„Ku … ku … kus ma olen?”
„Ikka endiselt Roobaku pardal,” muigas Volmer, keda hakkas lasteaiakasvataja roll juba tüütama. Rang vaatas kartlikult parda taha ja hoidis tugevalt reelingust kinni.
„Ma … ma … tean ise ka, et Roobaku pardal,” kokutas ta, püüdes mitte merd vaadata, „aga mi … mi … miks ma siin olen?” Mees viipas ebamääraselt käega, et siis jälle kiirelt reelingust haarata. Kohati tundus Volmerile, et pompaga pole ikka kõik korras.
„Nii palju vett, nii palju vett,” pomises vanem mees ohates ja sulges silmad, langetades pea rinnale. Täiesti patoloogiline juhtum, mõtles kapten endamisi. Kõik helged ideed, kuidas pompat ravida, olid tema peas otsa saanud. Midagi sellist polnud Jaak varem kuulnud ega näinud. Hirmuga mõtles ta kahele eelseisvale nädalale ja sellele, et sel moel ei suuda ta Rangi küll elusalt Kanaaridele toimetada. Pootsman, kes oli tekist salaja kogu näitemängu pealt passinud, ronis tuletõrjevoolikut enda järel lohistades trepist pakile. Nähes kaptenit seismas, lootusetu ilme näol, ja pompat, silmad kinni, reelingusse klammerdumas, tõmbas Laeva Hirm lätu kõrvuni, astus Rangi juurde ja müksas teda küünarnukiga ribidesse:
„Jaen, mes sa sii muidu passid, hoja niikaua voolikust kindi, kui ma kraanid lahti keera.” Surunud tekipesuvooliku ehmunud ja vastupunniva pompa kätte, pööras Mani ükskõikselt selja ja ronis trepist alla kraanide juurde. Jaan Rang tunnistas tuletõrjevoolikut enda käes nagu imeasja, unustades reelingust hoidmise sootuks. Volmer oli juba valmis pootsmani keelama, kuid uus pööre sündmustes sundis teda vaikselt kõrvale tõmbuma. Veejuga, mis suure survega voolikust välja prahvatas, ehmatas Rangi ja võttis ta jalgadel kõikuma, kuid kallutades end ettepoole ja klammerdudes tugevalt voolikusse, sai mees jalgu hargitades tasakaalu tagasi. Hetkel tundus veevoolik pompale ainukese kindla asjana, millele toetuda.
„Kuule, Jaen,” kamandas pootsman, kes oli vahepeal pakile roninud, „mida kuradit sa seda masti kastad, äi see pikemaks kasu. Tekki oo vaja pesta, vaada nii ja nii,” aitas Laeva Hirm voolikut õiges suunas keerata. Pompa oskamatutes kätes tõusis sooja merevee pilv pritsmetena kõrgele, kastes nii teda ennast kui ka kaptenit ja pootsmani pealaest jalataldadeni. Jaan Rang tundis, et vesi teeb head. Püüdes juhtida veejuga pootsmani näpunäidete järgi nii, et kogu mustus ja saast tekist parda taha uhutaks, unustas mees oma hirmud hoopistükkis. Mani näitas kaptenile tekipesija seljataga vargsi ülestõstetud pöialt ja sosistas:
„Me’p saa ju delfiine kaheks nädalaks laev külge ketti panna.” Volmer muigas, kiskus märja särgi seljast ja asus seda välja väänama. Küllap oli ikka purjelaeva meestel õigus – päästab tööteraapia. Vahepeal oli pootsmani tekipesubrigaad liikunud trepist alla kesktekile ja jätkas veepiiskade hõljudes Mani tarkade näpunäidete järgi. Jaak märkas pompa näol keskendunud ja püüdlikku ilmet, sealt peegeldus tööhasart, ning mõtles endamisi, et Darwini mõtte järgi tegi töö ahvist inimese, äkki teeb pompoliidist ka. Osa tekimeeskonnast oli tulnud trümmiluugile suitsu tegema ja vahtis, suu ammuli, voolikuga mööda tekki rühkivat kolhoosiesimehe asetäitjat kui imeasja.
„Mida te sii passite?” kamandas pootsman pealtvaatajaid, „laske jalga ja ärge segage tööinimesi.” Saanud paar sähmakat vett vastu vahtimist, olid suitsumehed sunnitud varju tõmbuma. Mida edasi, seda kindlamaks muutus Rangi liikumine ja vilunumaks joa suunamine. Olgugi et ise üleni märg, tundis mees tööst rahuldust – ta tegi midagi, mille resultaat oli kohe näha ja käega katsuda. Värskelt pestud tekk säras puhtusest, kogu Luanda punane liivatolm oli kadunud. Kui pootsman kraani kinni keeras, seisis Jaan Rang veel tükk aega, voolik peos, ja vaatas mõtlikult enda ette tekile. Pootsman tegi liigutuse, tahtes voolikut võtta, kuid Volmer tõstis keelavalt käe. Mehed vahetasid pilke ja pootsman kehitas umbusklikult õlgu, kas võis tööteraapiast abi olla. Siis tõstis Jaan Rang pilgu, vaadates korraks kaaslasi ja siis jälle tuletõrjevoolikut enda käes.
