Kui nad tema käekesed suudlustega katsid, leidis ta end vaid mõtlevat, et nende huuled olid kuumad ja liiga pealetükkivad, ning ta tundis kerget vastumeelsust, kuna kõik see oli nii teatraalne ja ebatõeline.
“Vahest soovin ma liiga palju, kui ootan samasugust armastust, kui emale ja isale osaks langes,” mõtles ta nüüd.
Kuid ta teadis, et otsib armastust, mis oli kuidagi seotud tema ees laiuva iluga – hõbedaselt sillerdava järve, purpurpunaste varjudega puude all, salapärase aiaga, mis näis olevat tulvil nende vaimudest, kes siin varem elanud olid.
“Mis on armastus? On see osa ilust? Kas see on see, mida papa püüdis mulle kirjeldada kui “maailma taga peituvat maailma”?”
Ta küsis, kuid ei teadnud vastuseid. Siis taipas ta, et tal on külm.
“Ehk saan ma seda kunagi teada,” mõtles ta üles kuu poole vaadates.
Siis, kergelt värisedes, tõmbas ta kardinad ette ning ronis suure siidbaldahhiiniga voodi pimedusse.
2
Kuningas George IV tõusis püsti. Ta seisis hetke, oodates üheksateistkümne härrasmehe vaikimist, kes istusid söögitoa laua ümber.
Viimased nägid hõbedase tapeedi, punaste sammaste ja kollase graniidi taustal väga suursugused välja.
Pikk, sinise Hiina portselaniga kaetud hiigelsuure kuldornamentikaga laud oli omamoodi sensatsiooniline, kuna kuningas oli tarvitusele võtnud moejoone, kus valgest linasest laudlina ei kasutatud.
Selle asemel läikisid otsekui peeglil tema monogrammiga kaunistatud kristallpokaalid, kuldsed magustoidunoad ja – kahvlid ning Waterfordi klaaskarahvinid.
Kui kõik silmapaarid laua taga seisja poole olid pöördunud, tõstis Tema Majesteet klaasi.
“Härrased,” lausus ta, “ma tõstan toosti suurepärasele puhtatõulisele ratsule, kes pakkus meile täna võidusõitu, mida hipodroomi ajaloos veel kaua mäletatakse – Topsailile ja tema tuntud omanikule vikont Yelvertonile!”
Külalised, peale vikondi, kes laua otsas istus, tõusid.
Klaasid kerkisid ja üheksateist häält hüüdis:
“Topsail! Yelverton!”
Kui kuningas istet võttis ning külalised tema eeskuju järgisid, tõusis vikont.
Ei olnud kahtlustki, et ta nägi äärmiselt elegantne ja silmapaistev välja. Ükski mees ei suutnud jätta hindavalt piidlemata ennenägematut viisi, kuidas ta oli kinnitanud oma kaelasideme.
Rääkides tasasel, ent kandval häälel ja näidates, et tal on peale muude suurepäraste väärtuste ka täiuslik kõneoskus, lausus vikont:
“Kas ma tohin Tema Majesteeti ning teid, mu sõbrad, tänada mu hobusele antud hinnangu eest? Minu arvates soovite te kõik mind ütlevat, et kui kellelgi meist on olnud hipodroomil sama palju õnne kui minul tänasel pärastlõunal, on see olnud tingitud asjaolust, et “kuningate sport” on saanud julgustust, toetust, ja ma võin ehk öelda, inspiratsiooni kõige suurepärasemalt sportlaselt meist kõigist – kuningalt endalt!”
Kõik hüppasid jalule, et kuninga terviseks juua, ega olnud kahtlustki, et viimane oli meelitatud nii komplimendist kui ka viisist, kuidas vikont oli endale osutatud au peremehele tagasi pööranud.
Tegelikult vastas tõele, et hipodroom – seda meelelahutust oli kuningale tutvustanud Cumberlandi hertsog – valmistas Tema Majesteedile suurimat rõõmu.
Juba kuninga noorpõlves oli üks Carltoni maja tallipoistest märkinud, et hobused vallutasid kogu noore valitseja mõttemaailma.
Ta käis igal võimalusel võiduajamistel ning külastas korrapäraselt Lewesi, Brightoni ja Newmarketi võidusõite.
Kuid nagu kõige muu puhul, mida kuningas armastas, esines ka võiduajamistel tõuse ja mõõnu.
