha välja võitlema isegi 17. 30-ses Harlemi ekspressis, lendasid kõrvale nagu lapsukesed, kui naine tsentrit ründas. Kaks paksu prillidega daami, kes olid näinud Roxburghi hertsogi laulatust ja takistasid tihti Kahekümne kolmanda