Teisel päeval jäi keegi naine ühte aknalaual seisvat tassi vaatama. Aramilda vahtis talle kordagi silmi pilgutamata vastu ning naine kõndis juba mõne minuti pärast ebamugava tundega edasi. Kui potentsiaalne klient oli minema peletatud, tundus Aramildale, et ta kuulis kedagi itsitamas. Ta pingutas kõrvu, kuni need undama hakkasid, ning pidi järeldama, et ta oli kuulnud lihtsalt vana maja kääksumist või järjekordset kaebuste raamatu sissekannet. Ilmselt vajas isegi nähtamatu käsi vahel puhkust ja jätkas seetõttu mõnikord kirjutamist hiljem.
Kolmandal päeval oli Aramilda jõulurahutus nii suureks kasvanud, et ta ei leidnud enam kusagil asu. Ta ärkas vara ja trampis kaupluses ringi. Täielikult oma harjumusi eirates pühkis ta põrandat ning võttis tolmu igasugustelt servadelt, mida Teistmoodi Mööblipoes oli hulgi. Korra või kaks näis talle, et ta nägi mingit punast välgatust, kuid see oli nii põgus, et müüjanna pidi paratamatult arvama, et on endale koristamisega liiga teinud. See oli Aramilda lemmikjäreldus, sest koristamine oli tema meelest maailma mõttetuim tegevus. Paari päeva pärast on asjad jälle segamini ja kogu tolm tagasi, nagu poleks ta kunagi kadunud olnudki.
„Häh! See on niikuinii see jube hall ilm,” pomises Aramilda endamisi selgituseks. Talle meenus, et vanadel ja väetitel tulevad lapiga tolmu võttes punased sädemed silmade ette tantsima. Tema polnud igatahes ei üks ega teine, olgu tal aastaid kui palju tahes turjal. Või seljataga. Või taskus.
Midagi oli kahtlemata siin ilmaga lahti. Nende kahe päeva jooksul, mis Teistmoodi Mööblipood oma uues asukohas oli veetnud, oli talv mitu korda tulnud ja läinud. Paistis, et tal olid suuremad probleemid otsustamisega kui Taani printsil Hamletil. Tulla või mitte tulla… – no on alles küsimus!
Hommikul sadas ilusat lund ning inimesed, eriti lapsed, rõõmustasid, et talv on käes. Siis muutis tali meelt. Puhtast lumest sai määrdunud löga ja hapu näoga majahoidjad kühveldasid seda kuhjadesse või järgmise maja puhastatud kõnniteele. Õhtul vedasid väsinud lapsevanemad lasteaiast kelke koju. Need olid hommikul lootusrikkalt kaasa võetud, kuid nüüd andsid vaid ainest pidada lõputuid vaidlusi teemal, kas ja kuidas kelk märja lumetu kõnnitee peal libiseb.
Vahel mõtles talv ümber lausa keset lumesadu. Kenad puhvis helbed, mis hallidele ja niisketele tänavatele langesid, muutusid maapinda puudutades lodevateks ja pehmeteks räitsakateks. Tundus, nagu sülitaksid pilved alla linna peale.
Aramilda vaatas kella. See näitas veidi üle üheteistkümne. Kliente polnud ja müüjanna ei oodanud neid ka väga. Ta trummeldas sõrmedega letil. Ta vaatas poes ringi. Ta sättis ilma mingi erilise põhjuseta kahte suurt vaasi ühe riiuli serva peal. Ta vaatas oma oranžikat peegeldust ühe läikiva vaskpaja pealt ning kohendas krunni. Midagi punast peegeldus vase peal just sel hetkel, kui Aramilda oma juustega ühele poole sai. Müüjanna vaatas välkkiirelt selja taha, aga seal polnud mitte midagi, ainult ämblikud haigutasid lae all oma võrkudes. Müüjanna kehitas õlgu. Paistis justkui midagi ja enam ei paista – tühi sellega!
Siis vaatas Aramilda uuesti kella. Üksteist null kolm näitas vana seinakell uhkelt. Aramilda tapsis sõrmega seinakella klaasile. Tal oli tunne, et aeg oli uinunud.
„TIK-TAKK!” käratas kell veidi ähvardavamalt ning jätkas siis ühetooniliselt: „tik-tak, tik-tak, tik-tak, tik-tak…”
„Lõuna on ammu käes! Ja minul on igatahes kõht juba tühi!” nähvas Aramilda kellale ning läks tagasi leti juurde. Tal oli jõuluturust saadik olnud mingi imelik igatsus. Niisiis oli ta tegemas jälle midagi, mida ta muidu väga harva tegi. Aramilda plaanis taas poest välja minna.
