„Ciao,” ütles meeshääl summutatult.
„Rico?”
Pikk sahisev vaikus traatides tema ja Milano vahel, kuni hääl end teisel pool lõpuks omaks tunnistas.
„Hei, vennas. Ma olin juba ära minemas. Mul on kiire.”
„Minemas kuhu? Kuula, stronzo… Millega sa oled hakkama saanud, mida ma pean lehest sinu kohta lugema?”
Enrico üritas alguses tagasi ajada, aga pidi mingi hetk taipama, et see vennaga läbi ei lähe, sest ütles kuivalt: „Ma ei saa sellest praegu rääkida. Ja ära usu kõike, mida kirjutatakse.”
„Siin pole asi uskumises, sinu näopilt ja… See ju on sinu näopilt ikka? Sa emale ei mõtle üldse või, ta ei ela seda üle.”
„Ma võtan sinuga ise ühendust.”
„Oota!” hüüdis Pietro. „Ma ei ole ju Averones. Ma annan sulle oma aadressi ja numbri, saad teinekord helistada ja teate jätta.”
Ta luges need talle märkmikust ette, juhendades, kuidas Antonio maja leida.
„Monte dell’Angelo?” küsis vend. „Kaua sa seal oled?”
„Ma ei tea veel, võib-olla nädala, võib-olla vähem.”
Järgnes paus, aga Enrico ei pannud toru ära.
„Vennas,” ütles Pietro ja ohkas torusse. Ta ei leidnud tükk aega sõnu ning ainult praginad ja kahinad liinil rääkisid, et ühendus pole katkenud. Ta rutjus murelikult oma kaelasooni ja miskipärast jooksid ta silme eest läbi Ricoga seotud mälestuspildid lapsepõlvest. „Hoia ennast,” ütles ta lõpuks peaaegu õrnusega, teadmata, kui palju sellest üle kehva liini Milanoni jõuab. „Ma ei ole sind ammu näinud.”
Tagasi mäemajja jõudes tundis Pietro närvilist teotahet, mida ei leevendanud ka kruusitäis külma vett. Ta võttis Antoniolt saadud paberid, istus klaveritoolile ja pani noodid enda ette. Tempot polnud märgitud, aga ta oletas, et mõõdukas Allegretto poleks väga vale. Ta heitis esimesed teravad akordid kiiresti õhku ja saatis nende tasasele kõlale järele aeglase mitmehäälse (ta lubas siinkohal väikese kõrvalekalde) arpedžo; see kukkus välja nii rõhutatult nurgeline, nagu oleks külmkapp trepist alla visatud. Ta mängis noote lugupidamise ja umbusu seguga, distantseerides ennast autorist. Ettevaatlikult katsus ta seda helitükki proovile panna, kontrollides selle meloodiakaarte viimistlust ja osasid ühendavate sildade vastupidavust. Ta ei märganud, millal Antonio ta kõrvale ilmus.
Antonio vaatas klaverit sõrmitsevat Pietrot, nähes hoopis teistsuguseid värve ja liikumisi. Ta toetus randmetega lauale, aga sõrmed puudutasid ettevaatlikult mõttelisi klahve. Üksik do-noot oli nagu taevasinine vilksatus, samas kui mitu sellist laienesid kontsentriliste ringidena. Ta sõrmed lõid õhku mürkrohelistest laikudest koosneva fa-mažoori. Ühe kolmkõla noodid olid sama värvi, kuid eri tooniga, välja arvatud dissonantsed kolmkõlad, mille puhul lisandus häguselt mõni soe põhivärv. Puhtad intervallid paistsid sujuva liikumisena. Valjud helid ja kõrged toonid olid heledamad, pehmed helid ja madalad toonid tumedamad.
Ta võis tajuda nii palju varjundeid, et ei suutnud enamikku neist kirjeldadagi, üksnes tunda, ja mõne värvi jaoks polnud nimegi välja mõeldud. Ta mõistis kahjatsusega, et Pietro seda ei näe, ei oska oma käsi õigesti juhtida ning sibab loost läbi nagu vesikirp üle tiigivee.
Pietro märkas, et Antonio raputab pead, ja tõstis sõrmed klahvidelt.
Antonio raputas ikka pead. „Valesti valesti valesti,” sosistas ta ja näitas käega, et Pietro tõuseks, istudes siis tema asemele. „Valesti valesti.”
Ta keeras uuesti esimese noodilehe – samal ajal jätkus monotoonne „vales… vale… stivale… valestivale…” –, tõmbas kuuldavalt hinge nagu enne sukeldumist ja lajatas siis klahvidele, lüües fortissimos topeltakordi, tõmbas uuesti hinge, kordas akordi helistikus ülespoole liikudes, siis tuli ülemisest registrist peaaegu võimatult kiiresti arpedžeerides alla tagasi nagu veerekivide kanonaad. Antonio vasak käsi kordas kolmenoodilist motiivi, parem võttis selle põhimeloodia aluseks, varieeris eri asendites ja lisas detaile, mis Pietrot jahmuma panid. Bass liikus nagu külm hoovus sügaval ookeanis, kahehäälne meloodia sillerdas valguskildudena ja virvendas briisina üle pinna, rullus, murdus ja taandus.
