Ta silmad läikisid.
Selles, kuidas nad Fabianiga teineteisele otsa vaatasid, oli midagi, millest ma sotti ei saanud.
„Me peame nüüd vist minema,“ ütles Jacqueline ja avas värava.
„Head päeva teile,“ ütlesin ma.
„Ja aitäh saiakeste eest,“ lisas Bianca, kes oli lõpuks leidnud lastepäraste piltidega plaastrite karbi.
„Pole tänu väärt. Tšau-tšau!“
Jacqueline lehvitas üle aia.
„Nad tunduvad toredad.“
„Igatahes. Aga ma loodan, et ei pea Fabianit õpetama. Oma naabri õpetaja olla ei ole just kõige parem.“
Bianca naeris.
„Ma hoiatasin sind. Selline see elu sellistes kohtades on. Sa ei ole enam kunagi anonüümne.“
„Jajah, ärme nüüd maalime tonti seinale,“ laususin ma selle peale.
„Muidugi mitte. Me maalime seinad valgeks. Kolm magamistuba ja köögi.“
Värvipotid ootasid juba terrassil.
„Kas mängime veel kulli?“ küsis William, kes maja tagant välja jooksis.
„Me peame issiga nüüd veidi värvima,“ vastas Bianca. „Mängige veidi aega omaette.“
Hakkasin just kahte värviämbrit kätte võtma, kui värav mu selja taga jälle lahti läks.
„Tere-tere!“
Umbes seitsmekümnene naine astus sisse ja vaatas uudishimulikult ringi.
„Tahtsin teile lihtsalt öelda tere tulemast Lärmisepa tänavale,“ ütles ta ja sirutas käe välja. „Mina olen Gun-Britt ja elan vastasmajas.“
Ta surus Bianca kätt ja madaldas häält.
„Mõtlesin, et oleks hea, kui kohtaksite kedagi teist ka. Kõik ei ole nagu nemad.“
Peanõksatus Jacqueline’i ja Fabiani maja poole.
„Aga see on väga meeldiv piirkond,“ jätkas Gun-Britt. „Väga kokkuhoidev. Kõik aitavad üksteist ja hoolitsevad üksteise eest. Ma olen kindel, et teile hakkab siin meeldima.“
Vaatasin Biancat, kes pingutas, et head nägu teha. Talle ei meeldinud selline asi. Naabrite puhul on häda selles, oli tal kombeks öelda, et nad on nagu Vene rulett: ei või iial teada, mis tuleb. Enne kolimist oli ta toonitanud pilkude eest kaitsmise ja eraldatuse tähtsust. Maja juures olid parimad asjad kõrge elupuuhekk ja värav.
„Meil on küll väga hea mulje jäänud,“ vastasin ma ja pingutasin naeratamisega veidi üle.
„Jajah, ma ei sega rohkem,“ vastas Gun-Britt. „Ma saan aru, et teil on palju teha.“
Sellegipoolest ei asutanud ta ennast minekule. Mitte enne, kui ma värvipotid kätte võtsin ja talle selja pöörasin.
„Jajah, jääb siis nii,“ ütles ta lõpuks ja taganes väravast välja. „Nägudeni!“
Vaevalt oli ta jõudnud värava enda järel kinni panna, kui Bianca tuli ja katsus haaki.
„Kas me saaksime sellele tabaluku panna?“
5. MIKAEL
PÄRAST ÕNNETUST
Reede, 13 oktoober 2017
EMO ootesaali õhk väreleb allasurutud frustratsioonist. Mujale vaatavad pilgud ja vastu põrandat trummeldav jalg, köhahoog, mis läheb üle kähedaks nuuksumiseks, vaikseks nutuks pabertaskuräti varjus.
Valgesse riietatud medõde hoiab mulle ust lahti.
