„Varsti tulevad. Ma ütlesin neile, et meil läheb neid alles hiljem tarvis,“ teatas Chloe asjalikult.
Naise pisut kamandav hoiak pani Mitchi pilkavalt ja teeseldud aupaklikkusega kummardama. „Nagu arvate, proua! Mida me kõigepealt teeme?“
„Alustame proloogi läbivõtmisest, see tähendab sinust, Mitch, ja siis tuleb esimene stseen. Kas kõigil on osaraamat olemas?“ Järgnesid peanoogutused ja kinnitavad viiped osaraamatutega. „No nii. Mitch, Sheila ja Dittany lavale. Mitch, ma tahan, et sina oma repliikide ettekandmise ajal keskel lava servas seisaksid. Sa saad rekvisiitide jaoks väikese lauakese ja kui lõpetanud oled, siis võta see kaasa ja kohe lavalt vasakule ära.“
„Olgu. Kus mu rekvisiidid on?“
„Vabandust, need polnud veel valmis. Ma arvasin, et oled täna nõus lihtsalt markeerima.“
„Nii, vaatame siis, millest me räägime.“ Mitch uuris Chloe ettepanekut eirates osaraamatut. „Ah jaa: nuga, köis, püstol ja mürk. Pole muret, me võime improviseerida. Köögis ikka mõni nuga leidub, las keegi läheb vaatama. Chris, anna oma lips, sellest saab köis. Nii, nüüd mürk …“ Ta vaatas inspiratsiooni otsides ringi. „Ma tean! Pen, viska oma narkootikumid siia.“
„Oi, kallis, oleks kena, kui sa ei nimetaks neid sedaviisi – sa jätad mulje, nagu oleksin ma narkar!“ protesteeris Penelope.
„Ma tegin ainult nalja,“ muigas Mitch, kuid Penelope ei kavatsenud lasta mingitel kahtlustel õhku jääda.
„Need on taimsed kapslid, aitavad mul lõõgastuda,“ selgitas naine. „Äri ajamine on tänapäeval nii stressirohke ja ma lihtsalt ei talu mõtet rohtude võtmisest.“
„Ma olen sinuga täiesti nõus!“ hüüatas Dittany lavalt innukalt. „Mind huvitab samuti herbalism.“
„Tõesti või?“ Ükskõiksus Penelope hääles oli peaaegu ebaviisakas, kuid Dittany kas ei pannud seda tähele või otsustas sellest mitte välja teha.
„Tõesti jah. Paps avaldas just sel teemal väga huvitava raamatu. Kui tahad, võin seda sulle laenata.“
„Ei usu hästi, et mul oleks aega seda lugeda,“ vastas Penelope samasuguse tõrjuva hääletooniga; siis meenusid talle seltskondlikud kombed ja ta lisas: „Väga kena sinust seda pakkuda.“ Naine tuhnis käekotis ja tõi sealt lagedale väikese klaaspudelikese, mille silti ehtis erksavärviline lill, ning viskas selle Mitchile.
„Aitäh!“ Mees püüdis selle ühe käega kinni ja asetas toolile lava servas, millel ootasid juba Chrisi lips ja nuga, mille keegi oli ära toonud. „Revolvri puhul ma lihtsalt teesklen selle kasutamist.“ Ta sihtis kahe sõrmega Chloe suunas justkui pätte ja politseinikku mängiv väike poiss. „Põmm! Kas hakkan pihta?“
„Veel mitte. Dittany, võta tool ja istu Mitchi etteaste ajal lava tagumises servas. Sheila, sina seisa Dittany selja taha. Kui Mitch on lõpetanud, too Dittany tool lava ette, säti ta istuma ja asu harja ja kammiga tegutsema. Muide, kas sul on need kaasas?“
„Siin need on.“ Sheila tõstis nõutud asjad üles.
„Tubli. Etenduse ajaks sätime prožektori paika, aga praegu ei hakka me sellega vaeva nägema,“ jätkas Chloe. „Proloogi ajal jääb lava pimedusse, siis süttib ere valgus, mis hääbub lavavalguseks.“ Naine pööras pilgu lae suunas ja krimpsutas nägu. „Pagan! See on päevavalguslamp – ma tahtsin dimmeriga varianti. Huvitav, kas …“
„Ma lasen selle ära korraldada, kui vaja,“ katkestas teda Mitch. „Asju tuleb korralikult teha.“ Ta pöördus oma „lapsehoidja“ poole. „Aja asi joonde, Chris. Chloe ütleb sulle täpselt, mis ja kuidas.“
„Tänan, see oleks viimase peal!“ Naeratus peletas Chloe näolt varasema üleoleva ilme. „No nii, kas kõik on valmis?“
Will Foley köhatas hääle puhtaks ja näitas oma tühja klaasi. „Mind pole teil ilmselt mõnda aega tarvis?“
„Ee, ei, mitte kohe,“ vastas Chloe.
