“Üles!” kamandas Kid. “Kas sina korraldad siin seda tasuta kesköist lõunat?”
“Jah, söör. Kas boss võeti jälle pihtide vahele?”
“Paistab küll sedamoodi. Kuula nüüd mind. Kas see väljapanek sisaldab ka mõnda virsikut? Kui mitte, tunnistan ennast lööduks.”
“Siin oli kolm tosinat virsikut, kui täna õhtal mäng algas, kuid kardan, et džentelmänid on kõik nahka pand. Kui teile meeldib esmaklassiline apelsin, võin teile mõned otsida.”
“Liiguta end,” käskis Kid karmilt, “ja otsi virsik kas või maa alt välja, või sul läheb kehvasti. Kui täna öösel pakub mulle veel keegi apelsine, löön tal näo sisse.”
Denver Dicki kalli ja luksusliku toiduga varustatud söögilaual peetud reidi kestel tuli välja üksik virsik, millel oli õnnestunud epikuurlaste lõugade eest end peita. Niipea, kui virsik taskus, jättis väsimatu otsija kindlameelsus Kidi maha. Auhind oli käes. Alla jõudes heitis ta ainult ühe pilgu sõiduteele, kus politseinikud laadisid vange patrullvankritele, ja suundus pikkade kiirete sammudega kodu poole.
Kidi süda oli kerge. Ta tundis end rüütlina, kes pärast surmaohtude trotsimist ja suuri tegusid oma südamedaami auks Camelotti tagasi ratsutab. Kidi südamedaam oli ta saatnud suuri tegusid tegema ning Kid oli talle vastuvaidlematult kuuletunud. Tõsi, see oli ainult virsik, mida südamedaam oli palunud tal tuua, kuid virsiku hankimist kesköises varakevadises linnas, kus veebruarikuu hanged katavad tänavaid nagu raud, ei saa väikeseks teoks lugeda. Naine oli küsinud talt virsikut; see naine oli ta mõrsja, ja Kidi taskus oli nüüd virsik, mida ta õrnalt vasakus käes soojendas nagu kartes, et see võib maha kukkuda ja ära kaduda.
Koduteel põikas Kid valveapteeki ja palus prillidega apteekrit: “Mees, ole nii hea ja viska mu rinnakorvile pilk peale. Tahaksin kindel olla, et mõni ribi pole murdunud. Osalesin väikeses kismas ning veeresin trepist alla.”
Apteeker tegi, mis palutud.
“Ükski ribi pole katki,” oli ta diagnoos, “kuid teil on siin marrastus, nagu oleksite kaks korda Flatironilt alla lennanud.”
“Tore,” sõnas Kid. “Ehk oleksite nii kena ja annaksite mulle riideharja?”
Noorik ootas roosa öölambi roosas valguses. Imed pole veel ilmast täiesti kadunud. Haaratuna hingematvast ihalusest mõne väikese asja – lille, granaatõuna või – oh, jah, virsiku – järele, võib naine saata mehe südaööl ebasõbralikku maailma, ning too teeb, mis kästud.
Ja nüüd seisis mees ta tooli kõrval ja pistis virsiku talle pihku.
“Oh sind võrukaela!” hüüatas noorik armastavalt. “Kas ma ütlesin virsik? Mulle tundub, et parema meelega oleksin ma apelsini tahtnud.”
Jumal õnnista noorikut.
KUNI AUTO OOTAB
HAKKAS hämarduma, kui väikese pargi vaiksesse nurka tuli tüdruk hallis. Ta istus pingile ja hakkas lugema. Umbes pool tundi oli veel aega, enne kui trükikiri hämaruses laiali valguma hakkab.
Kordan: ta kleit oli hall ja piisavalt lihtne, et maskeerida selle laitmatut stiili ja lõiget. Suur loor oli mähitud turbaniks ning ta nägu kiirgas rahulikkust ja ilu. Ta oli siia tulnud ka eile, ja üleeile, ning kohal oli keegi, kes seda teadis.
Noormees, kes seda teadis, viibis ligiduses, valmis tooma järjekordset põletusohvrit suurele hiina jumalale Õnnele. Tema vagadus sai tasutud: lehekülge keerates libises raamat tüdruku sülest maha ja kukkus pingist jardi kaugusele.
Noormees kummardus innukalt raamatu kohale ja andis omanikule tagasi ilmel, mis õilmitseb parkides ja avalikes kohtades. See on segu galantsusest ja lootusest, mis on vürtsitatud respektiga ringkäiku tegeva politseiniku suhtes. Meeldival häälel söandas noormees teha asjakohatu märkuse ilma kohta – tutvumise kõneaine, mis on vastutav suures hulgas maailma õnnetustes – ja jäi siis kivikujuna seisma, oodates oma saatust.