Ta kobas pisut kaubalaua all, kuid ilmselt ei leidnud, mida otsis. Müüjanna mühatas ning kõndis läbi helmeskardinate mingisugusesse tagumisse ruumi. Seal hoidis ta asju, mis ei pidanud klientide silma all olema. Näiteks oma voodit ja kööki ja veel paari muud asja. Kui Aramilda tagasi jõudis, oli tal käes tükk pappi ja paksu otsaga pliiats ning ta kirjutas sedeli.
Ilmselt käis hall ja märg ilm talle rohkem närvidele, kui ta arvata oskas. Müüjanna vaatas oma kirjutist, mõtles järele ning tegi uue katse.
Suured ja nälgivad tähed poleks tohtinud üheski lugejas kahtlust tekitada – ta on välja läinud ühe väga tõsise asja pärast. Müüjanna kadus uuesti helmeskardinate taha ning ilmus nähtavale kirju mööbliriidest mantliga, mille taskutest paistsid käpikud. Olles kaks päeva ilma jälginud, võttis ta ühe suure vaasi seest öötaevavärvi vihmavarju, millel olid tähed sisemise külje peal. Kui ilm tõesti ennast mõistlikult üleval pidada suudab, võib ta vihmavarju jalutuskepina kasutada. Mitte et Aramilda oleks jalutuskeppi vajanud, aga alati on hea lasta inimestel end pisut alahinnata. Nende käitumine vaese vana naise suhtes ütleb nende kohta rohkem, kui nad eales usuksid.
Aramilda kinnitas sildi uksele, astus uksest välja ning koputas sõrmedega lühikese rütmijupi ukseklaasile. Kostis vaikne klõpsatus. Pood oli end sulgenud.
Müüjanna kõmpis kesklinna, mis polnud kaugel. Ta vaatas huviga ringi: inimesi ja poodide vaateaknaid. Hall ilm ja hämarad päevad rõhusid ka linlasi. Mitmel pool kinnitasid inimesed tuledekette laternapostidele, hoonetele, raagus puudele. Paljud poeaknad olid samuti värvilistes tuledes ja täidetud kirju kaubaga. Siin-seal olid kaupmehed ametis kirevate kaunistuste, karra, küünalde, lampide ja igasuguse muu pudi-padi kuhjamisega juba niigi pungil riiulitele. Inimesi kannustas justkui ihalus külluse järele.
„Jõulud on varsti käes,” pomises üks naine igatseva ohkega iseendale, kui ta Aramilda kõrval korraks üht poeakent vaatama jäi.
„Mis-mis?” kikitas müüjanna kõrvu.
„Oh, teate küll, piparkoogid, päkapikud, jõulukaunistused ja kingitused,” ütles naine. Siis hakkas ta vist häbenema ning tõttas tagasi vaatamata edasi. Aramilda jättis kogu loetelu meelde, kuigi see ei öelnud talle jõulude kohta just palju.
Ta kõndis edasi. Õhus oli ootus. Midagi suurt oli tulemas. Midagi, milleks valmistumine võttis nädalaid. Jõulude-nimeline rahutus oli tabanud ka Aramildat. Igal tänaval avastas ta midagi pilkuköitvat. Mõni uus tulede-kett. Kirev ja kaunistatud poeaken. Uut sätendavat kaupa toodi poodidesse peaaegu katkematult. Ka poodides ja kaubanduskeskustes kõlav muusika oli veider. Praktiliselt igas laulus olid lõbusad kellukesed sees. Aramilda polnud kunagi mõelnud sellele, et poes võiks muusika mängida. See kõlas kuidagi… peenelt…
Aramilda seisis parasjagu mänguasja poe ees ning vaatas, kuidas kõhn tüdruk värvilisi pakke kunstipärastesse hunnikutesse ladus, kui ta kuulis pealt vestlust, mis andis uue huvitava infokillu jõulude kohta.
„Ema! Emps! Ma tahan seda! Vaata! Ma tahan seda! Kas ma saan selle?” lunis üks poiss ja osutas suurele klotside karbile, millest sai ehitada mereröövli laeva.
„Täna mitte, aga kui sa hea laps oled, siis võib-olla jõuluvana toob sulle. Sa pane see jõuluvana jaoks ilusti kirja. Korraliku käekirjaga!” manitses ema.
„E-eemps! Ma ei viitsi kirjutada ja oodata! Ma tahan seda ko-he!!” undas laps.
„Tasa! Käitu ilusti! Päkapikud juba piiluvad!” hoiatas ema. Laps vaatas murelikult üle õla ning võttis mõned detsibellid vaiksemalt.
„Päkapikud? Jälle need päkapikud,” mõtles Aramilda, kuid enne kui ta küsida jõudis, oli naine oma lapsega juba minema läinud.
Pisut eemal seisis veidi suurem poiss. Ka tema vaatas igatsevalt mänguasjapoe vaateakent.
„Tere!” ütles Aramilda ennast lapse kõrvale poetades.
„Tere,”