„Andreas…”
„Jah?”
„Ma räägin sulle midagi.”
„Jah.”
Ma hingasin sügavalt sisse ja püüdsin kusagilt alustada. Algusest. Jah. Algus oli hea koht.
„Vaata, Andreas… Kas sa oled kunagi kuningalinnas käinud?”
„Ei ole.”
„Siis ma pean sulle seletama.Vaata, kuningakoda seisab muust linnast natuke kõrgemal, künka otsas. Ja mõned aknad on linna poole. Otse all lossimüüri ääres on turuplats, ja edasi tulevad majade katused ja tänavad ja lõpuks linnamüür. Aga see on kaugel. Ja see, mis ma rääkida tahtsin, juhtus ühe pagaritöökoja õue peal.Tervet õue ma oma aknast ei näinud, katused jäid ette. Aga ühe katuse ja seina vahelt avanes kitsas siil, majadevaheline käik, mis viis pagari tagahoovi välja. Ja seal hoovi nurgas nägin ma ükskord pagariselli ühe tüdrukuga. Nad suudlesid.Väga pikalt. Ma jäin neid vaatama, lihtsalt sellepärast, et see suudlemine võttis veidralt kaua aega. Ma ei olnud kunagi varem näinud, et keegi teisele nii pikalt suud annaks. Seda tehakse ju lühidalt. Korraks. See pagarisell silitas tüdrukut igalt poolt. Ja tüdruk lükkas poisi käsi eemale, aga kuidagi liiga aeglaselt.
Ma mõtlesin, et kui ta tõesti ei taha, et see poiss teda puutuks, siis oleks tal ju väga lihtne kiusajast lahti saada.Tal pruugiks ainult appi hüüda ja poiss eemale tõugata. Küllap keegi kuuleks.Aga ta nagu ei tahtnudki, et poiss päriselt ära läheks.Ta oli kogu aeg nagu kahevahel.Tõrjus küll poisi käsi eemale, aga mitte küllalt kiiresti. Siis see poiss tõstis tema kleidisaba üles ja surus ta vastu seina. Oma kehaga.
Tüdruk justkui tõukas poissi eemale, aga ma ei saanud küll aru, et sel mingit mõju oleks olnud. Mina tema asemel oleksin leidnud vähemalt kümme viisi, kuidas poisist lahti saada! Kui ma oleksin tahtnud.Aga tema nähtavasti ei tahtnud.Tema lasi ennast vastu seina suruda. Kuigi see on kõige abitum olukord, kuhu üldse sattuda võib.
Aga siis keegi tuli. Ma arvasin, et nüüd tullakse tüdrukule appi, aga see inimene ei läinud neile isegi ligi. Ma ei tea, kes see oli. Ma ei näinud teda katuseserva tagant. Ma sain lihtsalt selle järgi aru, et pagarisell ja tüdruk hüppasid järsku teineteisest eemale. Silusid oma riided korda. Jäid seina äärde seisma, pea norus ja silmad häbi täis.
Ju nad kuulasid, kuidas keegi neid sõitleb. Ja siis nad läksid minema.
See oligi kõik, mis ma nägin.”
Tõmbasin hinge ja vaatasin vilksamisi Andrease poole, kes oli kogu selle aja vaikides minu kõrval ratsutanud.Ta vaatas mulle vastu – ei naernud. Isegi ei muianud.
„Siis te ju teate, kuidas lapsetegemine käib,” ütles ta vaikselt.
„Ei tea,” ütlesin ma. „Sest kui ma seda hiljem kaplanile rääkisin, ei maininud ta mulle poole sõnagagi, et see, mida nemad tegid, oleks kuidagi lastega seotud.”
Andreas tõmbas kulmu kortsu. „Miks te seda üldse kaplanile rääkisite?”
„Sellepärast, et mu isa ei tahtnud mind kuulata.”
„Miks?”
„Ma ei tea. Ma ei oska arvata.Võib-olla ta arvas, et kaplan teab paremini, mida minuga niisuguses olukorras ette võtta.”
„Niisuguses olukorras?”
„Ma ju nägin seda pärast unes. Ma ise olin selle tüdruku asemel, ja keegi mees, see ei olnud pagarisell, see oli keegi täiesti võõras inimene, silitas mind samamoodi. Ja kuna ma ei näinud mingit mõtet talle vastu hakata, siis ma lasin sellel sündida. See oli tõesti väga meeldiv, nagu sa ütlesid. Ja kui see liiga meeldivaks muutus, siis ma ärkasin üles. Keset ööd. Pime oli. Ma tegin silmad lahti ja nägin oma isa ukse peal.Ta vaatas mind.Väga kurva näoga. Ma ei tea, miks ta oli ärganud, võib-olla ma rääkisin läbi une. Igatahes oli ta üleval. Ma tahtsin talle jutustada, mida ma unes olin näinud, aga isa ütles, et ma ei peaks seda rääkima mitte temale, vaid kaplanile. Sest see on niisugune asi, mida tuleb pihtida. Ja kuna ta seda soovitas, siis ma läksingi järgmisel päeval pihile. Rääkisin kaplanile, mida ma olin pagari tagahoovis näinud. Ja mida ma pärast unes nägin. Kaplan ütles, et see on kurjast, mida nad tegid. Ja see, et mina neid vaatama jäin. Ja mu unenägu ka. Nii et ma pidin ennast karistama. Kaplan arvas, et kümnest avemariast on vähe. Ma pidin võtma ratsapiitsa ja… Pärast seda pole ma Cunnewarele enam piitsa andnud.”