Tüdruk vaatas kõnetanut laisalt. Ta nägi korralikult, ülipuhtalt riides noormeest, kelle näos polnud midagi ebatavalist, kui selle ilme välja arvata.
“Istuge, kui soovite,” ütles tüdruk kõlava õrna kontraaldiga. “Ausõna, mul pole midagi selle vastu. Valgust on lugemiseks liiga napilt. Eelistaksin juttu ajada.”
Õnne vasall istus lahkelt neiu kõrvale.
“Kas te teate,” tõi noormees kuuldavale väljendusvormi, millega pargikoosolekute eesistujad tavatsevad koosolekuid avada, “et olete jalustrabavaim tüdruk, keda ma üle pika aja näen? Vaatasin teid eile. Kas te ka teadsite, et keegi on teile silma heitnud, kuslapuuõieke?”
“Kes iganes te ka poleks,” vastas tüdruk jäisel toonil, “ärge kunagi unustage, et olen daam. Annan teile viimase remargi andeks, kuna selline viga on teie ringkonnas kahtlemata levinud. Palusin teil lihtsalt enda kõrvale istuda. Kui arvate, et kutse annab teile õiguse mind kuslapuuõieks nimetada, võtan kutse tagasi.”
“Palun väga vabandust,” anus noormees. Rahulolev ilme ta näol vahetus patukahetsuse ja alandlikkuse vastu. “See oli minu süü. Teate, tüdrukud, kes käivad parkides… Ei, kindlasti te seda ei tea… Kuid…”
“Palun jätame selle jutu. Loomulikult ma tean. Rääkige mulle nüüd inimestest, kes pargiteedel jalutavad ja gruppidesse kogunevad. Millega nad tegelevad? Miks nad nii kiirustavad? On nad õnnelikud?”
Hetkega kadus noormehe näolt koketerii. Tema osaks oli nüüd ootamine ning ta ei suutnud ära arvata, millist rollikuju temalt oodatakse.
“Neid on huvitav vaadata,” vastas ta, püüdes kohaneda tüdruku meeleoluga. “See on imeline eludraama. Mõned lähevad õhtust sööma, teised… ee… mujale. Olen mõnikord isegi püüdnud nende elulugusid ära arvata.”
“Mina mitte,” sõnas tüdruk. “Ma pole uudishimulik. Tulin siia ja istun siin ainult seepärast, et olla lähemal suurele, tavalisele, tuksuvale inimkonna südamele. Minu kildkonnas ei tunne neid südametukseid kunagi. Mida te arvate, miks ma teiega räägin, härra…?”
“Parkenstacker,” lausus noormees ja ta näole ilmus innukas ja lootusrikas ilme.
“Ei,” ütles tüdruk, saledat sõrme üles tõstes ja naeratades. “Tunneksite selle kohe ära. Mõnel inimesel on võimatu hoida oma nime trükis avaldamata. Või isegi portreed. Kannan seda loori ja kübarat ainult seepärast, et need aitavad mul tundmatuks jääda. Võid näha, kuidas sohver seda vaatab, kui arvab, et ma ei näe. Ausalt öeldes on ainult viis-kuus nime, mida peetakse pühamast pühamaks, ja õnnetul kombel kuulub minu oma sünni poolest nende hulka. Räägin teiega sellepärast, härra Stackenpot…”
“Parkenstacker,” parandas noormees aupaklikult.
“… härra Parkenstacker, et tahan vestelda – kas või kord – loomuliku mehega – mehega, keda pole rikkunud rikkuse põlastusväärne läige ja oletatav ühiskondlik üleolek. Ah! Kui te ainult teaksite, kui tüdinud ma sellest olen! Raha, raha, raha! Kõik mind ümbritsevad mehed tantsivad nagu väikesed marionetid, mis on ühe vormi järgi välja lõigatud. Mul on kõrini lõbustustest, juveelidest, reisidest, seltskonnast ja igat sorti luksustest.”
“Olen alati arvanud,” poetas noormees kõhklevalt, “et raha on kena asi.”
“Üldjuhul seda tõesti ihaldatakse. Kuid kui sul on nii palju miljoneid!” Tüdruk lõpetas lause kurva käeviipega. “Rikkus on monotoonne,” jätkas ta. “Väljasõidud, dineed, ballid, teatrid, õhtusöögid – kõike varjutamas priiskava rikkuse vari. Mõnikord ajab jäätükkide klõbin šampanjaklaasis mu hulluks.”
Härra Parkenstacker näis olevat ülimalt huvitatud.
“Mulle on alati meeldinud,” ütles ta, “lugeda ja kuulata jutte rikaste ja tuntud inimeste elust. Arvan, et hingelt olen snoob. Kuid mulle meeldib, et info oleks täpne. Mulle