Muidu oli Rafaela vaikne Ladina-Ameerika päritolu naine, kellele Tess polnud kunagi päriselt pihta saanud. Raskemini loetav kui enamik teisi, aga kes sellegipoolest oli enda eest seisnud ja tõepoolest pingutanud koha nimel lahendamata juhtumite rühmas. Tess ei olnud päris täpselt aru saanud, miks, aga hiljem sai ta teada, et Rafaelal oli isiklik kogemus lahendamata juhtumitega. Tema vanem vend tulistati üheksakümnendatel ühes Lundi pitsarestoranis surnuks ja kedagi ei oldud mõrva eest süüdi mõistetud. Isiklikud kogemused tegutsema ajava jõuna võisid olla nii negatiivsed kui positiivsed, Rafaela puhul oli Tessil raske otsustada, kumb see oli. Samal ajal ei öelnud Tess ära lisaressurssidest, kui need talle otse sülle jooksid.
Pärast seda, kui aegumistähtaeg 2010. aastal kaotati, suurenes lahendamata juhtumite arv iga aastaga. Ainuüksi Skånes oli nüüdseks üle saja juhtumi, paljudel jõukudega seotud kuritegudel oli samuti oht aja jooksul sellesse kategooriasse sattuda. Paljusid ei suudeta kunagi lahendada, aga Tessil oli nimekiri umbes kahekümnest vanast juhtumist, milles saaks DNA-analüüsidega otsustavaid edusamme teha. Ja nad tegelesid igal nädalal sellest nimekirjast mitmega.
Tema enda unistustenimekiri oli teistsugune. Seda säilitas ta rohelises nahkköites raamatus, mida ta ikka kaasas kandis, et panna kirja mõtteid ja ideid, mis võisid tulla kõige ootamatumates kohtades ja ootamatumatel aegadel. Nimekirjas oli Liedberg-nimelise paari jõhker mõrv Råål Helsingborgi lähedal, samuti Lena Bergholmi juhtum ja veel mõned.
Tehnika areng tuli neile kasuks. Uuest aastast oli uus seadus võimaldanud kriminalistikakeskusel otsida perede DNA-d nende juhtumite puhul, kus kahtlustatav puudus.
Tema eesmärk uut meetodit Rootsis esimesena ei läinud täide. Göteborgi kolleegid jõudsid temast ette ja lahendasid ühe vanema jõhkra vägistamisjuhtumi. Tess rõõmustas nende edu üle ja lootis, et tal endalgi avaneb peagi võimalus seda tehnikat kasutada.
Rafaela Cruz oli rühmaga liitumisele järgnenud päevad pühendanud vanade uurimiste palavikulisele lugemisele. Tessile avaldas tema pühendumus muljet. Uus uurija oli ka näidanud üles oskust, kuidas vanadele juhtumitele kõige paremini läheneda, õigeid detaile ja uurimata seoseid otsida.
Tess läks tema laua juurde.
„Kuidas Liedbergi juhtumiga läheb? Leiad sa mingi lahtise otsa?“
Rafaela tõstis paberikuhjadelt veidi ehmunud pilgu, nagu poleks ta märganud, et keegi ruumi sisenes.
„Ma arvan, et leidsin ühe auto, mis on varem kahe silma vahele jäänud ja mida peaks uuesti kontrollima. Ühe tunnistaja ülekuulamisest.“
Tess kummardus ja vaatas väljaprinti, milles nimetati sinist autot.
„Mm, neid autosid oleks pidanud juba ammu kontrollima. Braavo. Pane registrinumber otsingusse, et leida auto toonane omanik.“
Rafaela ringutas.
„Mul on veidi raske seda kõrvale panna. Kodus arvutis on keeruline ajatelge jälgida, kui kõik mapid on siin ja ... Jah, ma vist istun siin pühade ajal veel omajagu.“
Tess noogutas ja mõtles, et ei ole vist kunagi kuulnud Rafaelat järjest nii palju sõnu ütlemas.
„Saan väga hästi aru. Ma tõstan endale ka ühe korraliku pataka ette.“
Rafaela krimpsutas nägu.
„Ja pealegi ei huvita mind eriti lihavõtted, kuigi olen Paraguayst pärit.“
Tess võttis Bergholmi toimiku kaenlasse.
„Mind ka mitte, kuigi elan Västra Hamnenis,“ vastas ta ja naeratas.
Kui ta ruumist väljus, nägi ta, kuidas nende uus ülemus, Sandra Edding, sulges enda järel kaugemal koridoris asuva ukse. Käes oli tal väike reisikott. Tess polnud teda kunagi selliste riietega näinud, ilma pintsakuta. Valged tennised, teksad ja paks must kampsun muutsid ta välimuse oluliselt nooremaks kui tema tegelikud nelikümmend viis eluaastat.
