Meie laevad möödusid peagi planeeti ümbritsevast lähimast kihist, mis oli eriline mitmel põhjusel. Kõige ilmselgem oli, et see hoidis tuhandeid massiivseid valgusteid, mis särasid nagu helgiheitjad, valgustades all olevaid planeediosi. Need taevatuled tekitasid kunstliku päeva ja öö tsükli.
See seesmine kiht oli ka palju rängemini kannatada saanud kui välimised. Tohutud prügikihid tiirlesid siin läbi kosmose napilt atmosfäärist väljaspool. See prügi oli – nagu me arvasime – jäänused platvormidest, mis olid hävinenud. Mõned osad olid pärast energia kaotust alla langenud ja planeedi pinnal purunenud.
Hääl ragises mu kiivrikõlarites. „Taevasselend,” ütles mehehääl, „ja Xiwangi Lend. Admiral Cobb käsib teil dokkida Esimesel Platvormil. Ülejäänud teist, suunduge alla pinnale vahikorrast puhkama.”
Tundsin rääkijas ära Rikolfri, admirali staabiliikme. Kuuletusin, oma laeva õiges suunas pöörates. See tõi Detrituse minu vaatevälja: sinakashalli kera, särava, kutsuva atmosfääriga. Kolmkümmend laeva meie laevastikust lendas alla planeedi poole.
Ülejäänud meist liuglesid atmosfäärist väljaspool, möödudes mõnest platvormist, mille tuled pilkusid sõbralikult siniselt ja mitte vihaselt punaselt nagu ülejäänutel. Tänu M-Boti varjumisvõimetele olime suutnud ühel neist maanduda ja süsteemidesse häkkida. Õnneks tegid platvormide seesmised julgeolekuprotokollid mõningaid väikesi erandeid inimliigile ja see oli andnud inseneridele väikese hingetõmbeaja – küllalt pika oma tööde lõpetamiseks.
See tehtud, olid Rodge ja teised insenerid välja mõelnud, kuidas sealtkaudu lähedalasuvaid platvorme välja lülitada, et saaksime ka need üle võtta. Meil oli õnnestunud seda teha vaid kümnega tuhandete hulgast, kuid see oli paljutõotav algus.
Esimene Platvorm oli neist suurim – tohutu platvorm dokkimispaikadega tähelaevade jaoks. Olime muutnud selle orbitaalseks peakorteriks, kuigi meie insenerimeeskonnad endiselt selle mõningate süsteemidega – peamiselt iidsete andmebaasidega – vaeva nägid.
Lendasin mulle määratud dokki, väikesesse individuaalsesse angaari. Tuled vilgatasid põlema, kui orvauks kinni läks ja ruum hermeetiliselt sulgus. Tõmbasin sügavalt hinge ja ohkasin, siis avasin varikatuse. Tundus nii igavana pärast lahingut tagasi tulla ja tavaellu naasta. Soovisin, kuigi see polnud realistlik, et võiksin jätkata patrullimist ja lendamist. Vastused küsimusele, kes ma olin – või mis ma teha suutsin – olid kusagil seal väljas, mitte neis steriilsetes metalsetes koridorides.
„Hei!” ütles M-Bot, kui juhikabiinist välja ronisin. „Võta mind kaasa. Ma ei taha naljast ilma jääda.”
„Mulle hakatakse just moraali lugema.”
„Seda ma mõtlesingi,” vastas ta.
Kena. Sirutasin käe juhtimislaua alla ja võtsin konksu otsast ta uue liikuva retseptori: käevõrutaolise seadme, mis sisaldas mõningat sensorvarustust, holograafilise projektori, vastuvõtja M-Boti kommunikatsioonivõimekuse parandamiseks, ja väikese kellaekraani. Ta väitis, et tal oli kunagi olnud selline liikuv retseptor, kuid see oli puudu – ta vana piloot oli tõenäoliselt võtnud selle sadu aastaid tagasi, kui oli läinud välja Detritust avastama.
Kui M-Bot oli andnud inseneridele plaanid uue loomiseks, olid nad läinud hulluks mikrohologrammi tehnoloogia pärast, mida see sisaldas.
Õnneks pidasid nad tähistamises küllalt pika vaheaja, et mulle asendust valmistada. Olin hakanud seda kandma oma isa valgusköie asemel, kuna ma leidsin praegu harva võimalust viimase kasutamiseks, sest ma ei käinud enam regulaarselt koopaid avastamas.
Panin hologrammivõru käele, siis ulatasin oma kiivri Dobsile – ühele maapealse meeskonna liikmetest –, kui ta redelist üles ronis, et mind üle vaadata.
„Midagi, millele peaksime tähelepanu pöörama?” küsis ta.
