Avameri 3. Naerukajaka nutt. Lembit Uustulnd. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Lembit Uustulnd
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789985351185
Скачать книгу
Merilin Kraavik polnud luisanud, tõepoolest tundsid lõunamaa pojad huvi Chopini endise kapteni vastu ja tundus, et Kraavik ei teadnud sellest midagi. Major avas ukse, lastes esinduslikult kaunil naisel väljuda. Talle noogutati uhkelt ja samas tänulikult, kuid naise otsiv pilk oli suunatud parkimisplatsile. Tabades otsitava, ilmus daami näole särav naeratus, kui ta hoogsalt käega viipas ja sammu lisas. Loogan ei saanud jääda uksele passima. Ta oli sunnitud sisenema, kuid keegi ei saanud teda keelata aknast toimuvat jälgimast. Polnud kahtlust, et ilusad roosid olid ilusale naisele, nagu polnud ka kahtlust, kus kapten Kraavik nüüd elas. Naine istus Volgasse, Alfred ulatas talle lilled ning siis suudeldi pikalt ja kirglikult. Kes oli see naine? Loogan astus registratuurilaua juurde ja päris vabandavalt:

      „Tere, vabandage palun, kuidas on selle tohtri nimi, kellega ma just praegu uksel kokku põrkasin? Nägu on nii tuttav, aga nimi ei tule meelde.” Vanem naisterahvas teisel pool letti tõstis pilgu mingitelt paberitelt ja, vaadates klienti üle prillide, sõnas pahuralt:

      „See on meie terapeut Maria Tšernova, naasis alles hiljuti merelt.” Majori peas hakkasid rattakesed kiiresti pöörlema.

      „Muidugi Tšernova, muidugi Maria, ta oli ju Fryderyk Chopini peal arst, tuleb meelde.”

      „Just-just, Aafrikast ta tuli,” kinnitas teenindaja ja lisas, „kelle jutule soovite? Hoiatan, järjekorrad on pikad.” Mait teeskles arupidamist ja lõi siis käega:

      „Tulen mõni teine kord.” Hall Volga oli alustanud liikumist, nüüd tuli kiirustada.

