Miski ei sidunud meid Stockholmiga. Ei vanemad, ei töö. Mu vanad sõbrad elasid ikka veel Göteborgis ja Bianca oli oma õest juba ammu võõrdunud. Väikeste laste vanematena oli vajadus muutuste järele ilmne, me sisenesime uude faasi. Miks mitte teha seda uues kohas?
See oli nagu seiklus. Las vana põleb, paluks midagi uut.
Niisiis sõitsime vaatama ühte maja Lundist läänes asuvas Skåne pärapõrgus, mille olemasolust ei olnud ma nelikümmend aastat midagi teadnud. Majal oli olemas kõik, mida otsisime, ja rohkemgi veel. Bianca on alati öelnud, et tähtis on planeering, mitte ruutmeetrite arv. Pärast kümmet aastat kinnisvaramaaklerina oli tal asjast muidugi ülevaade.
„Alustalad võivad vahetamist vajada,“ ütles meile maja müünud maakler. „Aga kas sel pole mitte potentsiaali saada unistuste majaks?“
Bianca oli nõus.
„Kuidas naabrid on?“ küsis ta.
„Pole probleemi,“ naeris maakler.
Ta vist arvas, et Bianca tegi nalja.
„Köpingelased on väga maalähedased ja lihtsad.“
Autos pani Bianca oma käe minu omale.
„Kas teeme pakkumise?“
Talle meeldis see maja hirmsasti. Muidugi tuli köök maha lammutada, seinad üle värvida ja elutoa kalasabaparkett lihvida. Maja varasemal vanemaealisel elanikul oli olnud karmikarvaline taks, kes oli põranda ära kriimustanud. Nüüd lebas koer aianurka maetuna vaevumärgatava puuristi all. Taksi peremees suri mõned kuud hiljem, kui redelilt alla sadas, aga maakleri sõnul ei olnud tema krundile maetud.
Jaanipäevale järgnenud nädalavahetusel seisid kolimiskastid elutoaseina ääres virnas. Lapsed magasid oma uutes tubades, kus olin ruloode üles saamiseni akende ette teipinud linad.
„Meile hakkab siin meeldima,“ ütles Bianca ja pani käed mulle ümber, seistes klaasukse ees puitterrassil.
„Siin on nii vaikne,“ laususin ma. „Kuula.“
Ei mingit automüra, ei ühtki häält, ainult tuule kerge sahin lehtedes.
Kui me sel õhtul magama läksime, armatsesime nii, nagu me juba ammu polnud teinud, nagu enne lapsi. Nüüd pidi algama uus ajastu. Uus maja, uus koht, uus õhk.
Bianca karjus otse kurgupõhjast, kui tuli. Rohelised smaragdsilmad kadusid silmalaugude taha.
„Sa ajad lapsed üles,“ sosistasin higisena ta kaela vastas.
„Suva,“ hingeldas Bianca.
„Aga naabrid?“ naersin ma.
Järgmisel päeval, kui me aias kulli mängisime, Bella komistas ja kukkus. Ma puhusin talle põlvele ja hõõrusin rohupleki pöidlaga ära.
„Plaastrit,“ nuuksus Bella.
Kui ma sisse läksin ja pappkastides sobrasin, jäi Bianca murule mängima. Peagi olin tulemusteta pool meie varandust pea peale pööranud ja läksin ärritunult tagasi aeda.
Värava ees seisid meie uued naabrid. Jacqueline ja tema poeg.
„Vabandust, kui me segame. Me tahtsime lihtsalt korralikult tere öelda.“
Samal hetkel sööstsid Bella ja William ümber majanurga, Bianca kannul.
„Kull!“ hüüdis mu naine. „William on kull!“
Alles siis, kui ma köhatasin, märkas ta külalisi.
„Oi,“ hingeldas ta naeratades ja jäi minu kõrvale seisma, nii et William sai ta kulliks lüüa.
„Need on Jacqueline ja Fabian,“ ütlesin ma. „Nad elavad majas number viisteist.“
Bianca tervitas neid ja Jacqueline ulatas talle koti kaneelisaiadega.
„Need on Icast. Kahjuks olen ma küpsetamises kobakäpp.“
„Poleks vaja olnud,“ ütles Bianca.
Jacqueline naeratas.
„Miks te ütlete kull?“ küsis Fabian.
Tal olid jalas samad traksidega lühikesed püksid, seljas sama luitunud T-särk ja peas BMW nokats. Täielik vastand Jacqueline’i õhukesest, peaaegu läbipaistvast kangast suvekleidile.
„Sest nii seda nimetatakse,“ vastas William. „See on üks mäng.“
Fabian vaatas teda, nagu oleks ta päris loll.
„Selle nimi on läts.“
„Sellel on vist erinevaid nimetusi,“ pistis Jacqueline vahele.
Olin nõus.
„Kui meie väiksed olime, ütlesime mats.“
Fabian heitis mulle samasuguse pilgu, mille osaliseks oli äsja saanud William.
„Ei, me ei sega teid rohkem,“ sõnas Jacqueline.
Kinnitasin, et pole hullu midagi.
„Kas te kavatsete midagi muuta ka?“ küsis Jacqueline.
„Ma arvan küll,“ vastasin talle. „Aga see peab järgmise suveni ootama.“
„Selge see. Alguses on ju nii palju asju, mis korrastamist vajavad.“
„See on meie esimene maja,“ seletas Bianca. „Varem elasime korteris, nii et see aiaasi on täielik muutus. Aga muidugi, ikka tahetakse ju kohale enda nägu anda.“
Fabian sirutas käe välja ja osutas.
„Õunapuud ei tohi te maha raiuda,“ ütles ta.
Pöördusime Biancaga pahkliku viljapuu poole aia tänavapoolses nurgas.
„See oli Bengti lemmikpuu,“ sõnas Fabian. „Ta istutas selle maja ehitamisega samal ajal, 1976. aastal. See on sama vana kui minu ema.“
Jacqueline’i põsed õhetasid vargsi. Vaatasin mujale. Ta oli nii ilus, et mul oli teda Bianca läheduses raske vaadata. Temas polnud ühtegi neutraalset kohta, millele pilku kinnitada.
„Fabian oli Bengtiga, kes siin varem elas, väga lähedane,“ seletas Jacqueline. „Ta oli Fabianile nagu ekstravanaisa.“
„Saan aru,“ lausus Bianca.
Fabian piidles meid kahtlustavalt.
„Miks te siia kolisite?“ küsis ta.
„Fabian,“ ütles ta ema ja palus vabandust. „Ta on vahel veidi liiga uudishimulik.“
„Uudishimu on hea,“ vastasin ma. „Nii õpitaksegi uusi asju.“
„Täpselt,“ pistis Bianca vahele ja müksas mind küünarnukiga.
Mul oli tihti kombeks ta uudishimuliku nuhkimise üle nalja heita.
„Aga miks te siis siia kolisite?“ kordas Fabian kannatamatult.
„Mina alustan tööd Köpinge koolis.“
Jacqueline’i nägu lõi särama.
„Kas sa oled õpetaja?“
„Kehalise kasvatuse õpetaja.“
„Või nii.“
Bella hüüdis jälle plaastrit ja Bianca teadis ilmselt täpselt, kus need meie kolimissegaduse keskel olid.
„Teed sa palju trenni?“ küsis Jacqueline.
Ta uuris mind häbematult pealaest jalatallani, kuni mul hakkasid põsed õhetama ja ma libistasin pilgu mujale.
„Mitte