Pomisesin viimased sõnad, tundes korraga piinlikkust selle üle, et ma olen pidanud nii tobedal põhjusel endale ihunuhtlust jagama. Ma ei söandanud Andrease poole vaadata, et näha, mida tema asjast arvab.Vaatasin selle asemel siledaks kulunud sillakive meie jalge all ja kuulasin, kuidas meie hobused neid mööda klompa-klompa edasi astuvad.
„Ma arvasin, et sellega on kõik,” lisasin, kui tema ka midagi ei öelnud. „Et pärast seda karistust on asi korras. Ma olen pattu kahetsenud ja sellega kõik lõpebki. Aga need unenäeod ei lõppenud. Need tulid ikka. Ma teadsin, et ma pean palvetama, kui nad tulevad. Kaplan ütles, et kurjast ei saa niisama lihtsalt võitu. Kui ma olen sellele kord sõrme andnud, siis ma pean arvestama sellega, et mind kiusatakse edasi. Ja mida rohkem ma vastu panen, seda hullemini kiusatakse. Nii et ma pean väga hoolas olema. Ja väga karm enda vastu. Ma ei tohi lasta kurjal endasse pesa teha. Kui ma jätan ta rahule, jätan ta endast välja ajamata, siis ta saab minust võitu ja… Ja võib sundida mind päris elus tegema neidsamu asju, mida ma unes näen. Aga seda ma ei tohi. Siis olen ma kadunud.”
„Nojah,” pomises mees mu kõrvalt. „Muidugi olete.”
Ma neelatasin kõvasti. „Ma olen püüdnud, ausõna, ma olen püüdnud!”
„Mida? Ennast nüpeldada?”
„Seda ka, jah, aga see pole aidanud. Need unenäod tulevad ikka. Ainult et nüüd on nad teistsugused. Jubedamad. Palju tapmist ja tagaajamist.Tohutu hirm kinni jääda. Kuhugi, kust ma välja ei saa.
Või kellegi kätte, kes mind minema ei lase. Ja siis ma palvetan, kui ma üles ärkan. Sest mul on tõesti väga suur hirm. Et see kõik lähebki nii. Juhtubki päriselt. Ja nüüd ongi juhtunud.” Ma neelatasin, et valusat klompi kurgust alla suruda. „Ma ei tea, kui see kõik peakski täide minema, mida ma näinud olen, siis ma jõuan tohutu hulga inimesi maha lüüa, enne kui mind lõpuks kinni võetakse.”
„Miks te arvate, et teid kinni võetakse?”
„Aga see on ju päriselt nii! See, mida Wieshofen minuga tegi. See on täpselt see, mida ma näinud olen.Ainult et inimesed on erinevad.
Ja olukorrad.Aga see, et mind taga aetakse ja kinni püütakse…” Ma raputasin pead. „Ma ei saa sinna midagi teha. Ma olen jahiloom.
Ükskõik, kui kaua ma üritan elus püsida. Lõpuks tuleb ikkagi keegi, kelle jõud minu omast üle käib. Parim, mida ma teha saan, on tappa ta enne, kui tema jõuab mind tappa.”
Selle peale ei kostnud Steinbrück enam midagi. Ratsutas vaikides edasi. Mina ei julgenud ka enam midagi öelda. Ma tundusin endale narr kõigi oma unenägudega. Mis sellest siis on, kui ma vahel midagi hirmsat unes näen? Kõik ju näevad.Vist. Ega ma seda tegelikult ei teadnud. Ma polnud unenägudest peale kaplani kellelegi rääkinud. Isegi mitte armsatele õuedaamidele. Kuigi nemad vahel jutustasid oma unenägudest minule ja teistele sõbrataridele, ja siis me mõistatasime üheskoos, mida need tähendada võiksid. Mina ei olnud julgenud oma painajaid kellegagi jagada. Need tundusid päevavalges nii tobedad. Nii mõistetamatud. Nii häbiväärsed. Sest mina oleksin ju võinud midagi kangelaslikku unes näha – mõnda suurt lahingut, mille ma võidan.Või uhkeid pulmi, mille ma mõne nägusa võõramaa printsiga pean. See oleks olnud mulle sobilik unenägu. Mitte see, et keegi mulle elu kallale kipub.
MIDA ANDREAS MU UNEDEST ARVAS, SEDA MA TEADA EI SAANUDKI. Sest ühel hetkel tõstis ta sõrme huultele ja andis märku hobuse seljast maha tulla.Ta astus minu ees ühele loomarajale, mis viis meid edasi kõrgete puude alla.