      „Kuidas soovite,” vastati leti tagant turtsakalt ja süveneti uuesti mingitesse paberitesse, porisedes endale nina alla, „ega mõni teine kord järjekord väiksem ole.” Loogan ootas, kuni kirsipunane Niva parklast lahkus ja kiirustas siis oma auto juurde. Tundus, et jälitatavad hoidsid kurssi Haabersti suunas ja sinnapoole pööras ka major oma auto. Vastu ootusi ei pööranud hall Volga ristmikult mitte linna poole, vaid keeras hoopis paremale, Rannamõisa teele, kirsipunane Niva truu kutsikana kannul. Jättes jällegi mõned autod enda ja jälitatavate vahele, pööras ka Mait Rannamõisa teele. Mida edasi, seda hõredamaks jäi liiklus, enda paljastamise vältimiseks tuli majoril distantsi suurendada. Mait juurdles ülesande üle, mille oli Moskvast saanud – tal tuli jälgida Kraaviku tegemisi, koguda infot tema kohta, kuid kusagil ei olnud kirjas, et keegi teine sellega veel tegeleb, kuigi lõunapoolsetest vabariikidest pärit poiste kirsipunane Niva vastupidist tõestas. Kui lisada pildile Bakuust saabunud külmutusauto Kolhida, hakkasid udust välja kooruma mingid kontuurid. Milline oli aga kogu selles kompotis kapten Kraaviku roll? Mitmed küsimused keerlesid majori peas ringiratast. Võttes järjekordset kurvi, märkas mees, et eesolev maantee oli tühi, jälitatavaid polnud näha. Küllap oli ta ennast mõtlema unustanud. Major lisas kiirust. Võttes järjekordset kurvi, tuhises talle ootamatult vastu aserite auto. Jõudes kohakuti, võis märgata, kuidas kirsipunases autos olevad mehed otsivalt ringi vahtisid. Küllap olid jälitatavad nagu temagi halli Volga silmist kaotanud, see oli arvatavasti mõnele kõrvalteele pööranud. Nii palju kui jätkus sirget teed, tuli Looganil sõita edasi samas suunas, kuid juba järgmise käänaku taga võttis mees kiiruse maha ja keeras auto tagasiteele. Naastes jälle sirgele teelõigule, ei olnud ka kirsipunast Nivat enam näha. Kulgedes mõõdukal kiirusel linna poole, märkas Mait ühel kõrvalteel põõsaste vahel seisvat kirsipunast Nivat. Küllap olid mehed halli Volga tuvastanud ja tegid aega parajaks, oodates, millal Kraavik jälle liikuma hakkab. Otsustades oodata, peatus major esimese ettejäänud maapoe parklas. Ta lukustas uksed ja lonkis igavlevalt ümber auto. Kraavik oli sõitnud armukesega rohelusse, mis ei olnud iseenesest kiire ettevõtmine, nii et aega oli. Mees sisenes poodi. Ukse külge seotud kelluke kõlises heledalt, andes märku saabunud kliendist. Tagumisest ruumist astus leti taha noor rõõsa näoga naisterahvas, kes tervitas sisenejat ja jäi teenistusvalmilt ootele. Mait Loogan haaras pöördriiulilt ajalehe Pravda ja palus pudeli Värska vett. Maksnud ostude eest ja saanud vastu meeldiva naeratuse, väljus major kauplusest ja istus autosse. Valmistudes pikaajaliseks ootamiseks, lõi Mait ajalehe lahti ja luges esilehelt suurt mustas trükikirjas pealkirja „Partei tugevdab võitlust korruptsiooni, ahnuse, parasiitluse ja joomarlusega”.

