Midagi?
Lähedalasuva kahuri lask peaaegu pimestas mind ja ma tõusin hambaid kiristades kõrgemale ja püüdsin kaitsekahurite laskepiirkonnast välja söösta. Äss oli ellu jäänud, kuigi ta oli üks või kaks korda pihta saanud, nii et võib-olla oli ta kilp nõrgenenud. Lisaks oli järel ainult kolm drooni.
Lükkasin juhist ja pöörasin laevaga oma teljel – ikka veel edasi liikudes, kuid selg ees – manööver, mis näitas, et kavatsesin tulistada enda taha. Muidugi põikas äss otsekohe kõrvale. Nõrgestatud kilbiga ta polnudki nii vapper. Tulistamise asemel kiirendasin ässale järele – pääsedes droonide käest, mis tunglesid mu eelmise positsiooni poole.
Asusin ässa kannule ja püüdsin tulistamiseks küllalt lähedale jõuda – kuid kes iganes seal oli, ta oli hea. Ta läks kogu aeg kiirust suurendades ühest keerukast põikest teise. Arvestasin pööret valesti ja äkki kaldusin temast eemale. Kiiresti asja parandades reageerisin ta järgmisele pöördele ja tulistasin purustajakiire – kuid nüüd ma olin üsna kaugel taga ja lasud läksid mööda, hajusid kasutult kosmosse.
M-Bot arvestas mu jaoks kiiruseid ja nurki, nii et ma ei pidanud isegi sekundimurdosaks keskendumist katkestama, et oma juhtimispuldile vaadata. Nõjatusin ettepoole, püüdes järgida teist tähevõitlejat pööre pöörde järel – sööstes, keereldes ja kiirendades. Otsides kriitilist momenti, kui oleme kohakuti just küllalt kauaks, et saaksin teda tulistada.
Tema omakorda võis pöörata igal hetkel ja tagasi tulistada – nii et ta tõenäoliselt jälgis sama asja, mis minagi, lootes tabada mind valvsuse kaotamisel hetkel, kui kohakuti satume.
See täiuslik keskendumine. See keev intensiivsus. See veider hetkeline side, kui võõras piloot peegeldas mu jõupingutusi, püüdles, võitles, higistas – üha lähemale ja lähemale tungides, paradoksaalselt intiimses võitluses. Silmapilguks oleme nagu üksainus. Ja siis ma tapan ta.
Ma elasin selliste väljakutsete nimel. Et võitlen kellegi tõelisega ja tean, et kas mina või tema. Sellistel hetkedel ma ei võidelnud VKV või inimkonna eest. Ma võitlesin tõestamiseks, et ma seda suudan.
Ta sööstis vasakule just nagu minagi. Ta pöördus minu poole, kui me korraks kohakuti jõudsime – ja me mõlemad tulistasime kiirtepahvaku teineteise poole.
Tema kiired läksid mööda. Minu omad mitte. Esimene mu kiirtest murdis ta nõrgenenud kilbi. Teine tabas teda just juhikabiinist vasakule, rebides kettakujulise laeva valgussähvatuses tükkideks.
Vaakum neelas sähvatuse kähku, ja ma lõikasin paremale, rusudest eemale. Hingasin sügavalt, püüdes südamekloppimist vähendada. Higi tilkus mu kiivripolsterdusele ja nirises mööda mu põski alla.
„Spensa!” hüüdis M-Bot. „Droonid!” Neetud.
Pöörasin laeva ja sööstsin kõrvale just siis, kui kolm leegitsevat plahvatust mu juhikabiini valgustasid. Tõmbusin kössi, kuid need sähvatused ei tähendanud, et olin pihta saanud – need olid üksteise järel plahvatavad droonid. Kaks VKV laeva sööstsid mööda.
„Tänan, sõbrad,” ütlesin, vajutades rühmakanali nupule puldil.
„Ole mureta,” vastas Kimmalyn samal üldkanalil. „Nagu Pühak alati ütles: „Ole alati tähelepanelik tarkadega. Nad kipuvad rumalusi tegema.”” Ta rääkis aktsendiga ja ta rahulikus hääles oli rõõmsat optimismi ka nüüd, kui ta sisuliselt minuga tõreles.
„Minu arust tegime plaani, et sa köidad droonide tähelepanu,” ütles FM, „ja siis juhid nad tagasi meie poole.” Tal oli enesekindel hääl, mis kõlas, nagu kuuluks kellelegi kaks korda vanemale.
„Ma kavatsesin seda viimaks teha.”
„Jah,” ütles FM. „Ja seepärast keerasidki sa oma liini kinni, et Jorgen ei saaks su peale karjuda?”
„See polnud kinni,” ütlesin. „Ma palusin M-Botil sidega tegeleda.”