Tess tundis ennast tema seltsis ebakindlalt ja ta polnud selle tundega eriti harjunud. Ta aimas, et Edding oli siia pandud selleks, et ta korra majja lööks ja töötajad ümber struktureeriks. Ja Tess ei teadnud, kuidas suhtus uus ülemus vanadesse juhtumitesse. Küll aga teadis ta seda, et oma eelmises osakonnas Stockholmis oli Edding olnud tõeline staar ja paistis, et selleks peeti teda ka siin.
Kui teda oli paar kuud tagasi raskete kuritegude osakonnas Per Jönsi asetäitjana tutvustatud, olid ruumis olnud nooremad mehed üksteist piielnud. Tess oletas, et Edding oli harjunud sellega, et inimesed pidasid teda hea välimusega naiseks. Paistis, et temale heidetud pilgud ei kõigutanud teda põrmugi. Tess oli kuulnud, et tal oli mees, tütar ja kasupoeg, kelle juures ta enamikel nädalalõppudel käib. Sandra oli töötanud rahvusvahelise kuritegevuse uurimisega mitmetes riikides, muu hulgas Prantsusmaal. Ja seal, Le Havre’is, oligi ta oma abikaasaga kohtunud. Kuulduste kohaselt oli ta kaugelt sugulane suure kirjutusvahendite tootja Eddinguga ja tõenäoliselt oli ta sama jõukas.
Tess kohtas naise pilku ja tervitas teda. Samal hetkel ilmus välja Marie Erling.
Ta vaatas lifti sisenenud Sandrale järele.
„Kohtusid Merkeliga?“
Tess raputas pead.
„Said sa mu vabaks?“ jätkas Marie.
„Nii kähku see ka ei käi.“
„Ma ei sõida enam ühelegi tulistamisele, järgmine kord jään haiguslehele.“
Tess astus koos Marie’ga lifti.
„Eile olin ma terve päeva vait. Ei piiksatanud ka. Makkonen läks peaaegu arust ära. Tõin ettekäändeks, et mul oli tekkinud pähkliallergia, et mu neel on paistes ja on blokeerinud mu häälepaelad. Pagan, ma isegi ei tea, kas see võimalik on, peab guugeldama.“
Tess vaatas Marie’d. Lahutus oli jätnud temasse nähtavaid jälgi. Tütre Tilde sünni järgsed raseduskilod, ja mõni veel, oli kadunud. Ja kui tema meeleolu oli juba tavaliseltki ennustamatu, siis viimase poole aastaga oli asi veel hullemaks läinud. Tess kahtlustas, et naine oli ikka veel šokifaasis. Ja kõik need kohtingud, millel ta igal nädalal käis, olid tegelikult mingit sorti põgenemine, kahtlustas Tess.
Marie ise oli algatanud lahutuse pärast seda, kui oli mitu aastat tundnud, et suhte „gaasipedaal“ on ainult pooles vinnas. Võib-olla oli ta teinud külma arvestuse, et abikaasa Tomas tahab temaga kokku jääda, et ta hakkab anuma ja paluma, et nad prooviksid suhet parandada. Aga selle asemel oli mees juba eelnevalt paokile jäetud uksest välja tormanud. Ilmselt oli mees, ise seda eelnevalt mingilgi moel mõista andmata, samuti nende abieluga rahulolematu. Kõik oli käinud kähku ja Marie jäi sinna üllatunud näoga seisma ning elas nüüd iga-teine-nädal-elu, mida ta vihkas.
Tess hakkas juba rääkima, et nägi just oma eksi Angelat politseimaja ees, käsi teise naise peos, aga peatus. Ta ei jaksanud seda arutada.
„Mida sa lihavõtetel kavatsed teha?“ küsis ta selle asemel Marie’lt.
„Kas see on juba käes?“
„Kahe päeva pärast. Enamus paistab arvavat, et see algab suurel neljapäeval.“
Marie tõstis tõrjuvalt käe ja astus lifti.
„Me ei räägi sellest.“
Tess nägi Marie’d kinni liuglevate liftiuste taha kadumas.
Ka tal endal polnud pika pühadenädalavahetuse eel mingeid suurejoonelisi plaane. Ta oli kutsutud oma õe Isabeli ja tema pere juurde, arvatavasti läheb ta sinna. Tema isa, kellega ta oli viimased pühad koos veetnud, et too ei peaks üksinda olema, oli ülepeakaela armunud ühte naisesse nimega Eva ja tal oli väga kiire. Ja ema oli sõbrannadega Prantsusmaal veinireisil. Muidu