„Ma olen baaris,“ teatas Will ja suundus ukse poole.
„Ära nina täis tõmba!“ hüüdis Mitch talle järele. Ta tabas Penelope etteheitva pilgu ja läkitas naise suunas relvitukstegeva naeratuse, mis ta suunurkades lohukesed esile tõi. „Anna andeks, Pen! No nii, anname minna.“
„Kas minu jaoks ei leiduks mingit tegevust?“ küsis Penelope pirtsakalt. „Ma mõtlen, et oleks vist üsna tüütu ilma midagi tegemata kõigis proovides istuda.“
Chloe paistis pisut jahmuvat. Ilmselgelt polnud ta arvestanud Penelope pideva kohalviibimisega, kuid Melissa jaoks polnud selles midagi üllatavat. Mitch oli liialt väärtuslik saak – ja kõigi märkide kohaselt ühtlasi liiga kergesti mõjutatav –, et teda silma alt välja lasta.
„Ee, noh, ma kardan, et kõik osad on jagatud,“ tunnistas Chloe. „Kui tõepoolest aidata tahad, võid rekvisiitidega tegelemise enda peale võtta. Meil on tarvis palju suuremat mürgipudelit, millel oleks suur silt …“
„Ja selle peal pealuu ristatud säärekontidega,“ pakkus Mitch.
„… ja ühte pidemesse kaduva teraga nuga, mis kõik kohad verd täis pritsib …“
Mitch hõõrus vaimustunult käsi. „Uhke! Ma olen alati mõne sellisega mängida tahtnud!“
„Kas saad nende asjade korraldamisega hakkama?“ küsis Chloe mehe vahelehüüetele tähelepanu pööramata.
„Jah, ma usun küll.“ Penelope naeratus oli suuremeelne, kuid jahe. Melissa, kellele meenus Irise lause „mis hundi suus, see hundi kõhus“, tegi mõttes otsuse Chloe võimalikult kiiresti asjade seisuga kurssi viia.
„Hakkame siis pihta,“ ütles Chloe. „Valmis, Mitch?“
„Ikka.“ Mitch võttis koha sisse, köhatas kurgu puhtaks ja asus traditsioonilises laadaetenduse stiilis esimesi ridu deklameerima:
Hea rahvas, meie näidend täna toob
te ette ühe vana, kurva loo,
mis räägib roimast, mille taga kired,
ja hirmsast vihast, mis võib olla pime.
Melissa vaatas silmanurgast Chloe poole ja nägi, kuidas naise kulmud üllatuses ja tänumeeles kerkisid. Mitch, kes oli nüüd asjas täiesti sees, alustas järgmise salmiga, mille kaks esimest rida ta klassitäie viieaastaste jõmpsikate poole pöörduva koolipapa stiilis ette kandis:
Üks meie näitlejatest keset seda melu
siinsamas teie ees peab jätma oma elu.
Teise poole ettelugemise ajal muutus ta hoiak taas: mees pööritas silmi, manas näole ähvardava irve ja tõi järgmised read kuuldavale hauataguse häälega, ise samal ajal järgemööda „mõrvarelvi“ ja nende kasutamisega kaasnevaid tegevusi järele aimates:
Eks kõik te ilmselt taha teada juba?
Toob talle surma köis? Või mürk? Või püstol? Nuga?
Viimaseid sõnu lausudes viskas ta osaraamatu maha, haaras kahe käega noapidemest, tõstis selle pea kohale ja torkas hullumeelse naerulagina saatel kujuteldava ohvri kehasse. Ülejäänud trupi liikmete seast kostis kõkutamist, kuid Chrisi näoilme väljendas koomilist segu tüdimusest ja piinlikkusest, sellal kui Penelope ükskõikse näoga oma sõrmeküüsi silmitses.
„Kas sobis või?“ uuris Mitch, kes näis endaga igati rahul olevalt.
„Viimase peal!“ hõikas Dittany,