„Jorgen tõesti vihkab minuga rääkimist!” ütles M-Bot entusiastlikult. „Ma tean seda selle järgi, kuidas ta seda ütleb!”
„Jah, noh, vaenlane on taganemas,” ütles FM. „Ja sul vedas, et me olime juba teel aitama, kui sa otsustasid tunnistada, et oled hädas.”
Olin ikka veel higine ja segaduses – süda pekslemas, käed libedad –, kui ma kilbi uuesti üles seadsin, siis laeva pöörasin ja kahe kaaslase suunas lendasin. Kurss viis mind mööda laeva vrakist, mille olin võitnud ja mis triivis edasi umbes samal kiirusel nagu siis, kui olin seda tabanud. Nii see kosmoses käis.
Laev oli pigem lõhki rebitud kui plahvatanud, ja nii võisin külmajudinatega vaadata vaenlase ässa surnukeha. Neljakandilist võõrast kogu. Ehk võis skafander, mida ta kandis, teda vaakumi eest kaitsta…
Ei. Lähemalt nägin, et ka ta skafander oli plahvatuses purunenud. Päris olend selle sees oli nagu väike, kahe jalaga krabi – kõhn ja eresinine, koorikuga kõhul ja näol. Olin näinud mõnda neist juhtimas süstikuid nende kosmosejaama lähedal – see oli planeedist eemal, jälgimas Detritust ohutust kaugusest. Nad olid meie vangivalvurid, ja kuigi me teadsime neilt varastatud andmete põhjal, et seda krabisarnaste olendite rassi kutsuti varvaxideks, kutsus enamik meist neid endiselt krellideks – mis sest, et teadsime, et see oli hoopis akronüüm mingi Ülemvõimu-keelse fraasi jaoks, mis tähendas „inimeste kontrollijaid”.
See siin oli kindlalt surnud. Ta skafandrit täitnud vesine keskkond oli tühjusse voolanud, kõigepealt plahvatuslikult keedes, siis tahkeks auruks tardudes. Kosmos oli kummaline.
Peatasin pilgu surnukehal, aeglustasin M-Boti lendu, ja ümisesin vaikselt üht oma esivanemate laulu. Viikingilaulu surnule.
Hästi võideldud, mõtlesin krelli lahkuvale hingele. Mõned meie päästelaevad sööstsid meie juurde sealt, kust nad olid vaadanud võitlust suhteliselt ohutus kohas planeedile lähemal. Olime alati uurinud krellide laevu, eriti neid, millega olid lennanud elavad piloodid. Oli võimalik, et saame sel viisil omandada Ülemvõimu hüperajami. Nad ei rännanud pilootide mõistust kasutades. Neil oli mingisugune tegelik tehnoloogia, mis laskis neil reisida tähtede keskel.
„Spin?” hüüdis mind Kimmalyn. „Kas tuled?”
„Jah,” ütlesin. Pöörasin eemale ja liikusin edasi koos tema ja FMiga.
„M-Bot? Kuidas sa hindaksid selle piloodi lennuoskusi?”
„Kuhugi sinu omade lähedusse,” ütles M-Bot. „Ja nende laev oli täiuslikum kui ükski neist, millega oleme varem kokku puutunud. Olen aus, Spensa – peamiselt seepärast, et mu programm ei luba valetada – arvan, et võitlus oleks võinud ka teistmoodi lõppeda.”
Noogutasin, tundes üsna samamoodi. Olime olnud selle ässaga tasavägised. Ühest küljest oli see kenaks kinnituseks, et mu oskused ei olenenud vaid mu võimetest eikusagil oleva maailmaga kontakteeruda. Kuid praegu täiesti oma transist välja tulles – tundes end kuidagi täielikult õhust tühjaks lastuna, nagu alati pärast lahingut – leidsin, et olen kummaliselt mures. Kogu aja jooksul, mil me olime siin võidelnud, olime näinud ainult paari musta laeva, mida juhtisid elusolendid. Kui krellid tõesti tahtsid meid tappa, miks nad saatsid siis nii vähe ässasid? Ja… kas see oli tõesti parim, mis neil oli? Ma olin hea, kuid olin lennanud vähem kui aasta. Meie varastatud teave näitas, et meie vaenlased juhtisid tohutut galaktilist koalitsiooni, mis koosnes sadadest planeetidest. Kindlasti suutsid nad leida minust paremaid piloote. Midagi paistis mulle selle juures imelikuna. Krellid saatsid tavaliselt meie kallale maksimaalselt sada drooni ühekorraga. Nad olid seda hulka suurendanud ja nüüd võisid nad saata rohkem kui sada kakskümmend drooni… kuid nende koalitsiooni ilmset suurust arvestades paistis see siiski väikese arvuna.
Nii et mis lahti oli? Miks nad end ikka veel tagasi hoidsid?