Muusika rääkis Pietroga.
Ma mõistan kõigi asjade saladust, ütles see. Ma tean, kuidas maailm töötab, millest on see kokku pandud ja kust võib Jumalat leida. Ning Jumal on mind lubanud lävele, mis eraldab siin- ja sealpoolsust, öeldes: „Vaata ja õpi.”
Kui muusika lakkas, ei tulnud Pietro suust sõnagi.
Antonio pöördus toolil ringi. „Ja see on kõigest pealispind…”
Pietro vaikis – esimene kord, kus ta ei suutnud tõesti mitte midagi öelda. Ta tundis äkilist vajadust olla oma mõtetega üksi, astus välisuksele ja vaatas, palavusest hingeldades, kuidas kärbsed olid kinnitunud majaseinale nagu tõrvapritsmed. Siin oli rahulikkus, millega ta polnud harjunud – laisalt liikuv tuul, päikeses koolduv hein ja puuoksad, mis kukutasid krabisevaid lehti. Ta tõstis käe silmile ja põrnitses kivimüüril magavaid gekosid. Paistis, et neile palavus meeldis.
Antonio istus endiselt klaveri taga ja ootas. Pietro rehmas tema poole.
„Ma arvan, et olen tänaseks piisavalt kuulnud. Homme jätkame.”
Ta kallas suurde kannu vett, veini ja jääkuubikuid ning segas seda pika puulusikaga. Ta jõi ahnelt, kuni jahedus hakkas kõri pitsitama, ning käratas siis gekode peale, kes ehmusid ja sibasid müüri kaugemasse ossa. Oli see ateenlane Thukydides, kes väitis, et alles viinapuude kasvatamisega tõusid Vahemere-äärsed rahvad barbaarsusest kõrgemale?
Ta veetis järgmised tunnid, uurides neile neljale noodileheküljele kirjutatut üht- ja teistpidi, kuni ta mõtted kaotasid sidususe. Tõesti, esmapilgul poleks sugugi võimatu, et mõni erakordselt hea konsitudeng millegi samaväärsega hakkama saaks. Antonio tõlgendus oli rabav, kuid need leheküljed polnud geniaalsed selles mõttes, nagu oli geniaalne „Üheksanda sümfoonia” algus. Kuid konsitudengitel kippus nappima vaba mõtlemist ja isikupära, samas kui tema ees muud polnudki kui tempimata originaalsus.
Ta mõtted pendeldasid seinast seina, ühes äärmuses uskumatus, teises kisendav tahe uskuda, sealjuures kippus viimane peale jääma, hoolimata sellest, et ta oli end alati pidanud ratsionaalselt mõtlevaks. Muidugi, alati pole tal olnud ka Veronicat ega vajadust Veronicast kinni hoida, maksku see kas või oma põhimõtete osas järeleandmise. Ometi näris temas teadmine, et aastate jooksul oli ta näinud liigagi palju petiseid ja ka lihtsalt naljahambaid ning praegune näis järjekordse sellise juhtumina. See võis olla teadlik jäljendamine ja võis olla ka nutikas kollaaž, sest midagi äratuntavalt beethovenlikku selles tükis ju oli. Ja ometi ei suutnud ta välja mõelda, keda ja mis põhjusel pidanuks Antonio petma. Tema siiatulek oli liiga suur ja samas liiga juhuslik ettevõtmine, et midagi nii labast üritada. Ta polnud Antonio siiruses kindel, kuid Silvia omas ei kahelnudki.
Veel õhtulgi niheles ta und saamata voodis ja keeras end ühelt küljelt teisele, mõtted fikseeritud Antoniole. Ta oli jälle jõudnud faasi, kus talle tundus, et antagu talle vaid mõned leheküljed jumalikust kümnendast ja terve Conservatorio, terve Itaalia, terve Euroopa oleks tema taga. Korjandused, annetused, heategevuskontserdid, raadiosaated, teleesinemised (muidugi üksnes tema kui Antonio esindajaga)… Milline potentsiaal! Beethoven oleks alles algus – minevik oli täis heliloojaid, kelle lõpetamata teosed pidid võnkuma kusagil Antonio sisekosmoses, oodates väljapääsu nagu ristimata hing õnnistust.
Samal ajal istus Antonio aias, mõeldes, kaua ta suudab veel jätkata. Päike oli juba kadunud ja valgust nappis, aga taevas oli täis õhukesi roosasid pilveribasid ning vähene tuul