„Meid tabas prügitükk kere paremasse ossa, kui mul oli kilp maas.”
„Vaatan järele.”
„Tänan,” ütlesin. „Ja hoiatan sind: ta on tujukas.”
„Kas ta kunagi pole?”
„Kunagi oli selline juhus,” ütlesin, „kui ta viis läbi enesediagnostikat ega öelnud midagi tervelt viis minutit. See oli lausa õnnistus.”
„Sa tead,” ütles M-Bot, „et ma olen programmeeritud sarkasmi ära tundma, eks?”
„Poleks mõtet nalja visata, kui sa ei oleks.” Sisenesin riietusruumi, mis ühtlasi oli mu kajut siin üleval; mitte et ma oleks palju omanud. Mu isa märk, mu vanad koopaplaanid ja mõned mu improviseeritud relvadest. Hoidsin neid kastis oma voodi kõrval koos oma vahetusriietega.
Niipea, kui sisenesin, tervitas mind piiksuv trillerdus. Hukatusenälkjas istus oma õrrel ukse kõrval, kuhu talle oli mu vanadest särkidest pesa tehtud. Erekollane, siniste ogadega seljal. Kratsisin ta pead ja ta vilistas veel kord lõbusalt. Ta polnud limane, vaid üsna kõva, nagu katsuksid tugevat nahka.
Mul oli hea meel teda seal näha; ta oleks pidanud mu kajutis püsima, ent oskas sealt ikka ja jälle kuidagi välja lipsata, ja ma leidsin ta sageli angaarist. Talle paistis meeldivat olla M-Boti ligiduses.
Pesin end, kuid ei vahetanud oma lennuülikonda. Siis, olles kulutanud nii palju aega, kui õigustada andis, sisendasin endale sõjamehe otsustavust ja astusin välja koridori. Siinne valgus tundus alati liiga eredana pärast kosmosesviibimist – valged seinad olid säravad ja peegeldavad. Ainus osa, mis polnud ülearu poleeritud või valgustatud, oli märkimisväärselt hästi säilinud vaip põranda keskosas – tõenäoliselt sellepärast, et siin oli vaakum, kuni insenerimeeskond jaama augud ära lappis ja elutagamissüsteemid sisse lülitas.
Eesruumis ootasid mu lennu teised liikmed. Nedd ja Arturo vaidlesid, kas peaks pilootidel lubama laevaninadele märke maalida. Eirasin neid ja astusin Kimmalyni juurde, kelle juuksed olid nüüd sassis, kui ta kiivrit käe all hoidis.
„Sa ju mõistad, kui vihane on Jorgen,” sosistas ta mulle.
„Ma saan temaga hakkama,” ütlesin. Kimmalyn kergitas kulmu.
„Tõesti,” ütlesin. „Ma pean lihtsalt olema sobivalt enesekindel ja heidutav. Ega sul ei juhtu musta silmavärvi olema?”
„Uh, mis see on?”
„Teatud sõjamaaling, mida kasutasid mehed, kes võistlesid Vanal Maal palliplatsil. Mingisugune surmavõitlus, mille juurde käis surnud siga.”
„Kena. Kuid mul sai just otsa. Ja… Spin, kas poleks parem, kui sa ei ärritaks Jorgenit? See ainus kord?”
„Ma pole kindel, kas suudan seda teha.”
FM kõndis mööda, julgustavalt pöidlaid tõstes. Vastasin samaga, kuigi tundsin end tema juuresolekul ikka veel kohmakalt. See pikk, sale naine suutis kuidagi isegi lennuülikonna moodsaks kanda, samal ajal kui kotitavad riided tekitasid minus alati tunde, nagu mul oleks seljas kolm kihti ülearu. Ta ühines T-Stalli ja Palderjaniga, kahe noormehega, kes olid antud meie lennu täienduseks. Nad olid varastes kahekümnendates, paar aastat vanemad kui meie ülejäänud; aga nad andsid oma parima, et sulanduda.
Peale Jorgeni oli meie meeskonnas veel ainult üks liige – Sadie, uus tüdruk. Ta astus kergelt üles väikesest trepist oma riietusruumi ja eesruumi vahel ja pillas peaaegu kiivri peost. Ta sinised juuksed ja iseloomulikud näojooned tekitasid mulle… noh, valusaid mälestusi.
Enamik teisi kõndisid koridoris edasi söökla poole, kuid mina ootasin Jorgenit – parem talle kohe vastu astuda, kuigi ta lahkus tavaliselt viimasena laevast, sest tegi iga kord ise detailse lennujärgse kontrolli; mis sest, et selle töö võis rahuga jätta maapealsele meeskonnale. Kimmalyn ootas koos minuga, ja Sadie kiirustas meie juurde.
„Sa olid seal väljas