Appassionata. Märt Laur

tuletõrjeauto kellahelinat, aga see kaugeneb kohe. Lõunani on veel kolm tundi, aga käed pakitsevad. Vaatad naabri poole – tema kuhi on sinu omast suurem, tähendab, ei tohi veel puhata. Kiired liigutused, veel kiiremad liigutused, siuhti käsivarrega ülelauba. Higilõhna tunned ainult esimesed päevad, pärast seda muutub see õhu loomulikuks koostisosaks.

      Vaiksed sõnad. Väljas on paar miinuskraadi, aga päike sulatab inimesi: vahetatakse repliike, räägitakse söögist, kostab isegi sädelevat naerulõkerdust.

      Masinate müdinas on muusikat. On erinevad rütmid, mis vahel põimuvad üksteist võimendades ning siis lahknevad. On ülem- ja alamrütmid lähemate ja kaugemate, valjemate ja häbelikemate masinate vahel.

      On lõuna.

      Silvia teadis, et lisaks suurele peauksele, millest ainsana tohtisid töölised käia, oli igal korrusel ka varuväljapääs, kust pääses nii ukseni tagahoovis kui ka laoruumidesse. Varupääsu tohtisid kasutada ainult mehed ja need naistest, kes tassisid kangarulle üles.

      Kui Silvia kõrvu jõudis, et ülevaataja on selleks päevaks läinud teise vabrikusse, võttis ta julguse kokku ja hiilis lõuna ajal varuväljapääsu kaudu trepile, tippides vaikselt allkorrusele, kus masinate müdin summutas ta sammud. Mehed istusid üheskoos lao kaugemas otsas, sõid suurtest kruusidest suppi ja ajasid lärmakalt juttu. Silvia kükitas ja hiilis masinate varjus kastideni, kuhu koguti õmblusjääke. Hallide ja mustade puuvillast kangalõikude seas tõmbasid tema tähelepanu suured riidetükid, mis veiklesid valguse käes. Silvia kahtles küll, kas need kõlbavad soojenduseks nii hästi nagu „tondinahk” või velvet, kuid värvid ja sära ahvatlesid teda.

      Kuid Manzod ju ei varasta, teadis ta.

      Ta mõtles köhivale ja külmetavale väikevennale, kes oleks saanud tekist palju rohkem kasu kui vabriku omanik, kes ilmselt ei märkagi nii pisikese asja kadumist. Talle tundus, et isa ja ema olid rääkinud teisest asjast – millegi võtmisest, kui seda endal vaja ei läinud.