Tess manas näole sunnitud naeratuse. Ta ei pääsenud sellest.
*
TESS PÖÖRAS RINGI ja vaatas üles sajandivahetusest pärit liivakarva maja poole, milles tegutses kliinik.
„Ootamatu pööre,“ ütles ta vaikselt endale ja tõmbas kopsudesse Kopenhaageni värsket varakevadist õhku.
Ta kõndis mööda Kongens Nytorvi väljaku poole viivat tänavat ja proovis mitte mõelda sellele veidrale asjaolule, et tema sees oli tundmatu inimese DNA. Järele mõeldes oli see ju täiesti arulage.
Ta tundis kummalist rõõmu-kaose segu. See oli just see, mida ta ei olnud tahtnud tunda. Aga samal ajal oli ta enda üle uhke, et oli võtnud oma lapseigatsust tõsiselt ja midagi selle suhtes omal algatusel ette võtnud. Midagi, mis praeguses olukorras oli ainuvõimalik. Ainus probleem oli selles, et ta ei suutnud ennast rasedana ette kujutada.
Mõte oli siiski viimastel kuudel süvenenud ja lõpuks oli ta ennastki üllatanud, kui võttis telefonitoru ja pani ühte Kopenhaageni kliinikusse aja kinni. Ta tegi kõik testid ja täitis vajalikud ankeedid, milles pidi valima doonori pikkuse ja silmade värvi, ja lõpuks ootas, kuni keha ütles talle, et nüüd on aeg.
Vaevu tund aega kestnud visiit viljatusravikliinikus tundus kõigest hoolimata soe ja heasoovlik. Ruum, milles viljastamine läbi viidi, oli koduselt sisustatud ega meenutanud sugugi haiglakeskkonda. Keegi ei pannud teda end imelikult või teistsugusena tundma selle pärast, et oli läinud sinna üksi, ilma partneri või sõbrata.
„Me oleme siin harjunud igasuguste mustritega,“ selgitas taanlannast ämmaemand, ja näitas talle auravat anumat külmutatud spermatosoididega, mis peagi Tessi kehasse pidi sisestatama.
Ämmaemand selgitas Tessile, et nüüd, neljakümnekahesena, võis vaja minna vähemalt kümmet viljastamist, enne kui õnnestub. Pärast kiiret arvutust mõistis Tess, et kogu ettevõtmise hind võis tõusta viiekümne tuhande kroonini. Kui ta kliinikust lahkuma hakkas, olid nad medõega olnud ühel nõul, et parem on, kui nad enam kunagi ei kohtuks.
Oli teisipäeva pärastlõuna ja paljud kopenhaagenlased valmistusid nüüdseks juba avatud väliterrassidel lihavõttenädalavahetuseks. Tess vaatas alla Nyhavni ning kanaliäärsete tooli- ja lauaridade ja kanalis seisvate paatide poole.
Nüüd peab kõik muutuma, nii oli ta otsustanud. Pärast Annika kadumise väljaselgitamist oli tal olnud veidi raske tööl uuesti motivatsiooni leida.
Viimane aasta politseimajas oli olnud segane. Raskete kuritegude osakonna ülemus Per Jöns oli saanud infarkti. Puudulik liikumine ning ebatervislik elustiil ja toit olid nõudnud oma lõivu. Ja nagu kõikidel töökohtadel, tekkis kohe ärevus ja ümbergrupeerumine, esile tõusid uued inimesed ja kasutasid võimalust koht endale hõivata.
Tessi näris tunne, et miskit on teoksil. Rahutus ütles talle, et see uus olukord ei olnud talle endale lõpuni positiivne. Tessil oli tavaliselt võime haista muutuste tulekut. See oli võime, mille ta oli pärinud oma kadunud vanatädilt Thealt ja mis oli osutunud väga usaldusväärseks. Sisemine hoiatussüsteem, mis, kui õppida seda kuulama, võis päästa paljudest raskustest. Aga hetkel ei teadnud ta, kuidas oma võimest kasu saada.
Küll aga teadis ta, et tegelikult oleks ta pidanud Makkoneniga komissaritiitli pärast võistlema, haarama võimalusest suurendada rühmajuhina oma vastutusala. Ta oleks pidanud saavutatud edu ära kasutama ja oma palka mõne tuhande võrra tõstma. Probleem oli aga selles, et see ei huvitanud teda eriti, ta ei tahtnud ülemuste hierarhias ülespoole tõusta ja võimuvõitluse mülkasse sattuda. Ta oskas selleks vajalikku libedat mängu lihtsalt liiga halvasti. Ta tahtis pühenduda päris politseitööle, kohtuda omastega, lugeda juurdlusmaterjale uue pilguga ja käia ülekuulamistel. Kuid sisimas teda siiski häiris, et oli värava Makkonenile täiesti vabaks jätnud.