„Aitäh, pootsman, seda oli väga vaja,” ütles ta lühidalt ja kummardus, pannes vooliku ettevaatlikult tekile, nagu oleks see klaasist olnud. Kapten ja pootsman vahetasid ärevaid pilke.
„Äi, pöle tänu väärt,” ütles Mani lähemale astudes, „teise korragi, kui mool tekipesu juures abi tarist, eks ma hüüa.” Tähelepanelikult jälgis Rang, kuidas pootsman tuletõrjevooliku lahti ühendas ja lipuvalliga masti kuivama tõmbas. Ta oleks heal meelel tekipesu veelgi jätkanud. Kui Rang lähemale astus, märkas Volmer, et pompa olekusse oleks nagu ilmunud muutus. Jaani silmavaates ei olnud enam endist hirmunud vana peni ilmet, kes kartlikult ootab, millal kaikaga lajatatakse. Pigem vaatas sealt vastu väike uhkusesäde, et vaadake, mehed, millega ma hakkama sain.
„Seltsimees Volmer,” pöördus ta kapteni poole, „millal me käskkirja number 476 käsile võtame?” Jaak ei uskunud oma kõrvu ega julenud enneaegu rõõmustada.
„Ehk kosud pisut, küll jõuame,” kahtles ta. Rangi pea vajus paremale viltu.
„Oodata pole siin midagi, dokk on ka möödas ja nüüd ei sega meid miski,” vaidles pompa, vaatamata kordagi mere poole. Tõepoolest, mõtles Volmer, võib-olla peakski laskma Poliitrangidel tegutseda, ehk siis endised hirmud ei naase.
„Nõus,” noogutas Jaak ja lisas, „Jaan, jätame selle seltsimehetamise, räägime ikka ilusti nimesid kasutades. Usu mind, meeskonna puhul töötab see palju paremini.” Mõtlikult vaatas pompa oma märgi riideid.
„Sel juhul oleks mul tarvis meeskonna nimekirja,” pomises ta.
„Merel kutsutakse seda munsterrolliks,” parandas Jaak, „ja selle sa saad.”
„Munsterroll, munsterroll,” pobises Jaan Rang endamisi, kui kindla sammuga üle teki ukse poole astus.
II peatükk
Tööpäev hakkas lõppema. Major Mait Loogan istus oma trööbatud ja roostetanud välimusega Ladas parkimisplatsil tootmiskoondise Ookean peahoone ees ja ootas, millal tõkkepuuga väravast väljub kapten Kraaviku hall Volga. Peahoonest lahkuv inimestevoog jagunes kaheks − suurem osa suundus bussipeatusse, kuid küllalt oli ka neid, kes parkimisplatsil oma autosse istusid. Kalanduses liikusid rahad ning kes oli vähegi saanud merd sõita, leidis hiljem vahendeid ja võimalusi isiklik sõiduvahend soetada. Parkimisplats, mis varem oli olnud tihedalt autosid täis, hõrenes tasapisi, kuid Kraavikut polnud ikka veel näha. Mait istus, soni silmadele tõmmatud, ja teeskles mingite dokumentide lugemist. Möödus minutit kolmkümmend, kui lõpuks viiruline tõkkepuu tõusis ja nähtavale ilmus Ookeani asedirektori Volga, et võtta suund kesklinna poole. Major käivitas mootori ja märkas, et samaaegselt hakkas parkimisplatsi teisest servast liikuma mustade kängururaudadega kirsipunane Niva ja sättis end asedirektori Volgale sappa. Mait Loogan viivitas parklast lahkumisega, tahtes veenduda, kas tegu oli juhusliku kokkusattumusega või oli kellelgi teisel samuti ülesanne kaptenit jälgida. Major ootas ära peatusest väljunud bussi ning, jättes selle enda ja kirsipunase Niva vahele, jälgis eespool sõitjaid. Möödudes bussist Sitsi tänava mäe peatuses, hoidis Mait kirsipunasel Nival ja hallil Volgal silma peal. Seni oli Niva hoidnud kangekaelselt halli Volgaga sama suunda. Kraavik peatas masina tänavaäärse poe juures, jälitav Niva leidis varjulise koha nurga taga ja see kõik kokku ei olnud enam juhus. Loogan sõitis hooga poest mööda, keeras kõrvaltänavasse ja peatus ajaleheputka juures. Ta väljus autost ja ostis ajalehe, piiludes vargsi seljataha. Löönud lahti ajalehe Rahva Hääl, märkas ta Kraavikut poest väljumas, käes bukett punaseid roose. Ei olnud kahtlust, kuhu mees teel oli. Hall Volga ja seda saatev kirsipunane Niva möödusid Looganist piki Karl Marxi puiesteed kesklinna poole. Jättes mõned autod enda ja jälitatavate vahele, võttis major ette sama suuna. Rivis mööduti hipodroomist ja pöörduti Meremeeste haigla parkimisplatsile, kuhu ka major mõne aja pärast oma trööbatud Lada parkis. Ta väljus autost ja lukustas uksed, jälgides silmanurgast jälitatavate tegevust.