Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud. Eva Roos

mõttes: „Ära küsi, KUIDAS ma ei tea!”

      „Nooh… Päkapikud on nagu sellised punase mütsi ja punaste riietega pisikesed habemega mehikesed. Nad käivad akende taga piilumas, kas lapsed on head. Nad teevad jõuluvana jaoks nimekirja. Ja toovad sussi sisse kommi või muud nänni,” vastas poiss ja jõllitas vana naist üllatunult.

      „Milleks nad seda nimekirja teevad?” tahtis Aramilda teada.

      „Et jõuluvana teaks, kes on hea olnud, ja tooks neile kinke. Kuigi, kui sa minu käest küsid, siis on see paras jama, sest jõulude ajal saavad kõik kinke,” kostis poiss ja nihkus Aramildast eemale, et sobival hetkel põgeneda.

      „Minu suur õde on kogu aeg jumala nõme, aga tema saab kõigi jõulude ajal sama palju kinke kui mina,” lisas poiss tõestuseks.

      „Ahah,” noogutas Aramilda ning küsis: „Mismoodi see värk sussi ja nänniga käib?”

      „No paned õhtul sussi või soki akna peale ja hommikul on seal komm sees. Või mandariin. Või midagi muud,” vastas poiss. „Aga minu õde ütleb, et need on ema ja isa, kes kommi sussi sisse panevad.”

      Aramilda seedis kuuldut ning ei saa öelda, et tal asjad palju selgemaks oleksid saanud.

      „Kas sellist teenust pakutakse kogu aeg?” imestas müüjanna.

      „Mis asja?! Ee… ei! Päkapikud käivad ainult detsembris. Detsembri algusest kuni jõuludeni,” kostis poiss ning niheles. Ta tahtis juba kangesti selle imeliku tädi juurest minema saada. Mis siis, kui mõni tema sõber kogemata näeb?

      „Ja millal need jõulud on?” tahtis Aramilda teada.

      „24. detsembril. Aa, tead, ma pean nüüd minema,” ütles poiss ja lippas eemale.

      „Hmmmm…” pomises Aramilda ning võttis suuna sinnapoole, kuhu ta Teistmoodi Mööblipoe seekord oli parkinud.