      „… Avalikkuse suurt tähelepanu on köitnud kaks aastat tagasi alanud nn Sotši-Krasnodari kohtuprotsess, kus kohtu ette pidi astuma NLKP Krasnodari krai komitee esimene sekretär, NLKP Keskkomitee liige Sergei Medunov. Tagantjärele tehti kindlaks, et tema valitsemise ajal oli korruptsioon Krasnodari krais reegliks.” Mait Loogan vangutas pead, tõepoolest oli Andropovi tõusuga partei peasekretäriks midagi muutumas. Ka varem, kõigil neil Brežnevi-aegsetel parteikongressidel ja -konverentsidel oli alatasa korrutatud võitlusest korruptsiooni ja parasiitlusega, kuid ikka vanaviisi jätkatud. Samuti polnud varasematel aegadel mõeldav, et ajaleht valgustaks lugejaid vabalt kohtuprotsessist mingite kõrgete parteitšinovnikute üle. Loogan jätkas lugemist: „… värvikas näide on Moskva Jelissejevi gastronoomi juhtum, millega seoses võeti vastutusele kaupluse direktor Juri Sokolov, kelle suvilast leiti läbiotsimisel 50 000 rubla. Jelissejevi gastronoomi kundedeks olid peamiselt Moskva kõrged ametnikud ja nende abikaasad, kellele müüdi altkäemaksu ja muude hüvede eest tagaukse kaudu ja leti alt defitsiitseid toidukaupu. Tegu oli laialdase korruptiivse kaubandusvõrguga. Uurimise tulemusena arreteeriti ligemale 100 Moskva kaubandustöötajat eesotsas Glav-Mostorgi ülema Nikolai Treguboviga, kelle kohus saatis 15 aastaks range režiimiga vanglasse. Juri Sokolovile mõisteti kõrgem määr …” Mait langetas ajalehe ja jäi mõttesse. Lugedes ajalehte ja teades ka kõigest palju rohkem kui tavaline lehelugeja, ei imestanud major sugugi operatsiooni „Kalamehe mõrsja” salastatuse astme üle. Jelissejevi gastronoomi juhtumiga tegeles samuti KGB, olgugi et see oli ju täielikult SORVVO ja siseministeeriumi rida. Järeldus oli üks: ka siseministeerium oli läbinisti korrumpeerunud. Liikusid kõlakad, et isegi minister Nikolai Štšolokov on uurimise all. Fakt, et operatsiooni „Kalamehe mõrsja” jaoks oli loodud erigrupp, millest Moskvas teadsid väljavalitud, Eestis aga mitte keegi, näitas ilmekalt, et ka KGB-s olid suured probleemid. See oli kõhedusttekitav mõttekäik, mis oli viimastel päevadel üha sagedamini hakanud Mait Looganit vaevama – oled üksik võitleja väljal, seljatagust mitte mingit ja abi ei kusagilt. Lugedes ajalehte, meenus majorile peainsener Karaski värvikas kirjeldus viimasest Moskva-visiidist. Kalle oli tsiteerinud Didenkot, seda Murmanski meest: „… närvesööva töö tõttu on viimasel ajal ministeeriumis hakanud levima mingi taud. Kaks meest – osakonnajuhataja Rõbtšenko, Nikolai Petrovitš ja ministri asetäitja Kazakov, Ilja Vladimirovitš – on lõpetanud elu enesetapuga.” Kusagil tunnetati hädaohtu ja hakati mehi ära koristama, vilksatas mõte läbi pea. Ajaleheartikkel andis selgelt mõista, et Andropov oli asja põhjalikult ette võtnud, mõtles Loogan ja vaatas hajameelselt aknast välja. Esialgu partei nomenklatuur, siis kaubandus. Oli kuulda, et ka Usbekistani puuvillakasvatajad, kus ootamatult ja hea tervise juures suri kommunistliku partei esimene sekretär Šarof Rašidov. Ja nüüd siis ka kalandus. Hajameelselt libistas ta silmadega üle pealkirjade. Eile toimus Moskvas NLKP Keskkomitee pleenum, mille avas NLKP Keskkomitee peasekretär J. Andropov, esinedes ettekandega „Partei ideoloogiatöö ja massilise poliitilise töö aktuaalseid küsimusi”; 11.−17. aprillil toimus Saksa DV pealinnas Berliinis rahvusvaheline teaduslik konverents „Karl Marx ja nüüdisaeg”; neomarksismi metamorfoosid. See mulin, mis lehest vastu vaatas, oli aastaid olnud ikka üks ja sama, siin küll muutusi märgata ei olnud. Mait keeras lehte, jõudes välisuudisteni: aasta rahvusvaheline Lenini preemia „Rahu kindlustamise eest rahvaste vahel” määrati Kreeka heliloojale ja laulukirjutajale Mikis Theodorakisele; Soome presidendi M. Koivisto ametlik visiit NSV Liitu; USA president R. Reagan tegi teatavaks kosmose militariseerimise programmi; poliitiline mäss Chicagos. Ka sellelt lehelt vaatas vastu raske elu kapitalistlikes riikides ja midagi uudset pilku ei köitnud. Igavlevalt haigutades keeras Loogan ajalehe kokku ja pani käest, avades veepudeli. Lonksanud paar korda, märkas ta imestades mööda maanteed Tallinna poole suunduvat tuttavat halli Volgat ja mõne minuti pärast sellele järgnevat kirsipunast Nivat. Ta viskas pilgu käekellale, üllatavalt kiiresti oli möödunud Kraaviku väljasõit rohelusse. Mait käivitas auto ja võttis jälitatavatele sappa. Linnale lähemale jõudes tekkis teele ka teisi liiklusvahendeid ja nüüd võis juba julgemalt jälitatavatele lähemale tõmmata. Hall Volga suundus Haabersti ristmikult piki Ehitajate teed Mustamäe poole ja kängururaudadega Niva püsis kangekaelselt sabas.