„Kas teie olete Bianca Anderssoni mees?“
„Jah, kus ta on? Mis temaga toimub?“
„Tulge minuga kaasa,“ ütleb medõde ja juhatab mind piki koridori kitsasse, kahe lihtsa tooliga ruumi.
„Millal ma oma naist näen?“
„Arstid hoolitsevad praegu tema eest. Nad tulevad siia ja informeerivad teid kohe, kui selleks võimaluse leiavad.“
Teadmatus hõõgub minus, jalad kihelevad ja surisevad. Kuidas Biancaga on? Ma pean ju saama midagi teha.
„Istuge seni,“ ütleb õde. „Kas te soovite midagi juua?“
Ta hääl on mahe, ent tal pole nägu. Näen ainult ta valget kitlit, kui ta nagu kummitus uksest välja pühib.
Varsti tuleb ta tagasi tassitäie leige veega.
„Palun.“
Mu käsi väriseb sedavõrd, et pool sellest maandub põrandal. Suu on tuim, ma ei suuda oma huuli kontrollida.
„Ta elab ju selle üle,“ ütlen ma.
Tegelikult ei ole see mingi küsimus.
Medõde ohkab sügavalt ja ma näen esimest korda ta silmi. Need läigivad murest.
Tund aega tagasi oli Bianca sama surematu nagu kõik teised mu ümber, mõte, et ta olemasolu võiks lakata, oli nii kauge, et see oli pea olematu. Enam see nii pole, üks silmapilk ja kõik on muutunud.
„Palun, keegi peab mulle rääkima, mis toimub!“
Tõusen püsti ja taarun ruumis ringi.
„Tulge,“ ütleb õde. „Parem, kui te istute.“
Ma pean temale toetuma, mu jõud on otsakorral.
„Ta sõitis rattaga poest fetajuustu tooma,“ ütlen ma, kui olen jälle toolile istunud.
Medõde näeb üllatunud välja.
„Takodesse ei käi fetajuust,“ jätkan ma. „Ma ei tea, mitu korda ma olen talle seda öelnud.“
Nean ennast.
Mis meiega küll toimub?
„Kusjuures mulle ka meeldib takodes fetajuust,“ lausub medõde oma maheda häälega.
Hõõrun meelekohti, proovin naeratada.
Kunagi armastasin ma kõiki Bianca iseärasusi. Fetajuust takodes, öölamp, mis peab põlema, kui me magame, ent mis tuleb ära kustutada, kui me armatseme, tema ebamõistlik linnuhirm, kuidas ta pakib autosse tekke, taskulampe, päästeveste ja labida, kui peame sõitma kaugemale kui kolmkümmend kilomeetrit, see, kuidas ta paneb silmad kinni tunnelites ja kõrgetel sildadel. Pidev telefoni näppimine. Halb harjumus guugeldada vastus välja kõigele võimalikule juba enne, kui olen jõudnud küsimuse lõpuni vormistada.
Millal kõik need võluvad jooned ärritavaks muutusid?
Me poleks kunagi pidanud Köpingesse kolima.
Niimoodi tagantjärgi vaadates paistavad paljud Bianca neuroosid hirmutaval viisil ettenägelikuna. Ta ütles, et naabrid tuleb hoida asjakohasel kaugusel, et kunagi ei tohiks laskuda kellegagi neist sügavamasse suhtesse kui paluda neil tühjendada postkasti, kui me ise oleme puhkusele sõitnud.
„Kas te tahate kellelegi helistada?“ küsib medõde. „On teil mobiil kaasas?“
Võtan selle taskust välja.
Siennale muidugi, Bianca vanemale õele. Ma pean talle teatama. Aga kuidas sellist telefonikõnet tehakse? Õele, keda ma pole mitu aastat näinud. Kelle me jätsime maha ja kellele helistamise lõpetasime.
„Mis siis saab, kui on juba liiga hilja?“ sosistan ma.
Medõde vaatab mulle tõsiselt otsa.
Nii neetult ebaõiglane.