Sajandi lõpul oli kuninga hobusekasvandus kokku kuivanud, mis oli vastavuses tema väljakuulutatud kavatsusega kokkuhoidlikumat elu elada. Ta oli siiski kiiresti ehitanud uue hipodroomi Newmarketil ning üheteistkümne aasta kestel võitsid tema hobused ei rohkem ega vähem kui 1185 võidusõitu.
Hiljem sai Newmarketist džoki Samuel Chiffney ümber tõusnud skandaali tõttu tabu ning oma paljude sõprade pahameeleks ja üllatuseks teatas kuningas, et ei taha selle hipodroomiga enam mingit tegemist teha.
See ei takistanud teda kõiki teisi võidusõite külastamast ning hobuste peale kaugelt rohkem raha kulutamast, kui ta seda endale tegelikult lubada võinuks.
Nagu vikont oli öelnud, julgustas ta kõiki, kellega suhtles, üles ehitama isiklikke hobusekasvandusi ning paraku ka nende peale kihla vedama, nagu tal see endal kombeks oli.
Kui kõik teist korda istet olid võtnud, lausus vikondi naaber talle:
“See oli pagana hea kõne, William. Ma soovin, et oskaksin sama kergelt sõnu seada kui sina!”
“See on harjutamise küsimus, mu kallis poiss,” vastast vikont, “nagu igal muulgi elualal, käib professionaalsus käsikäes tegevuse kordamisega, kuni see saavutab täiuse.”
“Ma oletan, et see kehtib ka armastuse vallas?” naeris sõber.
“Nagu sa ütlesid, teeb ka sel alal harjutamine meistriks!”
Ka paljude teiste õhtustajate poolt, kes pealt olid kuulanud, kostis naeru.
Tegelikult ei valmistanud kellelegi raskust naerda pärast õhtusööki, mis oli olnud tõeline kulinaariakunsti tippteos, ning võrratuid veine.
Carltoni majas oli see ikka nii, mõtles vikont endamisi. Külalised lahkusid tundega, et kuningas ületas end igal tegevusalal peale rahva usalduse ja armastuse võitmise, mida ta ihkas.
Õhtusöökidel nagu kõnesolev, mil ta viibis oma sõprade keskel, oli võimatu jätta imetlemata tema vaimukust ning olla võlutud ta sarmist.
Vähemalt nende puhul, kes tema seltsis aega veetsid, nõudis kuningas viisakust ja šarmantsust kui vältimatult härrasmehe juurde käivaid omadusi.
Moraal võis tema võimu ajal Beau Monde’is küll kannatada, kuid head kombed ja puhtus olid tundmatuseni paranenud.
Portvein oli lauale antud ning kuningas nõjatus toolis tahapoole, olles seejuures nii teravmeelne ja lõbus, et kõik eelistasid omavahel rääkimisele teda kuulata.
Õhtu lõppes siiski varakult.
Vanemaks saades ei armastanud kuningas George õhtuti kaua üleval olla ning oli loobunud ka sel määral joomast, nagu see nooruspäevil oli kombeks olnud.
Need, kes olid teda noil päevil tundnud, teadsid rääkida lugusid õhtusöökidest, mis kestsid kella neljani hommikul, mil enamik külalisi lahkus sellises joobeseisundis, et neid tuli tõldadesse kanda.
Kuid hulk naisi, kellesse kuningas armunud oli, alustades proua Fitzherbertiga, olid teda lõpuks veennud, et selline mürgeldamine ei tule ta tervisele sugugi kasuks.
Nüüd tõusis ta kuninglikult püsti, näidates sellega, et oli kätte jõudnud aeg jumalaga jätta. Paljud tema külalistest kaalusid, kus õhtut jätkata.
“On sul midagi plaanis, William? Või läheme koos White’i?” küsis kapten Lionel Worfield.
Vikont kaalutles hetke.
Ta mõtles väga võluvale daamile, kes teda oma Berkeley väljaku buduaaris ootas, ning sellele, et praegu loodab tema armuke, kes Covent Gardenis esines, tema tõlda lavaukse juures seisvat.
“Kas on midagi tähtsat,” küsis ta, “või võib see homseni oodata?”
“Ei midagi tungivat,” vastas onupoeg. “Ma sain lihtsalt onu Roderickilt üsna kummalise kirja.”
Vikont peatus.
“Sa said kirja?” küsis ta ning polnud kahtlustki, et tema hääles kõlas üllatusnoot.
“Seda ma