Eraelus oli ta proovinud edasi minna ja ehitada pärast Angelast lahkuminemist üles uue elu. Ja seda kõike lisaks vanemate ootamatule lahutusele, mille tulemusena pidi ta võtma suure vastutuse oma rusutud isa eest. Ta oli peitnud ennast töösse, selle asemel et enda eest korralikult hoolitseda.
Võib-olla sellepärast ta oligi nüüd siin Kopenhaagenis ja lasknud ennast äsja viljastada. Katses leida elule uus tähendus, minna edasi ja anda endale võimalus valdkonnas, mis oli tema jaoks tähtis.
Ta möödus Hotel D’Angleterre’ist ja otsustas minna veidikeseks ajaks väliterrassile. Varakevadine päike soojendas mõnusalt ja tagasi Malmö politseimajja polnud tal kiiret.
Ta proovis tunnetada, kas kehas oli midagi teistmoodi. Aga ega need asjad nii kiiresti ka ei käi.
Praegu oli just selline hetk, mil ta oleks pidanud helistama oma parimale sõbrale ja teatama talle suurt uudist, täiesti uskumatut asja, mis ta oli ette võtnud. Tema väga lähedaste inimeste nimekirjas oli umbes neli inimest, ühega neist oli ta kaotanud igasuguse kontakti, mõtles ta ja nägi vaimusilmas Angela nägu. Ilmselt just sellistel hetkedel mõtleb inimene sellele, mis on päriselt oluline, inimestele, kes tähendavad rohkem kui teised.
Tessile serveeriti tee väikeses hõbedases kannus, samal ajal kui telefon ta nahktagi taskus värises.
„Marie“ seisis ekraanil.
Äkki ikkagi viis. Kolleeg, kriminaalinspektor Marie Erling oli vist ka nimekirjas.
„Tähendab, nii pagana mõttetu.“
Marie raiskas harva aega tühjale lobale.
„Kus sa oled?“ küsis Tess.
„Möllanis[1.], pean ülekuulamisi seoses neljapäevase tulistamisega. Täiesti puhas poiss, tulistamise ajal istus ta kodus ja pakkis ema sünnipäevakingitust.“
„Mhmh, kindlasti.“
Marie jätkas:
„Tema karistusregister on nii pikk, et sellesse võiks mähkida terve kroonprintsi.“
Tess nägi Marie’d vaimusilmas enda ees. Selliste kampadevaheliste tulistamiste uurimine oli kõige hullem asi. Tess ei teinud kolleegile mingeid etteheiteid, võimalus need ära lahendada oli väike ja nüüd olid tulistamised kesklinnale, „peenemale“ Malmöle, lähemale roninud. Seega ei olnud erilist tähtsust asjaolul, et kuriteol endal, jõukudevahelisel arveteklaarimisel, oli väga vähe pistmist üldsuse argipäevaga.
„Ja,“ jätkas Marie, „see tähendab, et ma olen rühmas, mis sai just uue mõrva endale kaela. Saad sa mu siit ära paluda? Ma lähen Makkoneni tõttu varsti lõhki.“
„Jah, ma loodan, et nüüd hakkavad asjad liikuma,“ vastas Tess.
Marie Erlingut, kes tavaliselt töötas lahendamata juhtumite rühmas, laenati aeg-ajalt tavalisse raskete kuritegude mõrvauurimisrühma, mida juhtis vastne kriminaalkomissar Ola Makkonen. Tessi ärrituseks oli taoline ressursside ümberjaotamine muutunud üha tavalisemaks, kui lahendamata juhtumite rühmal ei olnud parajasti ühtegi akuutset asja käsil.
„Mida sa teed? Tuled sa täna majja?“
Tess tundis ennast nagu poppi tegev kooliplika, istudes oma suure saladusega Hotel D’Angleterre’i ees toolil.
„Võib-olla hiljem. Tegelikult on mul vaba päev.“
„Haige oled või?“
„Ei, lihtsalt vaba, mul oli täna muud tegemist.“
„Muust rääkides, tahad sa teada, kuidas mu kohting läks?“
Oi ei, mõtles Tess, mitte jälle.
Pärast lahutust oli Marie tõenäoliselt Lõuna-Rootsi kõige agaram Tinder-kohtingutel käija. Oli oht, et varsti peab ta sõrmed suurest ekraaninühkimisest kinni plaasterdama. Ja oma saavutusi ja kogemusi ei pidanud ta eriti vajalikuks endale hoida.
„On mul valikut?“
„Ei. Aga seekord jääd sa rahule,