Tema silmad olid näinud maailmaosi, mida vaid vähesed täiskasvanud, lastest rääkimata, kunagi külastanud olid.
Nii ei olnudki üllatav, et Sir Rodericki käe alla sattudes oli tegemist äärmiselt aruka neiuga, kel olid laialdased teadmised paljudes valdkondades, millest tema eakaaslastel aimugi ei olnud.
Sir Roderick mõtles, et nüüd oli vaja lisada veel kerge väline lihv, mis võimaldaks neiul kõrgseltskonnas positsioon leida, ning kindlustada, et tema ebatavaline ja ainulaadne ilu sobiva raami leiaks.
Sir Roderick oli paljunäinud mees ning tänu rikkusele ei olnud pealinna, kus teda meelsasti vastu ei oleks võetud, ega üheski riigis ühtki maja, mille peremees tema võõrustamise üle uhkust poleks tundnud.
Worfield oli vana ja suursugune perekond ning Sir Roderick selle seitsmes parun.
Kuna temalt paljudes riikides nõu küsiti ning seda edukalt ära kasutati, olnuks tal kerge veel mitme tähtsa tiitli omanikuks saada, kuid ta ei olnud sellest huvitatud.
Sellele vaatamata oli ta äärmiselt uhke oma suure ja silmapaistva häärberi üle Hertfordshire’s, mis oli Worfieldi perekonnale kuulunud juba peaaegu viissada aastat.
Tema vanaisa oli majja oma panuse andnud ning lasknud põhiosa Robert Adamil põhjalikult ümber ehitada.
Sir Roderick leidis just need ruumid Astara jaoks eriti sobivad olevat ning ta oli viimased kaks aastat, mil nad Euroopas ringi sõitsid, kogunud pilte ja muid väärisasju, millega tube kaunistada.
Sir Roderickile oli ootamatusena tulnud, et Astarat Pariisis sedavõrd võlus Johann van Aacheni maal. Oma võrratu tehnikaga oli too keiser Rudolf II õukonnakunstnik olnud.
Mees mõistis Astara entusiasmi “Parise otsuse” puhul, kuna neiu meenutas ise suuresti neid kolme armastusväärset taevalikku jumalannat, kes seisid kauni noore troojalase ees, igaüks kindel, et saab endale õuna, mis pidi langema osaks kõige kaunimale.
Sir Roderick mõtles, et Astaras oli midagi, mis eristas teda kõigist teistest naistest, keda ta iial kohanud oli.
See oli midagi jumalikku ja sõnulseletamatut ning mees teadis, et just see pani mehed temasse esimesest silmapilgust ülepeakaela armuma.
Ta teadis ka, et London ei erine millegi poolest Roomast ega Pariisist, ning tal tuleks sealgi suur osa ajast pühendada õnneotsijate eemalepeletamisele.
Sir Roderick ei teinud saladust tõsiasjast, et peab Astarat oma adopteeritud tütreks ning et too pärib suure osa tema varandusest, kui mitte kõike.
Kui nad toast välja astusid ja läbisid halli, kus teenrid pakkisid lahti suuri kaste ostudega, mis nad Euroopast Inglismaale olid toonud, lõi talle korraga pähe, et viimane võis olla rohkem needuseks kui õnnistuseks.
Sir Roderick hüüdis oma esindajat, kes teda ostude tegemisel aitas.
“Ma vajan kahte meest, härra Barnes, kes selle maali siin võõrastetuppa tooksid ning seda kamina kohal hoiaksid.”
“Jah, muidugi, Sir Roderick,” vastas härra Barnes.
Ta astus suunas, kuhu Sir Roderick oli viibanud, ning andis kahele teenrile korralduse maal võõrastetuppa tuua.
Maal oli üsna suur ning selle raam kullatud ja rohkete nikerdustega. Kui mehed pildi üles tõstsid, nägi Sir Roderick, et Astara hea maitse oli eksimatu.
“See on ideaalne – täpselt nagu ma arvasin!” hüüatas neiu. “Nii toob see esile vaiba roosad ja lae sinised toonid. Jääb mulje, justkui keerleks kogu tuba maali ümber.”
“Sel juhul tuleb see kohe üles riputada!” naeratas Sir Roderick ning andis vastava korralduse.
Nad otsustasid ära ka paljude teiste maalide asukohad. Siis pani Sir Roderick ette, et enamik maalidest üles riputataks. Nii jääks neil aega piltidele hiljem kõige sobivamad kohad leida.
“On nii palju teisi asju, mida sulle näidata soovin, mu armas laps,” lausus mees Astarale, “et meie kunstiteosed peavad jääma oma järge ootama.”
Neiu naeratas rõõmsalt, kuna ta oli juba avastanud, et Inglismaal oli võlusid, mida ta üheski teises riigis kohanud ei olnud.
Ta ei olnud Inglismaal kaheksa aastat viibinud ning ütles nüüd Sir Roderickile, kui kauni leidis ta selle maa olevat.
Pargis katsid nartsissid kuldse vaibana õuemuru ning kui nad Londonist Worfieldi sõitsid, olid hekke ääristanud nurmenukud, aias aga võrsusid põõsastel esimesed pungad.
“See kõik on kaunim, kui endale ettegi oskasin kujutada!” lausus tütarlaps elavalt. “Mul on tõepoolest tunne, et olen koju jõudnud.”
Sir Roderickile valmistas see heameelt, nagu neiu eeldanud oligi.
Kui nad tol õhtul pärast sööki salongis istusid ning mees märkas, kuidas neiu silmad alatasa kamina kohal rippuvale pildile eksisid, lausus ta:
“Sinu kõrge hinnang “Parise otsusele” andis mulle idee!”
“Millise?” küsis Astara.
“Ma tahaksin, et sinagi otsuse langetaksid – mitte küll kolme kauni naise, vaid kolme ilusa mehe üle!”
Neiu vaatas teda üllatunult ning Sir Roderick jätkas:
“Ma olen sulle juba öelnud, et pärast mu surma saad sa mu varanduse omanikuks, aga nagu sa tead, kaasneb suure rikkusega alati ka muresid, eriti kui valdajaks on naine.”
Ta rääkis tõsisel toonil ning Astara libistas end diivanilt, kus ta istunud oli, põrandale mehe tugitooli kõrvale.
“Ära siis jäta mulle nii palju,” lausus ta. “Ma tean, et sa kardad mind õnneotsijate ohvriks langevat, ning ma leian, et oleks väär neid kiusatusse saata.”
“See oleks sama mõistlik kui liilia üle kullata,” nõustus Sir Roderick. “Sa oled nii armas, mu kallis, et iga mees armuks sinusse ka juhul, kui sa sõna otseses mõttes kerjusplika oleksid, kuid me mõlemad oleme küllalt arukad mõistmaks, et enamik mehi peab rikkust vastupandamatuks.”
“Ma tahan… et mind minu enda… pärast armastataks,” lausus Astara vaikselt.
“Ja sind hakataksegi sinu enda pärast armastama, seda ma sulle luban,” vastas Sir Roderick. “Keegi, kes sind tunneb, ei suudaks sind mitte armastada, kuid ma tahan kindel olla, et kui mind enam ei ole, käiakse mu varaga õiglaselt ümber.”
Astara ei lausunud midagi ning mõne hetke pärast kostis mees:
“Sa tead sama hästi kui mina, et seadus annab mehele täieliku ja piiramatu võimu oma naise vara üle. Seetõttu peame leidma mehe, keda sa mitte ainult ei armasta, vaid ka austad ja usaldad.”
“Arvad sa, et see on raske?”
“Mitte juhul, kui sa lased mul endale soovitada kolme kandidaati, keda ma täielikult usaldan.”
Astara vaikis hetke ning lausus siis:
“Sa ei sunniks mind ometi… abielluma kellegagi… keda ma ei … armasta?”
“Ma tahan, et sa leiaksid samasuguse õnne, kui su emale ja isale osaks langes,” vastas Sir Roderick, “ning sinu ema oli võimatu mitte armastada.”
Mehe hääles oli noot, mida Astara mõistis, ning neiu sõnas hellalt:
“Sa armastasid ema väga, onu Roderick, kas pole?”
“Ma ei ole kunagi kedagi teist armastanud,” vastas Sir Roderick, “ja seetõttu, vaatamata sellele, milline tüdruk sa olnud oleks, oled sa oma ema tütar ning ma olin valmis sulle kogu oma elu pühendama.”
Ta pani käe Astara kuldsetele juustele, enne kui jätkas:
“Kuid sa tead ometi, et armastan sind sinu enda pärast ning ma püüan leida sulle mehe, kes armastaks ja hoiaks sind sama palju kui mina.”
“Keda sa… soovitad?” küsis Astara vaikselt.
“Oma